mõtles hetke mõrule mustale vedelikule. «Teed,» mühatas ta. «Teed igal juhul.»
«Veidrad asjad toimuvad siinkandis,» ohkas Telamon. «Kord tahab isand kohvi, kord teed.»
Lõuna ajal jõudsid nad suurema soosaareni. Seda ehtisid tervelt kolm maja. Bill käis nad järjest läbi. Lõpuks lentsis ta Telamoni juurde ja ütles: «Lõõtsutame veidike.»
«Mis leidsid ka?»
«Seda, et kaasa on võetud kaks raamatut. Igalt poolt kohe. Naguri ja Elari pühakirjad on igal pool alles. Veli raamat on olemas kahes majas, kolmandas aga pole. Noh, Veli siin kogu rahvas ei austagi. Igas majas on need kujud. Kõik kohad on lõksusid täis.»
«Ahhaa!» tõstis Telamon näpu. «Põnev, kas pole?»
Bill mühatas: «See on keeruline värk. Kui need raamatud on läinud, siis ei tea me ju, mis see täpselt on, mis läks. Seega ei tea me, mis meid ees ootab.»
«Mis kujud need sellised on, oo isand?»
Bill lappas meeleheitlikult oma mälus ringi. «Talikud,» teatas ta lõpuks. «Jumala sümbolkujutised. Need tehakse jumaliku väe kandjateks. Muidugi võib neisse sisse laadida ka mõne teise jumala väe, aga tavaliselt on nad ikka selle väega laetud, keda nad kujutavad.»
«Ahhaa,» tõstis habemik teise näpu. «Järelikult on ilmselt tegemist selle jumaliku olendiga, kelle talikuid me siin kohtame.»
«Või siis ka mitte,» vastas Bill. «Ma võin võtta terve hunniku neidsamuseid, noh, näituseks neid Noche talikuid, otsida seejärel üles mõne Kõmri ülempreestri ja lasta laadida need Kõmri väega. Noche poleks sellega muidugi sugugi rahul, sest nende kahe huvid ei lange üldse kokku, aga asi töötaks sellele vaatamata. See ongi muidu põhjus, miks talikuid on vähe tehtud. Jumalad ei taha teisi teenima hakata.»
«Ah nii. Isand teab seda asja muidugi paremini ja vaene Telamon ei hakkaks muidugi ütlema, et siin on neidsamuseid talikuid meile igal sammul vastu tulnud.»
«Jah, sest isand teab seda ka ise väga hästi ja see häirib teda kohe metsikult,» nähvas Bill vastu.
«Kelle talikud need muidu on, oo isand?» küsis Telamon.
«Urr. Huh. Isand ei tea. Jäta mind nüüd rahule.»
«Nagu kõrgemast kõrgem soovib.»
Nad ratsutasid edasi ja jõudsid õhtuks viiest majast koosneva väikese külaga soosaareni. Sellest põhja pool voolas üks mädade kallastega oja, millest viis üle vana ja pehkinud puust sild. Teisel pool oja tõusis maapind väheke kõrgemale ja seal asus suuremat sorti soosaar kartulipõldude ja kaeraväljadega.
«Siia me ööseks jäämegi,» ütles Bill. «Pole mõtet soo vahele sääsesöödaks ronida.»
«Kas vaatame majad ka üle, oo ülevaim?»
«Milleks seda? Seal ei ole mitte kedagi, raamaturiiulitelt on kaks pühakirja puudu ja igas tares on talik või kaks.»
Telamon sörkis taredesse ja tuli käsi laiutades tagasi välja. «Nii ongi, oo auline.»
«Hüva. Seega jääme laagrisse sinna põldude vahele. Oleme ju ennegi lageda taeva all ööbinud.»
Nad läksid üle silla ja Telamon lõi laagri üles. Bill süütas lõkke ja jäi lesima. «Hea, et vihma ei saja,» pomises ta. «Muidu oleks meil siin päris nadi olemine.»
«Juba ammu pole sadanud, oh isand,» tunnistas Telamon. «Helklandi rahvas on põuaga hädas.»
Bill vaatas mõtlikult soo poole ja kollakaks tõmbunud taluõuedele. «Selles võib isegi midagi olla.» Ta kratsis kukalt. «Kes seda küll teha võiks? Kas Kaose isandate seas on ka mingi kuivajumal olemas?»
