p>Ivan Turgenev
Eelõhtul
I
Ühel 1853. aasta väga soojal suvepäeval pikutasid Kuntsovo lähedal Moskva jõe kaldal kõrge pärna varjus rohul kaks noormeest. Üks neist, välimuselt umbes 23 aastane, pikakasvuline, tõmmu näoga, terava ja veidi kõvera ninaga, kõrge otsaesisega ja tagasihoidliku naeratusega täidlastel huultel, lebas selili ning vaatas mõtlikult kaugusse, pilutades kergelt oma väheldasi halle silmi; teine lamas kõhuli, toetades oma heledajuukselist käharpead mõlemale käele, ning vaatas samuti kuhugi kaugusse. Ta oli oma kaaslasest kolm aastat vanem, kuid näis palju noorem: vurrud olid tal vaevalt tärganud ja lõuga kattis kerge ude. Midagi lapselik-armast, midagi ligitõmbavat ja kaunist oli ta värske ümmarguse näo peentes joontes, ta kenades pruunides silmades, ilusates kumerates huultes ja valgetes kätes. Kogu ta o: emusest õhkus tervise õnnestavat rõõmu, õhkus noorust – muretust, enesekindlusi, hellitatust, nooruse ilu. Ta laskis silmadel ringi käia, naeratas ja toetas pead kiitele nii, nagu teevad seda poisikesed, kes teavad, et neid meeleldi vaadeldakse. Tal oli seljas pluusitaoline avar valge mantel; ta peenikest kaela ümbritses helesinine rätt, kortsunud õlgkübar lebas rohul ta kõrval.
Kaaslane näis temaga võrreldes vanamehena, ja vaadates ta nurgelist kogu, poleks keegi võinud arvata, et temagi mõnuleb, et temalgi on hea olla. Ta lamas kuidagi kohmakalt; ta suur, ülalt lai ja alt teravnev pea asetses kohmakalt pika kaela otsas; kohmakad näisid ka ta käed, pinguli istuvas mustas saterkuues keha, ja konksutõmmatud põlvedega pikad jalad, mis sarnanesid rohutirtsude tagakoibadega. Sellest hoolimata võis aga kindlasti väita, et ta on hästikasvatatud inimene; «korralikkuse» pitserit oli märgata kogu ta kohmakas kehakujus ning ta inetu ja isegi pisut koomiline nägu väljendas heasüdamlikkust ning harjumust mõtelda. Ta nimi oli Andrei Petrovitš Bersenev; ta sõpra, blondi noormeest, hüüti Pavel Jakovlevitš Šubiniks.
«Miks sa ei lama kõhuli nagu mina?» alustas Šubin. «Nii on palju parem. Eriti siis, kui jalad üles tõstad ja kandu kokku taod – näe nii. Nina ees rohi – tüdined maastikku vahtimast, vaatle mõnd kõhukat putukat, kuidas see mööda rohukõrt roomab, või sipelgat, kuidas see askeldab. Tõepoolest, nii on parem. Sina aga võtsid nüüd mingi pseudoklassikalise poosi – võta või jäta, tantsijatar balletist, kui see papist kaljurahnule nõjatub. Tuleta meelde, et sul on nüüd täielik õigus puhata… See pole ju naljaasi: lõpetasid kolmanda kandidaadina! Puhake, sõõr, ärge pingutage ennast, visake oma käed-jalad siruli.»
Šubin pidas kogu selle kõne läbi nina, laisalt, poolnaljatoonis (hellitatud lapsed räägivad nõnda majasõpradega, kes neile kompvekke kaasa toovad) ning jätkas vastust ootamata:
«Mind hämmastab sipelgate, põrnikate ja teiste putukaisandate juures kõige rohkem just nende haruldane tõsidus: sagivad edasi-tagasi niisuguste tähtsate nägudega, nagu tähendaks nendegi elu midagi! – Olge lahke, inimene – looduse kuningas, kõrgeini olevus, vaatleb neid, nemad aga ei tee temast väljagi: võib isegi juhtuda, et mõni sääsk istub looduse kuninga nina otsa ning tarvitab seda endale toiduks. See on solvav. Teisest küljest aga – mille poolest on nende elu meie omast halvem? Ja miks ei võiks uhkeldada ka nemad, kui meie seda endale lubame? Noh, filosoof, lahenda mulle see ülesanne. – Miks sa vaikid? Ah?»
«Mis on?..» lausus Bersenev võpatades.
«Mis on!» kordas Šubin. «Sinu sõber esitab sulle sügavaid mõtteid – sina aga ei kuula teda.»
«Ma imetlesin seda vaatepilti. – Vaata, kui eredalt helgivad need põllud päikesepaistel!» (Bersenev rääkis kerge sisinaga.)
«Värvid on vahvad,» lausus Šubin. «Ühe sõnaga – natuur!»
Bersenev vangutas pead.
«Sina peaksid kõige selle üle vaimustust tundma veel rohkem kui mina. See on ju sinu ala: sa oled kunstnik.»
