pööravad.
“Tüdruk on akna kaudu plehku pannud,” ütleb ta.
“Plehku pannud?” imestab Daniel. “Kas Vicky on põgenenud? Miks peaks ta …”
“Aknaraam oli verine, tema voodis oli verd ja …”
“Aga see ei tähenda ju, et …”
“Tema padja all oli verine haamer,” lisab Joona.
“Miski ei klapi,” ütleb Gunnarsson ärritunult. “See ei klapi, sest löögid olid väga jõulised.”
Joona pöördub taas terapeut Daniel Grimi poole. Tolle nägu on päikesevalguses alasti ja rabe.
“Mis sina arvad?” küsib Joona.
“Millest? Et Vicky võiks … See kõlab haigelt,” vastab Daniel.
“Miks?”
“Ainuüksi sellepärast, et äsja …” ütleb terapeut ja naeratab tahtmatult. “Äsja olite te kindlad, et tegu on suurt kasvu mehega, aga Vicky on väike, ta ei kaalu rohkem kui 50 kilo, tema käsivarred on peened kui …”
“On ta vägivaldne?” küsib Joona.
“Vicky ei ole süüdlane,” vastab Daniel rahulikult. “Olen temaga kaks kuud tööd teinud ja võin kinnitada, et see ei ole tema.”
“Kas ta oli enne siiatulekut vägivaldne?”
“Mul on vaikimiskohustus, nagu te teate,” vastab Daniel.
“Sa ainult raiskad meie aega oma kuradi vaikimiskohustusega,” ütleb Gunnarsson.
“Võin öelda, et töötan mõne õpilasega välja agressiivsele käitumisele alternatiive, et nad ei reageeriks näiteks pettumuse või hirmu korral vihaga,” selgitab Daniel.
“Aga mitte Vickyga?” küsib Joona.
“Ei.”
“Miks ta siis siin on?” küsib Sonja.
“Ma ei saa kahjuks konkreetsete õpilaste kohta infot jagada.”
“Aga sinu arvates ta ei ole vägivaldne?”
“Ta on hea,” vastab mees lihtsalt.
“Aga mis on siis sinu arvates juhtunud? Miks on tal verine haamer padja all?”
“Ma ei tea, miski siin ei klapi. Võib-olla aitas ta kedagi? Peitis relva ära.”
“Kes õpilastest on vägivaldsed?” küsib Gunnarsson kurjalt.
“Ma ei saa kedagi esile tuua, palun saage aru.”
“Seda küll,” vastab Joona.
Daniel pöörab end tänulikult tema poole ja püüab rahulikumalt hingata.
“Ürita nendega rääkida,” ütleb Daniel. “Siis sa mõistad üsna ruttu, kellele ma vihjan.”
“Aitäh,” ütleb Joona ja hakkab minema.
“Mõtle sellele, et nad on kaotanud sõbra,” lausub Daniel kiiresti.
Joona seisatab ja pöördub taas terapeudi poole.
“Kas sa tead, millisest toast Miranda leiti?”
“Ei, aga ma eeldasin, et …”
Daniel vaikib ja raputab pead.
“Mul on raske uskuda, et see oli ta enda tuba,” ütleb Joona. “See on peaaegu tühi, asub pärast tualette paremat kätt.”
“Isolaator,” vastab Daniel.
“Kuidas sinna satutakse?” küsib Joona.
“Kui …”
Daniel vakatab ja muutub mõtlikuks.
“Mille peale sa mõtled?”
“Uks oleks pidanud olema lukus,” ütleb ta.
“Võti on lukuaugus.”
“Milline võti?” küsib Daniel häält tõstes. “Ainult Elisabetil on isolaatori võti.”
“Kes on Elisabet?” küsib Gunnarsson.
“Minu abikaasa,” vastab Daniel. “Ta oli täna öövalves …”
“Aga kus ta praegu on?” küsib Sonja.
“Mida?” küsib Daniel ja on täiesti segaduses.
“Kas ta on kodus?” küsib Sonja.
Daniel on üllatunud ja ebakindel.
“Ma eeldasin, et Elisabet sõitis Nina ja kiirabiga kaasa,” ütleb ta aeglaselt.
“Ei, Nina Molander sõitis üksi,” vastab Sonja.
“Selge see, et Elisabet sõitis haiglasse kaasa, ta ei laseks kunagi õpilasel …”
“Mina olin esimesena siin,” katkestab Sonja.
Väsimus on ta hääle muutnud järsuks ja kähisevaks.
“Siin ei olnud ühtegi töötajat,” jätkab ta. “Ainult hulk hirmunud tüdrukuid.”
“Aga mu naine oli ju …”
“Helista talle,” ütleb Sonja.
“Ma proovisin, telefon on välja lülitatud,” ütleb Daniel vaikselt. “Ma arvasin … ma eeldasin …”
“Kurat kui segane,” vannub Gunnarsson.
“Minu naine Elisabet,” jätkab Daniel üha värisevamal häälel. “Ta on südamehaige, ta võib …”
“Katsu rahulikult rääkida,” ütleb Joona.
“Mu naisel on südame laienemine … ta oli öösel tööl ja peaks siin olema, telefon on välja lülitatud ja …”
21
Daniel vaatab kaaslastele segasel pilgul otsa, näpib jopelukku ja kordab, et ta naine on südamehaige. Koer haugub ja tõmbab rihma nii pingule, et peaaegu lämbub, koriseb ja hakkab siis jälle häälitsema.
Joona astub puu alla koera juurde. Ta üritab looma rahustada ja päästab samal ajal rihma kaelarihma küljest lahti. Niipea kui Joona koera lahti laseb, jookseb too üle hoovi väikese majakese juurde. Joona kiirustab talle järele. Koer kraabib uksepiita, ulub ja lõõtsutab.
Daniel Grim vahib Joonat ja koera ning liigub nende poole. Gunnarsson hüüab talle, et ta peatuks, aga ta ei kuula. Ta keha on kange ja nägu meeleheitel. Kruusakivid krabisevad jalge all. Joona püüab koera rahustada, saab kaelarihmast kinni ja tõmbab looma tagasi, uksest eemale.
Ka Gunnarsson jookseb
