ütles Asta närviliselt ja sikutas teda püsti. „Lähme, lähme! Aja ennast juba jalule. Lähme kähku! Need on mingid pätid.”
„Jah-jah… Traumapunkti peaks vist minema,” nõustus Eino ja sülitas suust verd. Vist oli ka üks hammas logisema löödud. Ta ajas end püsti, võttis kasti uuesti sülle nagu lapse, tuul viis mõned paberid lendu, keerutas neid Kuradisilla alt läbi.
IV
Võrreldes maja läppunud ja seisva palavusega tundus õhk väljas värske ja puhas. Õrn lumekirme oli katnud õuepori ja kõrvalhoonete katused, riita laotud puuvirnad, lauarisu ja muu saabuvasse hämarusse hajuva ebamäärase kuju ja otstarbega kraami. Oli kindel tüüp talusid, mille läheduses võis alati leida roostetava autovraki ja suure hunniku vanu rehve, kunagi kolhoosist kohale tassitud plekktünne, betoonist kaevurakkeid ja juba mädanema hakkavaid põhupalle, vanu mahasaetud tõrvatud elektriposte, kilekasvuhoone jäänuseid ja palju muud samalaadset. Folkloristid seletasid seda asjaoluga, et ennevanasti võis taludes kõik kasutamiskõlbmatu visata metsa või põllule, kõik mädanes ära, muutus sõnnikuks. Alles 20. sajandi alguses õppisid maainimesed poolvägisi ja kampaaniate korras peldikutes hädal käima, mitte enam kapsaste vahel või laudas lehmade ja lammaste juures. Talu ümber prahi viskamise komme oli aga palju visam kaduma, ent alles kilekottide ja muude pakendite massilise kasutamise ajastul muutus see tõeliselt loodusohtlikuks. Kõik see iidne kombestik aimdus praegu valkjashallikas õhtuvalguses õhukese krõbeda lumekooriku alt.
„Pagan, täitsa pimedaks läinud, panen teile tule põlema.”
Selle ajaga, kui nad olid majas olnud, pillimängu ja papi pajatusi kuulanud, oli päev läbi saanud. Selline kogemus oli alati kuidagi rahutukstegev – lähed enda arvates korraks kuhugi külla, väljas on rõõmus ja päike paistab, aga järgmisel hetkel on kõik mustvalge ja võõras. Maastik muutub kitsaks, taluhoov tundub teistsugune. Platsi servas kasvav, arvatavasti juba üle-eelmisel sajandil istutatud jäme tammepuu näis palju suurem ja mustem, tuul kleepis selle otsas ikka veel kangekaelselt rippuvatele pruunidele lehtedele märgi räitsakaid. Mõned tammelehed ei pidanud raskusele vastu ja kukkusid imelikult kiiresti alla, otse nende auto peale. Auto katusel oli juba hulgaliselt lehti ja jäi mulje, et masin on seal seisnud koos muu hoovinurkades vedeleva kolaga ammusest ajast saadik. Ainult auto järelkäru paistis kuidagi ebakohane ja sobimatu. See tundus liiga uus ja liiga kirev, külgedel ilutsesid ülemäära suurelt laenutuse logod.
Joonas jäi ukse peal seisma. „Aitäh veel kord, ja plaadi eest muidugi ka.”
Vanamees pani kummikud jalga ja kõndis nendega kaasa. „Kas te tuhleid ei taha? See aasta oli meil väga hea saak. Ega me tavaliselt nii müügiks ei kasvatagi, aga nüüd tuli nii palju, et me ise ei jõua kõike süüa. Äkki võtate mõne koti kaasa? Teil haagis ka, saate üle otsa peale visata kohe.”
„Ma ei usu, et nii eriti vaja on…”
„Ma nii poolmuidu annan, alla omahinna, korralikud tuhlid. „Laula”, tead küll. Noppisime kõik ilusti koos plikaga puhtaks ja…” seletas papi. „Ma lähen panen sulle ikka ühe koti haagise peale?”
Joonas vaatas abitult pealt, kuidas papi kartulikeldrisse kadus.
„Need on head tuhlid, ei kee lödiks ega midagi,” seletas vanamees, kui ta kotti tassides keldrist tagasi üles tuli. „Ilusad punased.”
„Mul pole sularaha nii palju kaasas,” proovis Joonas puigelda.
„No mine küsi kompanjoni käest, saad talle ka kaldulast anda. Kotis on nelikend kilo, seda ikka jagub tükiks ajaks.”
