on kindlasti nõus,” vastab Joona ja seab sammud väikese punase majakese poole.
Ta teab, et esimesel kohtumisel peab ta õpilastest sotti saama, mõistma, mis nende vahel toimub ja millised hoovused pealispinna all voolavad.
Kui keegi on midagi märganud, siis näitavad teised seda enamasti alateadlikult välja ja pööravad end ringi nagu kompassinõelad.
Joona mõistab, et tal ei ole luba ülekuulamisi korraldada, aga ta peab teadma, kas leidub tunnistajaid, mõtleb ta, kummardab ja astub madalast uksest sisse.
17
Põrand nagiseb, kui Joona astub üle lävepaku kõrvalhoonesse. Kitsas ruumis viibib kolm tüdrukut. Noorim neist on kõige rohkem 12aastane. Tema nahk on roosa ja juuksed punased kui vask. Ta istub seinale toetudes põrandal ja vaatab televiisorit, vilistab endamisi, lööb mitu korda kuklaga vastu seina, pigistab silmad korraks kinni ja vaatab siis edasi.
Ülejäänud kaks nagu ei märkakski teda. Nad lesivad pruunil sohval ja lehitsevad vanu moeajakirju.
Sundsvalli maakonnahaigla psühholoog istub punapea kõrval põrandal.
“Minu nimi on Lisa,” üritab ta sõbralikult. “Mis sinu nimi on?”
Tüdruk ei pööra televiisorilt pilku. Sealt tuleb seriaali “Blue Water High” kordus. Heli on valjuks keeratud, tuba täidab jahe valguskuma.
“Kas oled kuulnud muinasjuttu Pöial-Liisist?” küsib Lisa. “Ma tunnen end sageli nagu tema. Vaid pöidlasuurusena. Kuidas sina ennast tunned?”
“Nagu Kõrilõikaja Jack,” vastab tüdruk heleda häälega, ikka televiisorilt pilku pööramata.
Joona astub sisse ja istub televiisori ette tugitooli. Üks tüdrukutest vahib teda suurte silmadega, aga lööb naeratades pilgu maha, kui mees teda tervitab. Ta on tugeva kehaehitusega, küüned näritud, jalas teksad ja seljas must pusa kirjaga “Razors pain you less than life”. Silmalaud on siniseks võõbatud, randme ümber sädeleb juuksekumm. Teine tüdruk paistab olevat vanem, tal on seljas hobusepildiga T-särk, kaelas valgete pärlitega roosipärg, käsivarrel süstimisarm ja kukla taga padjaks kokkurullitud sõjaväejakk.
“Indie?” küsib teine tüdruk vaikselt. “Kas sa käisid seal ja vaatasid, enne kui võmm tuli?”
“Ma ei taha, et hakkaksin nägema õudusunenägusid,” vastab tugev tüdruk loiult.
“Vaene väike Indie,” narrib vanem.
“Mis?”
“Sa nagu kardad õudusunenägusid, kui …”
“Jah, kardan.”
“Raisk,” naerab tüdruk. “Sa oled kuradi egoist.”
“Ole vait, Caroline,” hüüab punapea.
“Miranda on tapetud,” jätkab Caroline. “See on vist veidi hullem kui …”
“Minu meelest on hea, et temast lahti saime,” ütleb Indie.
“Sa oled haige,” muigab Caroline.
“Ta oli ise üks haige tüüp, kõrvetas mind suitsuga ja …”
“Ära nõmetse,” lõikab punapea vahele.
“Ja ta lõi mind hüppenööriga,” jätkab Indie.
“Sa oled tõesti nõme,” ohkab Caroline.
“Kui sul sellest paremaks läheb, siis võin öelda, et on väga kahju, et üks idioot on surnud, aga ma …” õrritab Indie.
Väike punapea taob jälle peaga vastu seina, kui Gunnarssoni saatel astuvad tuppa kaks plehkupannud õpilast.
18
Joona naaldub seljatoele, ta nägu on rahulik, pintsakuhõlmad lahti ja kergelt voltis, lihaseline keha on lõdvestunud, silmad hallid nagu jäätunud merelaht, kui ta vaatab tüdrukuid, kes sisse astuvad.
Teised õpilased karjuvad ja naeravad. Lu Chu õõtsutab puusi ja teeb sõrmedega V-märgi.
“Lesbian loser,” hüüab Indie.
“Võime koos duši alla minna,” vastab Lu Chu.
Terapeut Daniel Grim tuleb õpilaste järel majja. Ta püüab panna Gunnarssoni ennast kuulama.
“Ma tahan lihtsalt, et te oleksite tüdrukutega rahulikud,” ütleb Daniel ja tasandab häält, enne kui jätkab. “Te hirmutate neid, lihtsalt sellega, et olete siin.”
“Ära muretse!” ütleb Gunnarsson.
“Muretsen ikka,” vastab Daniel ausalt.
“Mis?”
“Olen tõesti mures,” ütleb ta.
“Siis ma vilistan su peale,” ohkab Gunnarsson. “Tõmba eemale ja lase mul tööd teha.”
Joona märkab, et terapeudil on habe ajamata ja T-särk pükstest väljas.
“Ma tahan ainult selgitada, et … nende tüdrukute jaoks ei tähenda politsei turvalisust.”
“Küll-küll,” naljatab Caroline.
“Rõõm kuulda,” ütleb Daniel talle naeratades ja pöördub siis jälle Gunnarssoni poole. “Aga tõsiselt, enamiku meie õpilaste jaoks on politsei olnud seotud kõige raskema ajaga nende elus.”
Joona näeb, et Daniel mõistab, kui tüütu ta politsei silmis on, aga otsustab siiski uue teema jutuks võtta: “Rääkisin koordinaatoriga ööbimisest.”
“Üks asi korraga,” katkestab Gunnarsson.
“See on tähtis, sest …”
“Vittu,” röögatab Indie ärritunult.
“Kuse püksi,” narrib Lu Chu.
“Sest see võib olla kahjulik,” jätkab Daniel. “Õpilastele võib olla kahjulik, kui neid sunnitakse täna siin ööbima.”
“Kas nad pannakse hotelli?” küsib Gunnarsson.
“Sind, kurat, peaks maha tapma!” karjub Almira ja viskab Indiet klaasiga.
Klaas lendab vastu seina puruks, vesi ja killud langevad põrandale. Daniel tormab ligi, Almira pöörab selja, aga Indie jõuab teda mitu korda rusikaga lüüa, enne kui Daniel nad lahutab.
“Kurat, käituge korralikult,” karjub ta.
“Almira on üks kuradi vitt, kes …”
“Rahune maha, Indie,” ütleb Daniel ja võtab tüdruku käest kinni. “Me oleme sellest rääkinud, eks?”
“Jaa,” vastab too rahulikumalt.
“Sa oled ju hea tüdruk,” ütleb Daniel naeratades.
Tüdruk
