astub veel ühe sammu naise poole. “Oled sa midagi temast kuulnud?”
Naine naeratab eemalolevalt ja Joona lööb pilgu maha. Ta üritab pea selge hoida, aga märkab, kuidas käed värisevad, kui ta sammub kööginurga poole ja valab kahte tassi kohvi.
“Rosa, see on oluline,” ütleb ta aeglaselt ja paneb tassid lauale. “Väga oluline.”
Naine pilgutab paar korda silmi ja küsib siis arglikult: “Kes sa oled? Kas emaga on midagi juhtunud?”
“Rosa, kas sa mäletad ühte väikest tüdrukut, kelle nimi oli Lumi? Tema ema nimi oli Summa ja sa aitasid neil …”
Joona jääb vait, nähes vana naise udust ja ekslevat pilku.
“Miks sa mind üles otsisid?” küsib ta, ehkki teab, et see on tarbetu.
Rosa Bergman pillab kohvitassi maha ja hakkab nutma. Hooldaja tuleb sisse ja rahustab teda.
“Tule, ma saadan su välja,” ütleb ta vaikselt Joonale.
Nad sammuvad läbi ratastoolidele kohandatud koridori.
“Kui kaua on ta dementne olnud?” küsib Joona.
“See läks Majal väga kiiresti. Täheldasime esimesi tundemärke eelmisel suvel, nii et umbes aasta tagasi ta … vanasti öeldi selle kohta, et muututakse taas lapseks, enamiku puhul ongi see tõele üsna lähedal.”
“Kui ta … kui ta äkitselt peaks selget juttu ajama,” ütleb Joona tõsiselt. “Siis ole hea ja anna mulle palun teada.”
“Tõepoolest, seda tuleb vahel ette,” noogutab naine.
“Helista mulle kohe,” ütleb ta ja ulatab oma visiitkaardi.
“Kriminaalkomissar?” hüüatab naine imestunult ja kinnitab kaardi hooldajate toa kirjutuslaua kohal rippuvale stendile.
12
Jõudnud värske õhu kätte, hingab Joona sügavalt, nagu oleks ta seni hinge kinni hoidnud. Võib-olla oli Rosa Bergmanil midagi tähtsat edasi öelda, mõtleb ta. On võimalik, et keegi oli andnud talle ülesande. Aga ta jäi dementseks, enne kui jõudis seda täita.
Ta ei saa kunagi teada, kuidas sellega täpselt oli.
Kaksteist aastat on möödunud sellest, kui ta kaotas Summa ja Lumi.
Viimsedki jäljed on kustunud koos Rosa Bergmani haihtunud mäluga.
Nüüd on kõik läbi.
Joona istub autosse, pühib põskedelt pisarad, pigistab korraks silmad kinni ja keerab siis süütevõtit, et taas koju Stockholmi sõita.
Ta on jõudnud sõita 30 kilomeetrit mööda Euroopa-maanteed nr 45 lõunasse Mora poole, kui helistab riigi kriminaalpolitsei ülem Carlos Eliasson.
“Sundsvalli noortekodus on toime pandud mõrv,” ütles Carlos pinges häälel. “Politseisse helistati veidi pärast kella nelja täna hommikul.”
“Mul on puhkus,” ütleb Joona peaaegu hääletult.
“Sa oleksid võinud siiski tulla karaokeõhtule.”
“Teine kord,” vastab Joona endamisi.
Tee viib otse läbi metsa. Kaugel puude vahel sätendab hõbedane järv.
“Joona? Mis sinuga on?”
“Ei midagi.”
Keegi hüüab taamal Carlost.
“Mul hakkab nüüd juhtkonna koosolek, aga ma tahaksin … Ma rääkisin just Susanne Östiga ja ta ütles, et Västernorrlandi politsei ei esita riigi kriminaalpolitseile ametlikku abitaotlust.”
“Miks sa siis mulle helistad?”
“Ma ütlesin, et saadame vaatleja.”
“Me ei saada ju kunagi mingeid vaatlejaid?”
“Nüüd saadame,” selgitab Carlos vaikselt. “Asi on üpris tundlik. Kas mäletad hokimeeskonna kaptenit Janne Svenssonit? Ajakirjandus muudkui kirjutas, kui saamatu on politsei.”
“Sest nad ei leidnud kunagi …”
“Ära räägi sellest, see oli Susanne Östi esimene suur juhtum prokurörina,” katkestab teda Carlos. “Ma ei taha öelda, et ajakirjandusel oli õigus, aga Västernorrlandi politseil oleks tookord sind tarvis läinud. Nad olid liiga aeglased, tegid kõike reeglites näpuga järge ajades, aeg lihtsalt kadus – see ei ole ebatavaline, aga mõnikord hakatakse sellistest asjadest kirjutama.”
“Ma ei saa praegu rohkem rääkida,” ütleb Joona, et kõnet lõpetada.
“Sa tead, et ma ei paluks sind, kui tegu oleks lihtsa mõrvajuhtumiga,” ütleb Carlos ja tõmbab hinge. “Aga sellest hakatakse kirjutama, Joona, see on väga, väga brutaalne, väga verine lugu … ja tüdruku keha on eriliselt seatud.”
“Kuidas? Mismoodi seatud?” küsib Joona.
“Ta on kuuldavasti voodis, käed näo ees.”
Joona istub vait, vasak käsi roolil. Puud vuhisevad mööda. Carlos hingab telefoni. Kaugemalt kostab hääli. Sõnatult keerab Joona Euroopa-maanteelt nr 45 Losvägenile, mis viib idarannikule, et siis jätkata sõitu Sundsvalli poole.
“Palun sõida sinna, Joona, ole kena ja aita neil see lugu lahendada, enne kui ajakirjandus sekkub.”
“Nii et ma ei ole enam vaatleja?”
“Oled ikka, hoia ennast nende ligi, jälgi uurimist, tee ettepanekuid. Ainult operatiivülesandeid sul ei ole.”
“Sest ma olen sisejuurdluse all?”
“On tähtis, et sa hoiaksid madalat profiili,” ütleb Carlos.
13
Sundsvallist põhja pool pöörab Joona mööda maanteed nr 86 ranniku äärest sisemaale ja liigub edasi piki Indali jõge.
Pärast kahetunnist sõitu läheneb ta kõrvalisele noortekodule.
Ta vähendab kiirust ja pöörab kitsale kruusateele. Päikesekiired virvendavad kõrgete männitüvede vahel.
Surnud tütarlaps, mõtleb Joona.
Samal ajal kui kõik teised magasid, mõrvati tütarlaps ja suruti ta oma voodisse. Kohaliku politsei hinnangul oli tema suhtes tarvitatud vägivald erakordselt julm ja agressiivne. Ühtegi kahtlustatavat ei ole, kuriteopaigalt lähtuvate teede tõkestamiseks on juba hilja, aga kõik maakonna politseinikud on juhtumist teavitatud ja komissar Olle Gunnarsson juhib eeluurimist.
Kell on peaaegu kuus, kui Joona peatab auto ja jätab selle politseilindiga piiratud ala taha. Kraavi kohal sumisevad putukad. Keset metsa on suur lagendik. Himmelsjö järve kallakul kasvavatel puudel sädelevad päikesevalguse käes veepiisad. Teeäärsel metallsildil seisab: “Birgittagården, erirežiimiga noortekodu.”
Joona