Joonasel oli piinlik, aga praeguses olukorras näis olevat mõistlikum kemplemist mitte alustada. Siim oli juba autosse istunud ja mootori tööle pannud.
„Hulluks oled läinud või?” küsis ta. „Mis sa nende kartulitega peale hakkad?”
„Ma ei tea, korralikud kartulid, väidetavalt.”
„No ma ei tea, võta,” ütles Siim ja ulatas talle läbi akna raha.
Papi oli selleks ajaks juba kartulivõrgu käru peale tõstnud ja kloppis nüüd asjaliku näoga käsi vastu pükse puhtaks. Võrgu sees paistis pilgu järgi küll palju vähem olevat kui need 40 kilo, mille eest ta oli maksnud, aga muidugi ei kavatsenud ta hakata seda siin üle kaaluma.
„No aitäh kartulite eest. Head aega,” viipas Joonas vanamehele käega ja istus kiiresti autosse, enne kui talle veel midagi hakatakse maha müüma.
Siim rääkis telefoniga. „Jah, jõuame, ära muretse,” kordas ta torru ja vaatas tigedalt Joonasele otsa.
„Teeme kähku nüüd, ma pean selle auto juba tagasi viima.”
Nad olid laenanud väikese linnamaasturi kellegi Siimu tuttava käest, sest Siimu autol ei olnud kärukonksu.
„Okei, tõesti.”
Tee läks üsna järsult taluhoovist ülesmäge, Siim vajutas gaasi, auto rattad käisid lörtsises plögas ringi, muda pritsis. Vanamees vehkis nende poole midagi käega.
Siim keris akna alla. „Mis on?”
„Sa võta siit ilusti hoogu, ega sa muidu üles saa. Tee siin nii puha mäda. Ma ise hoian oma Opelit üldse mäe peal üleaiamehe man.”
„Ahah, selge,” vastas Siim närviliselt.
Ta üritas käruga tagurdama hakata, aga see kippus pidevalt vales suunas minema. Papi väntas küll käega ühele ja teisele poole näidata, aga ei olnud võimalik väga hästi aru saada, kas ta liigutas kätt niisama või oli sellel tema jaoks ka mingi selgem sisu.
„Kurat küll!” sisistas Siim. „Selle käruga on ikka täiesti võimatu tagurdada. Mine välja ja vaata, et ma millelegi otsa ei sõida.”
Joonas ronis masinast välja ja juhendas. Nüüd näitasid nad papiga üksteise võidu Siimule, kuhu peaks keerama ja kui kaugele ta sõita võib. Räitsakad kleepusid prillidele ja jalad vajusid pori sisse ning Joonas lootis väga, et auto kuhugi naela või pudelipõhja otsa ei sõida. Lõpuks sai Siim tagurdamise loogika vist enam-vähem selgeks ning peatas auto puuvirna ja kartulikeldri vahel. Joonas ronis tagasi autosse.
„No lähme.”
Mootor hakkas huugama ja Siim vahetas rabistades käiku, et kiiremat hoogu üles saada. Kui nad olid siit päeva ajal alla tulnud, siis ei tekkinud neil kummalgi sellist tunnet, et pärast võiks tagasisaamisega raskusi olla. Aga siis oli muidugi tee paremini näha, praegu oli selle asemel vaid kollaste esitulede valgustatud väike lumekirmega kaetud nõlvak, üldse ei olnud aru saada, kus tee lõpeb ja kus algab karjamaa. Lurtsatusega sõitsid nad mäkke, auto kiirus hakkas vähenema, Siim proovis vaid nii palju gaasi vajutada, et rattad ringi käima ei hakkaks. Käru hüples konarustel.
Joonas lootis, et kastid ikka korralikult virnas püsivad. Nad olid igaks juhuks kogu kõikuva kraami koormarihmadega kinni tõmmanud. Joonas oli kärus tükk aega mässanud, vastu selle madalat lage kõigepealt pea ära löönud ning siis veel rihmale pingutusklambri valet pidi otsa pannud. Külmast kohmetute kätega oli ta katsunud pärast klambrit lahti saada ja selle käigus raua servaga endal sõrmelt naha maha tõmmanud. Kirudes oli ta asja lõpuks ikka korda saanud ja lootis, et nüüd jääb meelde, kuidas nende rihmadega ümber käia ja mismoodi pingutusklamber lahti käib. Sõrm kipitas ikka veel ja jooksis verd.
„Raisk!” ütles Siim.
Auto
