nüüd, sõbrad.» Ta vaatas õela irvega Tipsu ja Ellie poole. «Seda võis karta, et teie juba nii kergelt alla ei anna, kuid proovime mitte rumalusi teha, poisid.»
Tuuma aktiveerumine oli talle üllatuseks. Pärast pikki lootusetuid ülekoormust tekitavaid rünnakuid ja aastatepikkust ebaedu keskhoone juhtkonsooli krüpteeringute lahtimurdmisel, oli ta vaikselt harjumas mõttega, et enne Ühenduse laevade saabumist nad sisse ei pääse. See oleks tähendanud Juhi püstitatud ülesannete mittetäitmist ehk siis tõenäolist lõppu tema eksistentsile.
Seda intensiivsemalt reageeris ta Juhi kutsele Järelevalve Astujate riismed Tuuma juurde koondada. Kuidagi oli Juht sisse pääsenud, aga suures ohus, mistap muukimine muutus hoobilt teisejärguliseks. Neli Astujat, kes talle Hiilijatega peetud võitlustest Tähelinna arsenalist alles olid jäänud, jooksid kõrvaltänavatelt halli keskhoone ainsa sissepääsu juurde.
Robotite sensorid kohanesid hämarusega kiiresti. Juht seisis relvaga maas lebava naise kohal, aga nende vahel asusid vanad tuttavad – vigastatud Astuja ning tema suureks rõõmuks ka sõbrake maandumisangaarist. Vastased sööstsid kumbki oma küljele suurte seadmeplokkide taha ootamatute saabujate eest varju. Nad olid kiired, kuid sel korral pole neil kuhugi põgeneda. Ta saatis Astujad neid piirama ja pööras tähelepanu Juhile.
Tahan Tuuma lähemalt uurida. Kui saan ligipääsu sidekanalile, lasen su sisse.
Mis inimesega saab? Ta märkas, kuidas Juht juba lähima trepi kaudu ülemisele korrusele tõttas.
Ta on neutraliseeritud. Metallpeadele tee kiirelt ots peale.
Kerge öelda, vaenlase Astuja oli ilmselt mõni uuem modifitseeritud mudel. Juba pidi ta pealt vaatama, kuidas üks robotitest tulevahetuses sodiks lasti. Neetud Tuumas polnud tal võimalik virtuaalselt ringi liikuda, vaid sai toetuda ainult Astujate tajumissüsteemidele, mis olid ainsa ruuteri abil ketta hooneväliste serveritega ühenduses. See oli nii ahistav! Aga pole viga. Juba olidki ta metalljüngrid vaenlase nurka surunud. Enam ei tohiks kaua minna ja ta saab ülesande edukalt lõpuni viia. Konteineri taga redutavad vastased proovisid hädalaskudega Astujaid heidutada, aga viimased lähenesid kindlameelselt sihtmärgile.
Äkki juhtus midagi ootamatut. Vaenlase Astuja sirutas end täies pikkuses välja ja saatis pisema Järelevalve drooni lendu. Viimane klammerdus kukkumise järel ühe tema roboti turjale. Astuja üritas küll meeletult rapsidest vastast seljast heita, kuid too oli visa. Ülejäänud kaks proovisid alguses pisikest drooni tabada, kuid seda hetke kasutas teine vastane kohe ära, kui nende keskele kargas. Idioodid! Välkkiirelt niitis vaenlane nad jalust ja muutis kahe täpselt sihitud plasmakahuri laenguga ohutuks.
Tema viimane robot rammis seljaga seina, et parasiiti kukilt maha raputada. Ühtäkki muutusid Astuja liigutused kontrollimatuks tõmblemiseks, mille järel ta halvatuna näoli maha varises. Kummaline, sest Astuja operatsioonisüsteem oli endiselt töös. Siiski… äärmiselt koormatud. Tema sõbrake üritab masinat üle võtta! Astuja aju oli tõenäoliselt viiruslike programmidega üle ujutatud, mistõttu süsteemi põhiprotsessid tiksusid äärmiselt aeglasel režiimil. Lõpuks ometi saab ta vastase paika panna.
Ellie imestas, kuidas tema droon saadud obadustele vaatamata vastase seljas püsis. Rüseluse käigus suutis ta lõpuks Astuja kukla soomusplaadi lahti kiskuda ja ühenduskaablite abil süsteemi pääseda. Võõra kohalolekut oli kenasti tajuda. Esimese asjana koormas Ellie rämpsprotsessidega roboti aju üle, mille tagajärjel viimase kere alistunult maha prantsatas. Lõpuks ütlesid kaitsemehhanismid üles ja vastase Astuja operatsioonisüsteem jooksis sootuks kokku. Taaskäivitumine andis Ellile napilt aega tegeliku vaenlasega tegeleda.
