muutus külmaks mõlema, eriti isa vastu. Viimasel ajal kohtles ta ema nagu haiget vanaema, isa aga, kes oli tema üle niikaua uhkust tundnud, kuni teda haruldaseks lapseks peeti, hakkas teda kartma, kui ta oli suuremaks kasvanud, ja rääkis tütre kohta, et see olevat mingisugune äge vabariiklane, ja jumal teab kellesse läinud! Nõrkus äratas Jelenas meelepaha, rumalus vihastas teda, valet ei andnud ta «eluilmaski» andeks; ta nõudmised olid järeleandmatud, isegi palvesõnad segunesid vahel etteheidetega. Tarvitses vaid mõnel inimesel kaotada Jelena lugupidamine karmi otsuse aga tegi ta kiiresti, isegi liiga kiiresti – , kui see inimene lakkas Jelenale olemast. Kõik muljed tungisid sügavalt ta hingesse, – ta elu ei kulgenud kergelt.
Lastekasvatajanna, kellele Anna Vassiljevna oli usaldanud oma tütre kasvatuse «lõpuleviimise» kasvatuse, märgime muuseas ära, mille juurde igavust tundev proua polnud asunudki – , oli instituudi lõpetanud venelanna, laostunud altkäemaksuvõtja tütar, väga tundeline, heasüdamlik ja valelik olevus; ta oli ühtelugu armunud ja lõpetas sellega, et viiekümnendal aastal (kui Jelena sai seitsmeteistkümne aastaseks) abiellus kellegi ohvitseriga, kes ta otsekohe maha jättis. See kasvatajanna armastas väga kirjandust ja sepitses ise värsse; ta äratas Jelenas huvi lugemise vastu, kuid ainuüksi lugemine Jelenat ei rahuldanud: lapsepõlvest peale janunes ta tegevuse järele, igatses teha head; kerjused, näljased, haiged huvitasid, erutasid teda, panid ta piinlema; ta nägi neid unes, päris kõigilt oma tuttavailt nende järele; armuandi ulatas hoolikalt, teesklematu väärikusega, peaaegu erutusega. Kõik loomad, kellele liiga tehti, viletsad hoovikoerad, surmale määratud kassipojad, pesast väljakukkunud varblased, isegi putukad ja roomajad leidsid Jelenas oma soosija ning kaitsja: ta ise toitis neid ega tundnud jälkust nende vastu. Ema ei takistanud teda, see-eest isa pahandas väga tütre üle, selle, nagu ta rääkis, labase õrnutsemise üle ning kinnitas, et koerte ja kasside tõttu pole majas ruumi, kuhu astuda. «Lenotška,» hõikas ta vahel tütrele, «tule ruttu, ämblik imeb kärbest, vabasta õnnetu!» Ja erutatud Lenotška jooksis kohale, vabastas kärbse, päästis selle jalad lahti külgekleepunud võrgust. «Noh, nüüd lase ennast hammustada, kui sa nii hea oled,» lausus isa irooniliselt; kuid tütar ei kuulanud teda. Kümneaastaselt tutvus Jelena kerjustüdruku Katjaga ja käis salamahti temaga aias kohtamas, viis talle maiustusi, kinkis rätikuid, kümnekopikalisi – mänguasju Katja vastu ei võtnud. Jelena istus ta kõrvale kuivanud maapinnale aianurka nõgesepuhma taha, sõi rõõmsa alandlikkusega ta kuiva leiba, kuulas ta jutustusi. Katjal oli tädi, tige vanaeit, kes teda sageli peksis; Katja vihkas teda ning aina rääkis sellest, kuidas ta tädi juurest põgeneb, kuidas hakkab elama jumalikus vabaduses. Jelena kuulas salajase austuse ja hirmuga neid senitundmatuid uusi sõnu, silmitses teraselt Katjat, ja kõik, mis Katjal oli – ta mustad, väledad, otsekui metslooma silmad, ta päevitunud käed, kõlatu hääl, isegi ta räbaldunud kleit – näis Jelenale millegi erilisena, peaaegu pühadusena. Hiljem mõtles Jelena kodus kaua aega kerjustest ja jumalikust vabadusest; mõtles sellele, kuidas ta lõikab endale pähklipuust saua, riputab koti kaela ja põgeneb koos Katjaga; kuidas ta hakkab rändama mööda teid, peas rukkililledest pärg: ta oli kord näinud Katjat niisuguse pärjaga. Kui keegi omastest juhtus sel ajal tuppa astuma, võõristas Jelena teda ja põrnitses talle vastu. Kord lippas ta vihmasajus Katjaga kohtama ja määris oma kleidi ära; isa nägi teda ja nimetas murjaniks, maatüdrukuks. Jelena nägu lõi õhetama – hirm ja mingi imeline tunne tärkasid ta südames. Katja laulis sageli mingit poolmetsikut sõdurilaulu; Jelena õppis temalt selle laulu selgeks… Kord kuulis seda Anna Vassiljevna ja vihastas hirmsasti.
«Kust sa selle rämpsu oled korjanud?» küsis ta tütrelt.
Jelena ainult vaatas emale otsa, kuid ei lausunud sõnagi: ta tundis, et ta laseb pigem enese tükkideks kiskuda kui avaldab oma saladuse – ning jällegi tulvas ta südamesse hirm ja mingi mõnus tunne. Muide, läbikäimine Katjaga ei kestnud tal kuigi kaua: vaene tüdruk haigestus palavikku ja suri mõne päeva pärast.
