neile peale, et see kaitseks neid paduvihma eest ja varjaks pilgu eest irvitavad deemonid.
Kui ta küna serva langetas, sähvis välk veel korra. Kõige viimasena nägi ta oma isa, kes seisis ikka veel tardunult verandal.
Kui seal väljas oleksid sina… või sinu ema… meenusid Arlenile isa sõnad. Aga lubadustest hoolimata näis, et Jeph Põldajat ei pane miski võitlema.
Öö möödus lõpmata aeglaselt; polnud lootustki magama jääda. Vihmapiisad trummeldasid künal ühtlases rütmis, piserdades neile peale siseküljele kleepunud rokajäänuseid. Pori, milles nad lamasid, oli külm ning lehkas seasita järele. Silvy vappus palavikus ning Arlen embas teda kõvasti, püüdes oma vähest kehasoojust emale edasi anda. Tema enda käed ja jalad olid tuimad.
Meeleheide võttis võimust ning ta nuttis ema õla vastas. Aga ema oigas ja patsutas ta kätt ning see lihtne vaistlik liigutus peletas minema hirmu ja pettumuse ja valu.
Ta oli võidelnud deemoniga ning ellu jäänud. Ta oli seisnud deemoneid täis õuel ning pääsenud eluga. Maa-alused võisid ju olla surematud, aga neid oli võimalik üle kavaldada. Neist oli võimalik kiiremini joosta.
Ja nagu kivideemon oli teisi maa-aluseid eest ära pühkides tõestanud, oli neile võimalik viga teha.
Aga mis kasu oli sellest maailmas, kus Jephi-taolised mehed ei astu maa-alustele vastu isegi omaenda pere päästmiseks? Mis lootust siis veel üldse oli?
Tundide kaupa põrnitses ta ümbritsevat pimedust, kuid vaimusilmas nägi ta ainult isa nägu, kes vahtis nende poole ohutust kohast loitsumärkide tagant.
Koidu eel jäi vihm järele. Arlen kasutas ilma paranemise ära, et küna kergitada, ent ta kahetses seda kohe, kui puidu alla kogunenud soojus laiali hajus. Ta langetas küna uuesti, kuid piilus välja, kuni taevas hakkas heledaks tõmbuma.
Kui läks piisavalt valgeks, et näha, oli suurem osa maa-aluseid juba haihtunud, aga mõned aeglasemad viibisid senikaua, kuni taeva tumesinine muutus kahvatulillaks. Ta kergitas taas küna ja ajas end püsti, katsudes tulutult maha pühkida külgekleepunud muda ja räppa.
Käsivars oli kange ning pakitses, kui ta seda sirutas. Ta langetas pilgu ja nägi, et seal, kus tulesülg oli tabanud, oli nahk erepunane. Poris veedetud öö oli ka millekski hea, mõtles ta, teades, et tema enda ja ema põletushaavad oleksid hoopis hullemad, kui neid poleks öö otsa surutud külma mutta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