«Ei, see ei ole minu ala,» vastas Šubin ja asetas õlgkübara kuklale. «Mina olen lihunik: minu asi on liha, voolida liha, õlgu, jalgu, käsi; siin aga puudub vorm, puudub terviklikkus valgub igasse külge laiali… Ja mine püüa kinni!»
«Kuid siingi on oma ilu,» tähendas Bersenev. «Muuseas, kas sa lõpetasid oma bareljeefi?»
«Missuguse?»
«Poisikese sokuga.»
«Kuradile! kuradile! kuradile!» hüüatas Šubin laulval häälel. «Vaatasin tõelisi, vanu, antiikseid, ja lõin oma tühja-tähja puruks. Sa näitad mulle loodust ja räägid: «Siingi on ilu.» Muidugi, kõiges on ilu, isegi sinu ninas on ilu – kuid ega’s iga ilu saa taga ajada. Vanad meistrid ei ajanudki teda taga: ta ise tuli nende teostesse, jumal teab kust, vahest ehk taevast. Neile kuulus terve maailm; meie nii laialt haarata ei saa: käed on lühikesed. Meie heidame õnge ühte punktikesse – ja valvame. Näkkab – braavo! kui aga ei näkka…»
Šubin ajas keele suust välja.
«Oot-oot,» lausus Bersenev. «See on paradoks. Kui sa ei tunne sümpaatiat ilu vastu ega armasta teda kõikjal, kus sa teda iganes kohtad, siis ei anna ta end sulle kätte ka su kunstis. Kui ilus vaade, ilus muusika ei ütle midagi su hingele, ma tahtsin ütelda – kui sa ei tunne nende vastu sümpaatiat…»
«Ah sina, sümpaatik!» sähvas Šubin. ja pahvatas ise omaleiutatud sõna üle naerma. Bersenev aga jäi mõttesse. «Ei, vennas,» jätkas Šubin, «sa oled tarkpea-filosoof, Moskva ülikooli kolmas kandidaat, sinuga on kardetav vaielda, eriti minul, õppimise poolelijätnud üliõpilasel, kuid tead mis ma sulle ütlen: peale oma kunsti meeldib mulle ilu ainult naistes… neidudes, ja sedagi alles mõnest ajast alates…»
Ta keeras end selili ning pani käed pea alla.
Mõni sekund möödus sõnatult. Unnesuikunud kiirgava maa kohal lasus keskpäevase leitsaku vaikus.
«Muide, naistest,» hakkas Šubin jälle rääkima. «Mis see on, et keegi Stahhovit käsile ei võta? – Sa nägid teda Moskvas?»
«Ei.»
«Vanamees on läinud päris ogaraks. Istub päevade kaupa oma Augustine Kristjanovna juures, tunneb pöörast igavust, kuid istub. Vahivad teineteisele otsa, küll on rumal… Vastik isegi vaadata. Saa nüüd sellest aru! Missuguse perekonnaga on jumal õnnistanud seda meest – ei, andke talle Augustine Kristjanovna! Ma ci tea midagi vastikumat selle naise pardinäost! Ma valmistasin neil päevil temast karikatuuri Darttan’i stiilis – tuli päris kena välja. Ma näitan sulle.»
«Ja kuidas on Jelena Nikolajevna büstiga,» küsis Bersenev, «edeneb?»
«Ei, vennas, ei edene. See nägu võib viia meeleheitele. Vaatad: selged, korrapärased, õiged näojooned; paistab, et pole kuigi raske sarnasust tabada. Aga võta näpust… Ei saa kuidagi kätte, nagu peidetud varandust. Kas oled tähele pannud, kuidas ta kuulab? Ükski näojoon ei liigu – ainult silmade ilme muutub järjest, ja sellest muutub kogu välimus. Mis saab siin teha kujur, pealegi veel kehv? Imetlusväärne olevus… kummaline olevus,» lisas ta mõne aja pärast.
«Jah, see on imetlusväärne neiu,» kordas Bersenev sõbra järel.
«Kuid Nikolai Artemjevitš Stahhovi tütar! Räägi veel pärast seda verest ja päritolust. Naljakas on see, et Jelena on tõepoolest tema tütar, sarnaneb temale ja emale, Anna Vassiljevnale. Ma austan Anna Vassiljevnat kõigest südamest – ta on minu heategija – kuid ta on ju kana… Kust sai aga Jelena niisuguse hinge? Kes on süüdanud selle tule? Siin on jälle ülesanne sulle, filosoof!»
Kuid «filosoof» ei vastanud endiselt midagi. Bersenev ei armastanud üldse palju sõnu teha, ja kui ta kõneles, siis väljendus ta kohmakalt, takerdudes, lahutades asjata käsi; seekord aga valdas mingi eriline vaikus ta hinge, vaikus, mis sarnanes väsimusele ja nukrusele. Ta oli hiljuti kolinud linnast välja pärast pikaajalist ja rasket tööd, millele tal
