style="font-size:15px;"> Ragen kehitas õlgu. „Uut meest on tal raske leida, kuna ta on juba korra abielus olnud ja ikka lastetu, aga kerjust temast ei saa. Minu gildivennad ja mina oleme seda tõotanud. Enne kui see juhtub, võtab üks meist ta endale teenijaks.”
Rusco vangutas pead. „Sellegipoolest, langeda kaupmeeste klassist teenijate klassi…” Ta pistis käe märksa kergemaks muutunud kotti ja tõi lagedale selge sädeleva kiviga sõrmuse. „Andke see talle edasi,” ütles ta sõrmust ulatades.
Ent kui Ragen selle järele käe sirutas, tõmbas Rusco sõrmuse ootamatult eest ära. „Tahan temalt selle kohta sõnumit vastu, mõistate?” kuulutas ta. „Ma tunnen Jenya käekirja.” Ragen silmitses teda hetke ning Rusco lisas kähku: „Ma ei tahtnud teid solvata.”
Ragen naeratas. „Sinu heldus kaalub sinu solvangu üles,” ütles ta sõrmust vastu võttes. „Selle eest saab ta mitu kuud söönuks.”
„Nojah,” lausus Rusco karedalt, sõlmides koti jälle kinni, „vaadake, et kohalikud sellest ei kuule, muidu kannatab minu petisemaine.”
„Ma hoian su saladust,” lubas Ragen naerdes.
„Te võiksite talle ehk rohkemgi teenida,” tähendas Rusco.
„Või nii?”
„Meil on valmis pandud kirjad, mis pidid kuue kuu eest Milni minema. Kui jääte paariks päevaks siia, kuni me uued kirjad kirjutame ja kokku kogume, ning kui te võib-olla aitate mõnedel kirjutada, siis maksan ma selle teile kinni.
Mitte enam kullas,” rõhutas ta, „aga kindlasti kulub Jenyale ära tünnike riisi, sissesoolatud kala või liha.”
„Kulub tõepoolest,” ütles Ragen.
„Võin ka teie laulikule tööd leida,” lisas Rusco. „Siin Kesktanumal leiab ta rohkem publikut kui ühest talust teise käies.”
„Kokku lepitud,” kinnitas Ragen. „Aga Keerinile tuleb maksta kullas.”
Rusco heitis talle mõru pilgu ning Ragen pahvatas naerma. „Ma pidin proovima… saad ju aru!” muigas ta. „No hõbedas siis.”
Rusco noogutas. „Küsin igalt pealtvaatajalt ühe kuu ning igast kuust jätan ühe tähe endale ja tema saab ülejäänud kolm.”
„Minu meelest sa ütlesid, et kohalikel pole raha,” märkis Ragen.
„Suuremal osal ei olegi,” vastas Rusco. „Ma müün neile kuusid… ütleme, viis arvelduspunkti tükk.”
„Nii et Rusco Kult teenib asjakorralduse pealt topelt?” küsis Ragen.
Kult naeratas.
Kui nad tagasi sõitsid, oli Arlen elevil. Vana Kult oli lubanud, et ta pääseb laulikut tasuta vaatama, kui levitab teadet, et Keerini esinemist saab näha homme keskpäeval Kesktanumal viie arvelduspunkti või ühe hõbedase Milni kuu eest. Tal polnud palju aega; isa-ema valmistuvad kindlasti juba lahkuma, kui tema ja Ragen tagasi jõuavad, ent ta oli kindel, et leiab mahti teadet levitada, enne kui ta vankrile tiritakse.
„Jutustage mulle Vabadest Linnadest,” palus Arlen, kuni nad sõitsid. „Kui paljudes te olete käinud?”
„Viies,” ütles Ragen. „Milnis, Angiers’s, Laktonis, Rizonis ja Krasias. Teispool mägesid või kõrbe võib neid olla veelgi, aga minu teada pole nii kaugel mitte keegi käinud.”
„Missugused need on?” küsis Arlen.
„Angiers’ kindlus, metsalinnus, jääb Milnist lõunasse, teispoole Piirijõge,” kõneles Ragen. „Angiers tarnib teistele linnadele puitu. Kaugemal lõunas asub suur järv ja selle pinnal Lakton.”