Juba oligi tunda, kuidas tema teadvuse tähelepanuta jäänud moodulprogrammid hakkasid veidralt käituma või olid töötamise lõpetanud. Paraku jäi drooni arvutusvõimsusest ja mälumahust väheks, et Võõra sokutatud viiruseid neutraliseerida. Õnneks oli vastane kõigest kitsa andmeriba läbi Astujaga ühenduses, kuid temal oli see-eest juhe otse küljes. Tuli kiirelt tegutseda!
Ellie otsustas samaga vastamise asemel hoopis vaenlase serveritesse kildhaaval enda koostatud «pettureid» saata, mis peaksid Võõra teadvuse programmide sisendeid valeandmetega eksitama. Esialgu ei pandud ta tegevust tähele, kuna vastane oli arvatavasti liialt enesekindel. Möödunud oli kümme pikka sekundit. Ellie tundis juba, kuidas kontroll drooni üle hakkab vaikselt kaduma ja Võõra haare tema ümber koomale tõmbuma. Astuja taaskäivitamine oli täies hoos. See peab õnnestuma!
Doominokividena hakkasid Võõra programmid järjest Ellie seatud «petturite» ohvriks langema ning edastasid vaenlase teadvusele moonutatud andmeid tegelikkusest. Võõrale pidi jääma pilt sellest, kuidas ta vastane on drooni mälusoppidesse nurka surutud ja tema protsessid ei saa viirusprogrammide laastamistöö tõttu üldse löögile. Dramaatilises agoonias üritas vale-Ellie veel end Astuja küljest lahti ühendada, kuid jäi loomulikult hiljaks. Võidutsev vaenlane võis näha rahuldust pakkuvat pilti, kuidas taaselustunud Astuja läbikärsanud elektroonikaga drooni enda pealt minema pühib. Vastane edukalt hävitatud!
Veel viimased moonutused… Ellie oli taas vaba. Tegevus oli liikunud Võõra peaserverisse, kus tolle masina ressursid kulusid peamiselt vale tegelikkuse simuleerimiseks. Võimalik, et vastane märkas anomaaliat, aga sellele tähenduse andmine Elliet enam ei morjendanud. Käes oli suurepärane võimalus Tuumaga sidet hoidva ruuteri blokeerimiseks. Võõras oli kenasti oma pisikesse mulli kapseldatud, nagu muistne asumisele saadetud hiilguse kaotanud väejuht.
Mariel viibis otsekui viirastuslikus unenäos. Läbi häguse virvarri kostis temani juhuslike eredate välgatuste saateks võitluse kaja. Ühel selgemal hetkel arvas ta nägevat Järelevalve drooni enda kohale kummardumas, kuid see võis olla pelgalt kurnatud aju soovunelm. Edasi taas sogane pilt, kus udused värvilaigud moodustasid aeg-ajalt abstraktseid kujusid. Korraga kisti naine rammestavast soost välja ja silmanägemine lõi hetkega selgeks.
«Mariel! Mariel! Kas sa kuuled mind?» Ellie askeldas naise kohal. Ilmselt lasi ta eelnevalt Marieli vereringesse mingi adrenaliinidoosi, sest drooni käes oli tühi manustamisaparaat.
«Ellie, sa oled tõesti siin!» Droon hoidis Marieli paigal, et viimane rabelema ei hakkaks. Ega naine väga midagi peale silmade liigutamise ja sosinal rääkimise suutnudki. «Aga Tipsu?»
«Ta püüab koos Astujast abilisega sind vigastanud androidi kinni püüda.»
«Kuidas te siia jõudsite?»
«Tipsu varustusse kuuluvad tõukurid olid avaruumis liikumiseks väga efektiivsed. Viimasel hetkel saime alumiselt kettalt minema.»
Naine märkas, kuidas Ellie püüdis ta seljahaavast nirisevat verejooksu takistada. Teine käsi sikutas Marieli juurde mingi seadme, mis end iseseisvalt klambritega naise pealae külge kinnitas. Naine tundis haarmete pitsitust.
«Mida sa teed, Ellie?»
«Ole rahulikult, Mariel. See on mu viimaseks ülesandeks, milleks su abikaasa mind ette valmistas. Meil on väga vähe aega, ülekande lõppedes selgub kõik.»
«Ülekanne?» Marieli silmadesse tekkis õud. «Mida sa teha kavatsed?»
Aga Ellie ei jõudnudki vastata. Nende kohal asuvalt ühendussillalt kostsid plahvatused. Nõrgestatud struktuuriga silla otsad ei pidanud raskusele vastu ja kooldusid alla, mida saatis langevate rusude pilv. Kõige tipuks kukkusid kolm tumedat kogu otse platsi keskele. Kaks neist suutsid end kohe püsti ajada, aga kolmas jäi pikali.
Astuja