Jelena kurvastas väga ega suutnud öösiti tükil ajal uinuda, kui sai teada Katja surmast. Kerjustüdruku viimased sõnad kõlasid lakkamatult ta kõrvus ning talle näis, nagu kutsutaks teda…
Aastad aga veeresid omasoodu. Kiiresti ja kuulmatult, nagu lumealused veed, kulges Jelena noorus välise tegevusetuse ning seesmise võitluse ja ärevuse tähe all. Sõbratare tal ei olnud: ta ei sõbrunenud ühegi neiuga, kes külastasid Stahhoveid. Jelenal ei tulnud kunagi taluda vanemate võimu survet, kuueteistkümne-aastaselt aga muutus ta peaaegu täiesti sõltumatuks; ta hakkas elama oma isiklikku, kuigi üksildast elu. Ta süda leegitses ja kustus üksinduses, ta viskles nagu linnuke puuris, ehkki puuri ei olnud; keegi ei piiranud tema vabadust ega hoidnud teda kinni – tema aga igatses ja kippus kuhugi.
Ta ei saanud vahel ise ka endast aru – kartis isegi ennast. Kõik, mis teda ümbritses, näis talle kas mõttetuna või arusaamatuna. «Kuidas võib elada armastuseta – armastada aga pole kedagi!» mõtles ta ning neist mõtteist ja tundeist hakkas tal õudne. Kaheksateistkümne-aastaselt pidi ta pahaloomulise palaviku kätte peaaegu surema; ta tugev ja terve organism oli põhjalikult vapustatud ega suutnud tükil ajal sellest toibuda. Viimased haigusejäljed olid lõpuks kadunud, kuid Jelena Nikolajevna isa rääkis ikka veel teatava meelepahaga ta närvidest. Jelenal tuli vahel mõttesse, et ta ihkab midagi niisugust, mida ei ihalda ja millele ei mõtle keegi kogu Venemaal. Seejärel rahunes ta, naeris isegi enda üle, veetis muretult päeva päeva järel, ent äkki lõi midagi võimsat, seletamatut, mida ta ei osanud alla suruda, temas pulbitsema ning püüdis esile tungida. Äike möödus, väsinud tiivad, mis ei suutnud õhku tõusta, vajusid longu; kuid need puhangud ei möödunud jäljetult: kuidas ta ka püüdis varjata seda, mis temas toimus, erutatud hinge igatsus paistis välja juba ta välisest rahulikkusest ning ta omaksed võisid õigustatult õlgu kehitada ja imestada, suutmata Jelena «veidrusi» mõista.
Päeval, millest algas meie jutustus, viibis Jelena akna juures kauem kui harilikult. Ta mõtles palju Bersenevile, oma vestlusele temaga. Bersenev meeldis talle; ta uskus noormehe tunnete soojust, ta püüdluste puhtust. Bersenev polnud iialgi varem rääkinud temaga nii nagu sel õhtul. Tütarlapsele meenus noormehe arglik pilk, ta naeratus – ning ta naeratas ise ja jäi mõtlema, kuid mitte enam Bersenevile. Ta hakkas läbi avatud akna öhe vaatama. Kaua vaatles ta tumedat, madalale laskunud taevast; seejärel ta tõusis, heitis pealiigutusega juuksed näolt eemale, ja teadmata ka ise, miks ta seda teeb, sirutas oma paljad jahedad käed selle taeva poole; siis laskis ta kätel langeda, laskus oma voodi ette põlvili, surus näo vastu patja ja, hoolimata kõigist pingutustest mitte alistuda teda haaranud tundele, puhkes nutma. Need olid mingid kummalised, ebalevad, kuid põletavad pisarad.
VII
Järgmisel päeval kella kaheteistkümne paiku sõitis Bersenev linna tagasi mineva voorimehega Moskvasse. Tal oli tarvis postkontorist raha tuua, osta mõningad raamatud, ühtlasi tahtis ta näha Insarovit ja temaga läbi rääkida. Vesteldes viimati Šubiniga, tärkas tal mõte kutsuda Insarov enda juurde suvitama. Kuid ta ei suutnud tükil ajal Insarovit leida: too oli oma endisest korterist üle kolinud teise, kuhu polnud kuigi kerge pääseda. See korter asus Arbati ja Povarskaja tänava vahele Peterburi stiilis ehitatud näotu kivimaja hoovipoolses otsas. Asjatult rändas Bersenev ühe räpase trepi juurest teise juurde, asjatult hüüdis ta kojameest või «ükskõik keda». Peterburiski püüavad kojamehed mitte külastajate silme ette sattuda, seda enam veel Moskvas. Ja Bersenevile ei vastanud keegi; ainult uudishimulik rätsep, vestiväel, halli niidivihiga õlal, sirutas vaikides kõrgest õhuaknast välja oma ilmetu raseerimala näo siniseks löödud silmaalusega ning must sarvedeta kits, kes oli roninud sõnnikuhunniku otsa, vaatas tagasi, mökitas kaeblikult ja hakkas veelgi kärmemalt mäluma. Keegi vanas mantlis ja viltusõtkutud saabastega naine halastas viimaks Bersenevile ja juhatas ta Insarovi korterisse. Bersenev leidis ta kodunt. Insarovil oli üüritud tuba sellesama rätsepa juures, kes õhuaknast nõnda ükskõikselt jälgis hoovi ilmunud inimese kimbatust. – See oli ruumikas, peaaegu täiesti tühi, tumeroheliste seintega ja kolme neljakandilise aknaga tuba, mille ühes nurgas oli tilluke voodi, teises nahkdiivan, ja lae all rippus tohutu suur linnupuur; selles puuris oli kunagi elanud ööbik. Insarov tuli
