paksu personalitoimiku. „Kuidas te ütlesite? Et teid kutsutakse Maxiks?”
„Matiks.”
„Matiks?”
„Kolonel, need on minu nimetähed. Mind ristiti Marcus Andreas Tobiaseks. M.A.T. Isa kutsus mind nii.” Joubert’i hääl oli leebe ja kannatlik.
„Ahaa. Teie isa. Nagu ma näen, oli ka tema politseinik.”
„Jah, kolonel.”
„Ohvitseriks ta ei saanud?”
„Ei saanud, kolonel.”
„Ahaa.”
Hetk ebamugavat vaikust. Siis võttis de Wit personalitoimiku kätte.
„Kapten, ma ei ole salatseja. Ei olnud tollal oma poliitiliste vaadete ega ole praegu oma töö suhtes. Nii et ma kavatsen teiega valusalt aus olla. Asjad ei ole edenenud. Ei ole edenenud pärast teie abikaasa surma.”
Naeratus de Witi näol ei sobinud tema hääle tõsidusega. See ajas Mat Joubert’i segadusse.
„Ka tema töötas ju politseis, eks ole?”
Joubert noogutas. Ja pidas endamisi aru, mida võib see mees seal teisel pool lauda teada. Tema kõhulihased tõmbusid krampi ja uksed peas sulgusid otsekui ettevaatusabinõuna.
„Kas ta sai surma ametikohustuste täitmisel?”
Joubert noogutas uuesti ja tema pulss kiirenes.
„See on tragöödia. Aga kogu minu lugupidamise juures, kapten, on teil asjad sellest ajast saadik halvasti läinud…” Kolonel vaatas taas toimikusse. „Üks tõsine distsiplinaarhoiatus ja kaks avaldust seitsmelt allohvitserilt. Kuritegude avastamise protsendi vähenemine…”
Joubert põrnitses de Witi ja ministri fotot. Minister oli pool meetrit pikem. Mõlemad naeratasid laialt. Pilt oli selge. Sünnimärk paistis kätte.
„Kapten, kas te tahate seda kuidagi kommenteerida?”
See veider naeratus de Witi näol viis Joubert’i verest välja.
„Kolonel, toimikus on kõik olemas.”
„Distsiplinaarkaristus.” De Wit luges enda ees olevat dokumenti. „Wassermani juhtum. Te keeldusite seletuskirja esitamast…” Ta jäi Joubert’i reageeringut ootama. Vaikus kasvas pikemaks.
„Kolonel, toimikus on kõik olemas. Ma ei esitanud seletuskirja seepärast, et veebel Potgieteri seletuskiri vastas tõele.”
„Nii et te olite süüdi sobimatus käitumises.”
„Kehtiva määratluse kohaselt olin, kolonel.”
„Ja need kaks seitsme allohvitseri avaldust, et nad ei taha enam koos teiega valvesalgas olla?”
„Kolonel, ma ei heida seda neile ette.”
De Wit naaldus nagu magnaat tooli seljatoele. „Kapten, teie ausus meeldib mulle.”
Joubert’is tekitas hämmastust, kuidas see mees oskab üheaegselt nii naeratada kui ka kõnelda.
„Aga ma ei tea, kas sellest piisab, et teid päästa. Vaadake, kapten, see siin on uus LõunaAafrika. Me kõik peame andma oma panuse. Ennast parandama või lahkuma. Ebasoodustatud kogukondades on inimesi, keda tuleb edutada. Ka politseis. Me ei saa kasutut ballasti sentimentaalsetel põhjustel ohvitseriametis hoida. Kas te mõistate seda?”
Joubert noogutas.
„Ja on ka minu kohalemääramise küsimus. Surve on tugev. Mitte ainult minule, vaid ka uuele valitsusele. Kõik ootavad vigu. Valgetele meeldiks kangesti, et mustade valitsus teeks vigu, sest siis saaksid nad rääkida, et me ju ütlesime.”
De Wit kummardus ettepoole. Naeratus muutus laiemaks.
„Siin vigu ei tule. Kas me saame teineteisest aru?”
„Jah, kolonel.”
„Parandada ennast või lahkuda.”
„Jah, kolonel.”
„Kapten, te küsige enda käest: „Kas ma olen võitja?” Sellisel juhul te olete siin alati teretulnud.”
„Jah, kolonel.”
De Wit ohkas sügavalt, naeratus muutumatult suul.
„Teie esimene meditsiiniline läbivaatus on täna kell 14.00. Ja viimane asi – politsei sõlmis lepingu kahe kliinilise psühholoogia spetsialistiga niisuguste töötajate jaoks, kes seda vajavad. Ma edastasin neile teie toimiku. Nad astuvad teiega ühendusse. Arvatavasti homme. Head päeva, kapten.”
4
Premier Bank alustas seitsekümmend viis aastat tagasi ehituslaenuühisusena, kuid sedalaadi rahandusasutused läksid moest välja.
Nii et nagu suurem osa teisigi rahandusasutusi, avardas ta tasapisi oma haaret. Nüüd said tema kliendid uppuda lisaks kodulaenudele ka krediidilimiidi ületanud kontodesse, järelmaksudesse ja kõikidesse muudesse mõeldavatesse uusaja inimeselt intresside väljapigistamise viisidesse.
Keskmise kliendi jaoks oli olemas kahvatulillat ja halli värvi tšekiraamatu ning sellele vermitud punase vääriskivi kujutisega Rubiinprogramm. Suurema sissetuleku ja suuremate võlgadega inimesed tunnistati kõlbulikuks Smaragdprogrammi ja rohelise vääriskivi jaoks. Üle kõige tahtis Premier aga seda, et kõik tema kliendid võtaksid sihikule Briljantprogrammi.
Susan Ploos van Amstel nägi, kuidas tema tellerikabiini poole kõnnib kuldraamis prillide, blondide juuste ja tugeva päevitusega kütkestav terashallis ülikonnas mees, ning teadis, et see on Briljantprogrammiga klient.
Susan oli matsakas kolmekümne nelja aastane naisterahvas, kelle kolm last saatsid pärastlõunaid mööda lasteaias ja abikaasa veetis õhtuid garaažis oma 1962. aasta Angliat putitades. Kui blond mees naeratas, tundis Susan ennast noorena. Mehe hambad olid veatud ja säravvalged. Nägu oli peenejooneline, kuid tugev. Ta nägi välja nagu filmistaar. Neljakümnene filmistaar.
„Tere päevast, härra. Millega ma saan teid aidata?” Susan kostitas teda oma parima naeratusega.
„Tervist,” ütles mees, ning tema hääl oli madal ja kõlav. „Ma olen kuulnud, et selles harukontoris on Kaplinna kõige kaunimad tellerid. Ja ma näen, et see vastab tõele.”
Susan punastas ja lõi pilgu maha. Ta nautis viimset kui üht hetke.
„Kullake, kas te võite osutada mulle ühe suure teene?”
Susan vaatas uuesti üles. See ei ole ometigi mingisugune sündsusetu ettepanek? „Muidugi, härra. Mida aga soovite.”
„Oi, need on ohtlikud sõnad, kullake, ohtlikud sõnad,” kostis mees tähendusrikkalt. Susan kihistas naerda ja õhetus näol muutus veelgi punasemaks.
„Aga selle ma jätan teiseks korraks. Kas te ei tahaks võtta üht säherdust vana suurt pangakotti ja täita seda paberrahaga – viiekümneste ja suurematega? Mul on siin kuue all säherdune vana suur püstol…”
