oli mulle siiski üle tulnud ka midagi nii-öelda väärtuslikumat – asju ja asjakesi, mis püsivad inimesest kauem – ehk teisisõnu mõned kristall- ja fajanssvaasid ning paar komplekti hõbenuge-lusikaid-kahvleid. Kuid neid ei osanud ma pidada muuks kui vanavaraks või paremal juhul mälestusesemeteks. Sahtlid ja paar kappi olid muidugi täis riidekraami ja pesu. Ka neis asjades polnud ma veel päriselt selgusele jõudnud. See nii-öelda pompeilik kaevamine seisis mul samuti ees…
Sellel kõigel oli tõesti ka teine aspekt. Kutsun seda mõttes jaapanlikuks elumudeliks. Et elada tuleks nii nagu alatises maavärinaohus jaapanlane, kel pole midagi kaotada. Nõnda tahtsin ka mina – mitte mingit varandust. Kui muidugi need paljudes kastides, ühest kohast teise lahtipakkimatult kaasarännanud raamatud välja arvata. Pealegi asusin nüüdsest kõige ohutumal tasandil, nii-öelda nullnivool. Ma mõtlen kõrgust maapinnast. Mida ei saanud kuidagi öelda nende kõrgetes kivimajades olevate üüritubade kohta, kus ma olin jõudnud ka paaril korral elada ja kus ma olin end just kõrguse tõttu haprasti tundnud, nii et hakkasin ühes kohas isegi halvasti magama, sest mu voodi asus majanurgas, kahe viimase korruse paneeli ühinemiskohas. Kujutage ette seda tunnet! Arvan, et ma pole ainus, kes kõrgust… kuidas öelda, ei salli. Siit ka vastumeelsus lennuki kui niisuguse vastu. Muuseas, Larry-Ruthi korter asus üsna kõrgel, kui ma ei eksi, siis kaheksandal korrusel…
Mulle meeldis tädilt päritud elamine ka ümbruse mõttes. Kõigepealt – majakese juurde kuulus parajalt metsikuks lastud aianurk, kuhu polnudki üritatud mingit peenramaad rajada, sest pinnas oli üsna liivane ja seega taimekasvuks vähesobiv. Samal ajal mahtus sinna nurka ära kümmekond sihvakat mändi. Minu jaoks oli see justkui ajast väljas nurgake, kahest küljest vanade taradega ümbritsetud vaikusesaar, mille nurgas, jäädes suvel vaarikatihniku varju, oli vana kiviplaadiga aiapink ja samasugune lauake, justkui minusuguse jaoks mõeldud. Mis tänavaäärsesse suurde majja ehk Õie 13a puutus, siis ei vaadanud ükski selle elutoaaken otseselt väikese maja suunas. Lisaks varjas vaadet ka suurekslastud läätspuuhekk, mis küll sügise poole nii harvaks muutus, nagu ma mäletasin, et soovimatu silm võis sealt vabalt läbi kaeda. Jalgrada, mis Õie tänavalt tädi majakese juurde tuli, kulges piki järgmise maja kõrget, pilgule läbimatut planku. Ja autoga polnud üldse ette nähtud tädi, see tähendab minu krundile pääseda. Seal, selle kõrge plangu taga oli minu kujutluse kohaselt hoolitsetud ning korralikult kerberose poolt kaitstud kodanlik maailm…
Niisiis, ja see oli samuti väga oluline fakt – mul peaaegu polnud naabreid. Teisisõnu, ma olin viiekümne meetri raadiuses täiesti suveräänne persoon. Ja see oli Tallinna-suguse linna puhul suur eelis. Mis tähendas, et olin vaba sunduslikest hommikustest tervitamistest, totratest pärimistest „kuidas endal ka läheb?”, vaba ühe igavleva ja iseendas marineeruva maailma, milliste sõnadega sobiks ehk iseloomustada tänast Nõmmet, uudishimust ja vahelesegamistest. Mis mulle, ja seda pole liigne veel kord rõhutada, igati meeldis!
Sel kohal olin jõudnud tuppa tagasi ja vajutasin suure toa laetule põlema, ehkki olin põrandalambi ennist välja lülitamata jätnud. Seegi valgus oli tuhm, jõuetu ega andnud midagi juurde ning näis nagu kõik muu selles toas pärinevat mingist eelmisest või koguni üle-eelmisest ajast, kui elekter alles leiutati. Olin seda valguse jõuetust märganud varemgi, kuid polnud viitsinud uurida, miks selle maja valgusallikad on just sellised, nagu nad on… Seisin nüüd nõutult keset oma elutuba, ühtlasi magamistuba, ja olin justkui kaotanud mõttelõnga. Öö põrnitses mind kardinateta akendest ja see pimeduse silmitu pilk oli palju häirivam, kui oli olnud Ruthi moonutatud, paluv nägu vastu musta märga klaasi vaevalt tund tagasi. Tundsin, et ei kannata enam seda akna alastust välja. Otsisin kummutist välja ühe tädi voodilinadest ja riputasin selle kardinakonksude külge. Imestades enda üle – millal ma need vanad kardinad olin maha võtnud!