«Ei oska öelda. Mina olen ju mitte keegi. Mina ei tea suurte Isandate asju,» vastas lõkke juures sekeldav habemik.
Päike loojus ja hakkas hämarduma. «Verevalle taivalle teeb vihma pesä, verevalle päivalle põuda aseme,» luges Bill mõtlikult. «Ka homme ei saja.»
«Mis see oli?» küsis Telamon end kergitades.
«Meie kandi rahva tarkus. Kui loojangu ajal taevas punab, siis tuleb vihma, aga kui punetab vaid päike, siis kuiva.»
«Sellest ma sain aru, oo isand. Miskit oleks nagu liikunud.»
«Ah?» Bill haaras oma mõõga ja kargas püsti. Talude poolt kostis krõbinat. Mees libistas pilgu üle teise künka, aga ta ei märganud midagi kahtlast.
«Võimalik, et ma eksisin,» tunnistas Telamon. «Praelehm on juba soojaks aetud.»
«Seda ma ei usu,» urises Bill. «Halvad uudised ei hooli millestki ja kui sa neid ootad, siis ei pea sa pettuma. Vaat siis, kui sa neid ei oota, vaat siis läheb enamasti asi jamasti.»
Ta lasi pilgul uuesti üle künka libiseda. Põõsaste vahel oleks nagu midagi liikunud. Ta vandus summutatult ja suudles mõõka. «See pole nali,» ümises ta. «Loodetavasti ma tean, mida teen.»
Põõsad vajusid laiali ja nende vahelt pudenes välja terve talikute hord. Nad marssisid sibaval sammul uskumatu kiirusega üle välu ja nende silmad särasid punases hõõguses, otsekui oleks see välu olnud kaetud sadade tulimardikatega. Nad sööstsid sillale, täites Billi õudusega. Ta leidis aga sisemise rahu ja lõi mõõgaga.
Mõõga tipust sähvatas välja välk ja tabas vana silda, pihustades selle pilbasteks. Sellel viibinud talikud pudenesid alla mülkasse. Nad rabelesid edasi, püüdes Billi poole jõuda, aga soine pinnas imes nad armutult endasse. Teisele kaldale jäänud talikud tammusid veidi aega nõutult edasi-tagasi, mõned julgemad aga proovisid ka üle oma kaaslaste teisele kaldale jõuda. See oli siiski asjatu üritus, sest nad tallasid nood ainult mudasse ja asusid seejärel ise ka vajuma.
Peagi kustus selle hordi silmis põlenud tuli ja nad jäid elutult paigale.
Bill vaatas mõtlikult teisele kaldale. «Üks asi on selge,» sõnas ta. «Neid talikuid täitva väe omanik on teada.»
«Auline ja tark on me isand, olgu ta kiidetud,» hüüatas Telamon hardalt. «Kes see siis on, oo kõrgeauline?»
«Loojangujumal D´Hooms.» Bill vaatas lõkke poole. «Seda ei tohi lasta kustuda. Lõkke loojang aktiveeriks need samuti nagu päikeseloojangki. Ja nüüd tahaks ma silma looja lasta.»
«Kas see on ka tark mõte, oo ülevaim?»
Bill mõtles hetke. «Tegelikult mitte,» tunnistas ta. «Tegelikult on see üks väga halb mõte. Lähme parem pärast õhtusööki siit kaugemale.»
«See on see fraktaalteooria,» tunnistas Bill. «Sellest said meil vaid vähesed sotti, nii et õnneks või õnnetuseks sai selleta ka lõpetada. Idee poolest on piirpindadel ja üleminekutel tegutsemas nõndanimetatud fraktaalprotsessid, mis kujutavad endast kaose essentsi. Minu asemel peaks siin olema kas Mark või Aun või Elisa.» Mees ohkas. «D´Hoomsi väge ei oska me täpselt hinnatagi. Õnneks on ta nende piirprotsessidega ülimal määral seotud. Loojangu ajal on ta vägi suurem kui teistel jumalatel, muul ajal aga palju väiksem.»
«Ma ütleksin, et isand on võimas ja vägev,» tunnistas Telamon aupaklikult. «Mitte