„Kas järv on nagu tiik?” küsis Arlen.
„Järv on tiigiga võrreldes sama mis mägi künkale,” vastas Ragen, andes Arlenile viivu aega mõtet seedida. „Vee peal ei ohusta laktonlasi leegi-, kivi- ega puudeemonid. Tuuledeemonite eest kaitseb neid loitsuvõrk ning veedeemonite vastu ei oska keegi joonistada paremaid loitse. Nad on kalurirahvas ning lõunapoolsetes linnades toidab nende kalasaak tuhandeid.
Laktonist lääne poole jääb Rizoni kindlus, mis pole küll õieti mingi kindlus, kuna selle müürist võib peaaegu et üle astuda, kuid too müür varjab kõige avaramaid põllumaid, mida võib leida. Ilma Rizonita jääksid teised Vabad Linnad nälga.”
„Ja Krasia?” küsis Arlen.
„Krasia kindluses olen käinud vaid korra,” ütles Ragen. „Krasialased ei salli võõraid ning et sinna jõuda, tuleb mitu nädalat rännata kõrbes.”
„Kõrbes?”
„Liiv,” selgitas Ragen. „Igas suunas miilide kaupa ainult liiv. Ei mingit toitu ega vett peale selle, mis sul endal kaasas, ja miski ei kaitse sind kõrvetava päikese eest.”
„Ja inimesed elavad seal?” küsis Arlen.
„Oojaa,” kinnitas Ragen. „Krasialasi oli vanasti veelgi rohkem kui milnlasi, aga nüüd on nad välja suremas.”
„Mispärast?” küsis Arlen.
„Sest nad võitlevad maa-alustega,” ütles Ragen.
Arleni silmad läksid pulka. „Maa-alustega on võimalik võidelda?” küsis ta.
„Kõigega on võimalik võidelda, Arlen,” lausus Ragen. „Maa-alustega võideldes on häda selles, et üsna sageli jäädakse kaotajaks. Krasialased tapavad neid üksjagu, kuid maa-alused vastavad veelgi vihasemalt. Krasialasi jääb iga aastaga vähemaks.”
„Papa räägib, et kui maa-alused su kätte saavad, õgivad nad ära su hinge,” kostis Arlen.
„Päh!” Ragen sülitas üle vankriserva. „Ebausklik jama.”
Nad olid pööranud ümber teekäänaku üpris Metsaveere lähedal, kui Arlen märkas eespool ühe puu küljes midagi kõlkumas. „Mis see on?” küsis ta sõrmega osutades.
„Öö võtku,” vandus Ragen ning nähvas ohjadega, ajades muulad galoppi jooksma. Arlen paiskus vastu seljatuge ning tal kulus hetk, et tasakaal tagasi saada. Seejärel vaatas ta puud, mille juurde polnud enam palju maad.
„Onu Cholie!” karjatas ta, nähes, kuidas mees rapsis jalgadega, kiskudes samal ajal kätega köit oma kaelas.
„Appi! Appi!” kisendas Arlen. Ta hüppas liikuvalt vankrilt maha, kukkus valusalt maapinnale, ent kargas püsti ning sööstis Cholie poole. Ta jõudis otse mehe alla, aga Cholie üks põtkiv jalg virutas talle vastu suud, lüües ta pikali. Ta tundis vere maitset, kuid veidral kombel mitte valu. Ta ajas end taas püsti, kahmates Cholie jalgadest ja püüdes viimast kergitada, et köis lõdveneks, aga ta oli liiga lühike ning Cholie pealegi liiga raske, ja mees öökis ning tõmbles edasi.
„Aidake teda!” karjus Arlen Ragenile. „Ta ju lämbub! Aidake keegi!”
Ta tõstis pilgu ja nägi, et Ragen haaras vankri tagaosast oda. Sõnumitooja võttis asendi sisse ja viskas, ilma et oleks peaaegu sihtinudki, kuid tema käsi oli täpne, köis katkes ja vaene Cholie pudenes Arlenile otsa. Mõlemad kukkusid maha.