Jah, enne Ruthi tulekut oli siin toas olnud üks teine naine. Et ta nüüd mulle meelde tuli – ju ta polnud päris ükskõik… Tüdruk kui elurõõm. Tüdruk, kes koosnes justkui kolmandiku ulatuses vaid naerust. Sirkka! Ta oli tänagi palju naernud, isegi voodis, isegi päris sel hetkel – huvitav, mis temale küll alati säärast nalja teeb! Jah, need eestiaegsed, kitivaesed aknaruudud lausa helasid sellest naerust! Ja kuidas see mind üldsegi ei seganud! Vastupidi, ma aitasin ta tujule iga kord oma vallatustega kaasa… Mulle tundub – Sirkkal oli lihtsalt väga hell nahk… Kui aus olla – see maja, see tuba nagu vajas säärast naeru, sest siin oli aastakümneid kloostrikasinuses – ma oletasin nõnda – ja seejärel rahulises vanaduses elatud…
Või mis tüdruk, naine ikkagi! Ja ei olnud ma tal esimene. Aga mis sellest rääkida! Kui kaua ma teda juba tundsin? Mitte rohkem kui kolm kuud… Oot-oot, kuidas see tutvus käiski? Tegelikult väga lihtsalt – ta on ju fotopoes müüja. Nii et kui mul ükskord film aparaadist otsa sai ja lisaks ka ilmuti ja kinniti, siis sinna Pärnu maantee foto-ja optikapoodi ma sisse astusingi. Varem ta seal vist ei töötanud. Või polnud ma teda lihtsalt märganud… Ausalt öeldes oli tema see, kes mind oma naeratusega justkui oma võlude konksu otsa haakis, kui nii võiks öelda. Niisugused naeratused on äratuntavad, neis on nagu teade – ma olen vaba, kas ka sina, sul pole vigagi, me võiks ju koos midagi üritada, mida arvad, kas sobiksime…? Muidugi oli see juhus, et mul polnud hetkel kedagi silmapiiril. Karm öelda küll, aga ma vahetan iga natukese aja tagant oma kallimaid. Mulle nagu ei sobi keegi. Ja mida edasi, seda üha vähem. Ehkki minu aastates oleks võinud juba ammu kellelgi või millelgi kindlamal peatuda…
Ju siis oli temagi vaba. Või andis pärast seda kellelegi hundipassi. Kui nii, siis on mul sellest üksnes heameel. Ma ei hakanud seda talt hiljem üle küsima. Niisugused asjad on rohkem sisemist, tunnetuslikku laadi… Aga muidugi asume mõlemad kaldpinnal. Nii mina kui ka tema. Nii-öelda aitame teineteisel sellele allapoole libisemisele kaasa. Mis on naiste puhul kiirem kui meeste puhul. Lohutan ennast vähemalt sellega. Või kust ma nii kindel võin olla?! Sirkka on minust ikkagi oma kümme aastat noorem. Ehk me kumbki ei mõtle sellele. See käib meil nii-öelda mõlemapoolse vabatahtliku ja sõnastamatu kokkuleppe korras…
Sirkka-siristaja, kahtlemata ilus naine. Isegi üsna ilus. Üks ilusamaid mu naiste hulgas. Ja muidu ka igati sobilik partner. Kui see teatud kerglane olek maha arvata. Kuigi tal on mõnel hetkel annet väga südamlik ja sisemine olla. Ju siis saab võitu mingi sisemine rikkumata olemus. Jah, mõnikord, lausa põhjuseta, muutub ta tõsiseks ning asjalikuks. Miks mul temaga nii probleemitu on koos olla? Sest ta ei piina sind oma siirusenõudmistega nagu mõni neist naistest, kes mul enne teda on olnud… Nojah, ta pidi järgmine kord tulema alles uue nädala esmaspäeval. (Mulle meeldib naisi enda juurde kutsuda, mitte ise nende juures käia ja mõnel juhul ka ränga vahelejäämisega riskida, kui juhtumisi peaks tegemist olema kellegi prouaga; niisamuti meeldib mulle neid iga kord ka oodata, sest see on säärane tore hingekõdi…) Aga mina, loll, mõtlesin, et ta tuli tagasi, et mõtles ümber, nagu ma olin tal kogu aeg soovitanud, et ta ikkagi sai kuidagi naabrite kaudu emale helistatud ja midagi kokku valetatud…
Tuli hoopis Ruth. Tuli ja paiskas kogu harjunud elukäigu segamini…
Sõna „segamini” peale langes mu pilk voodile. Ma polnud jõudnud seda ennist korda teha. Ja ma mõtlesin, et Ruthi oli võinud sellest räsitud voodist oma järeldused teha. Sest just selline kergelt segamini magamisase äratab kahtlust. Ja mõelda vaid, kuidas situatsioon oleks siis kujunenud, kui Sirkka oleks mul veel külas olnud, kui need kaks naist oleksid ninapidi kokku juhtunud! Või veel hullem – kui Ruth oleks läbi akna näinud, kuidas me armatseme. Pr-rrr!
Kuid samas rahustasin end – Ruth oli endast ja juhtunust nõnda hõivatud, et tal jäi vaevalt mõtteruumi millegi muu jaoks. Ja teiseks – kui ta ka midagi märkas ja taipas, siis pole sellel arvamusel mingit jõudu, sest meie suhe oli ammune ja süütu. Ma olen poissmees, võin elada nii vabalt, kuidas ma tahan. Peaasi, et mitte munga, lihasuretaja kombel… Aga ikkagi, ikkagi, midagi seeläbi nagu osatati… Jah, oma mälestuste ees tuleb meil nagunii vastust anda…
Tegelikult… tegelikult oli just tema, Ruth, selles mu praeguses elumudelis omamoodi süüdi. Pärast teda, jah just
