style="font-size:15px;"> Miranda lebab voodil.
Nina astub paar sammu tagasi ega märka, kuidas ta püksi laseb. Ta toetab käega vastu seina, näeb veriseid jälgi põrandal ja arvab, et minestab.
Ta pöörab ringi, astub koridori, avab kõrvaltoa ukse, paneb laelambi põlema, jookseb tuppa ja raputab Carolinet õlast.
“Miranda on haavatud,” sosistab ta. “Ma arvan, et ta on haavatud.”
“Mida sa minu toas teed?” küsib Caroline ja tõuseb istuli. “Mis, kurat, kell on?”
“Põrand on verd täis,” karjub Nina.
“Rahune maha.”
6
Nina hingeldab ja vaatab Carolinele otse silma, et teha end arusaadavaks, kuid on samal ajal imestunud iseenda hääle üle – et ta söandab keset ööd niimoodi karjuda.
“Igal pool on veri!”
“Ole vait,” sisistab Caroline ja ronib voodist välja.
Nina karjed on ka teised üles ajanud, tubadest kostab hääli.
“Tule ja vaata,” ütleb Nina ja hõõrub hirmunult käsivarsi. “Miranda näeb nii kummaline välja, sa pead tulema teda vaatama, sa pead …”
“Kas sa võiksid maha rahuneda? Ma tulen ja vaatan, aga ma olen kindel, et …”
Koridorist kostab karjatus. Röökijaks on väike Tuula. Caroline tormab toast välja. Tuula jõllitab isolaatori ukse vahelt sisse. Ta pilk on tardunud. Indie tuleb samuti koridori ja kratsib end kaenla alt.
Caroline rebib Tuula toast välja, aga jõuab enne seda näha verd seintel ja Miranda kahvatut keha. Süda peksab. Ta seisab Indiele ette – kellelgi ei ole vaja rohkem enesetappe näha.
“On juhtunud õnnetus,” selgitab ta lühidalt. “Indie, kas sa palun juhataksid kõik sööklasse?”
“Kas Mirandaga on midagi juhtunud?” küsib Indie.
“Jaa, me peame Elisabeti üles ajama.”
Lu Chu ja Almira tulevad toast korraga välja. Lu Chul on ainult pidžaamapüksid jalas ja Almira on end tekki mässinud.
“Minge sööklasse,” ütleb Indie.
“Kas ma võiksin kõigepealt nägu pesta?” küsib Lu Chu.
“Võta Tuula kaasa.”
“Mis, kurat, siin toimub?” küsib Almira.
“Me ei tea,” vastab Caroline lühidalt.
Samal ajal kui Indie üritab kõiki sööklasse suunata, tormab Caroline hooldajate magamistuppa. Ta teab, et Elisabet võtab unerohtu ega kuule kunagi, kui keegi tüdrukutest on üleval ja jookseb ringi.
Caroline taob vastu ust nii kõvasti kui suudab.
“Elisabet, ärka üles!” hüüab ta.
Ei midagi. Ühtegi häält ei ole kuulda.
Caroline jookseb läbi vastuvõtutoa hooldajate tuppa. Uks on lahti ja ta astub otse sisse, haarab telefoni ja helistab Danielile, kes on esimene pähetulev inimene.
Telefon ragiseb.
Indie ja Nina tulevad samuti hooldajate tuppa. Nina huuled on valged, liigutused järsud ja keha väriseb.
“Oodake sööklas,” ütleb Caroline lühidalt.
“Aga veri? Kas sa verd nägid?” karjub Nina ja kisub paremal käeseljal ühe haava lahti.
“Daniel Grim,” vastab väsinud hääl telefonis.
“See olen mina, Caroline, siin on juhtunud õnnetus ja Elisabet ei ärka üles, ma ei suuda teda äratada, nii et helistasin sulle, ma ei tea, mida teha.”
“Mul on jalad verised,” röögib Nina. “Mul on jalad verised …”
“Rahune maha,” karjub Indie vastu ja üritab Ninat eemale tirida.
“Mis toimub?” küsib Daniel, kelle hääl on järsku täiesti ärkvel ja keskendunud.
“Miranda on kongis, see on verd täis,” vastab Caroline ja neelatab. “Ma ei tea, mida …”
“On ta raskelt vigastatud?” küsib mees.
“Jah, ma arvan … see tähendab …”
“Caroline,” katkestab Daniel. “Ma helistan kiirabisse ja siis …”
“Aga mida ma teen? Mida …”
“Vaata, kas Mirandal on abi vaja, ja püüa Elisabet üles ajada,” vastab Daniel.
7
Sundsvalli häirekeskus asub kolmekorruselises punastest tellistest hoones Bäckparkeni lähedal Björneborgsgatanil. Jasminil ei ole enamasti öövalvetega raskusi, aga täna on ta ebatavaliselt väsinud. Kell on neli hommikul ja kõige hullem aeg on möödas. Ta istub, klapid peas ja mikrofon suu juures, arvuti taga ja puhub kruusis aurava musta kohvi peale. Puhkeruumis vesteldakse ja visatakse nalja. Eelmise õhtu ajalehtedes oli pealkiri, et keegi politsei häirekeskuses oli teeninud lisa telefoniseksiga. Ilmnes, et kõnealune isik tegeles telefoniseksi pakkuvas ettevõttes vaid haldusküsimustega, kuid õhtulehtedest jäi mulje, justkui võtaks ta kaht sorti kõnesid vastu otse häirekeskuses.
Jasmin vaatab vaheldumisi arvutiekraanile ja aknast välja. Õues on veel pime. Kaugveoauto sõidab kolisedes mööda. Eemal põleb tänavalatern. Nõrk valgus langeb puulehtedele, hallile elektrikapile ja tühjale kõnniteele.
Jasmin paneb kohvitassi käest ja vastab sissetulevale kõnele: “Hädaabi 112. Mis on juhtunud?”
“Minu nimi on Daniel Grim, olen Birgittagårdeni terapeut. Üks õpilane just helistas mulle. Asi tundub olevat tõsine. Te peate sinna sõitma.”
“Kas sa oskad öelda, mis on juhtunud?” küsib Jasmin, otsides samal ajal arvutis Birgittagårdenit.
“Ma ei tea, üks tüdrukutest helistas. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta räägib, kõik karjusid ümberringi, ta nuttis ja ütles, et kogu tuba on verd täis.”
Jasmin annab kolleeg Ingrid Sandénile märku, et on vaja ka teiste operaatorite abi.
“Kas sa oled ise kohapeal?” küsib Ingrid mikrofoni kaudu.
“Ei, ma olen kodus, magasin, kui üks tüdrukutest helistas …”
“Kas sa räägid sellest Birgittagårdenist, mis asub Sunnåsist põhja pool, jah?” küsib Jasmin rahulikult.
“Palun kiirustage,” ütleb mees väriseval häälel.
“Saadame niisiis politsei ja kiirabi Sunnåsist põhja pool asuvasse Birgittagårdenisse,” kordab Jasmin kindluse mõttes.
Ta lõpetab kõne
