jooksul, mis meie tunneme – mina ei mäleta, et te oleksite kordagi küsinud, mis mina millestki arvan!”
„See ei ole kindlasti nii…”
„Kas Alice on millegi poolest kuidagi erilise usalduse ära teeninud?” ei mallanud Renate end tagasi hoida.
„No ma ei tea… Alice on uus tüdruk ja muidugi ma tahan teada, millised on tema vaated,” ütles proua Kukk, aimates ka ise, et ta vastuse põiklev iseloom on ilmselge.
„Kui ma olen kuidagi teie usaldust kaotamas, siis ma usun, et olen väärt seda teie enda käest kuulma!” ütles Renate, silmad kahtlaselt läikivad.
Proua Kukk istus.
„Asi ei ole usalduses,” ütles proua Kukk. Ta oli joonud üsna palju; miski temas hoiatas, et pisut vindine südamepuistamine oleks praegu küll magus, kuid tagantjärele kahetsusväärne samm.
„Milles siis?”
Proua Kukk süütas aeglaselt sigareti. Kuni selle külma talveni polnud ta suitsetanud vähemalt tosin aastat.
„Renate teab, et ma ei ole just impulsiivsete otsuste ori.”
Renate vaikis, mis rääkis tema nõustumisest.
„Muidugi, kui keegi mulle meeldib, siis ta meeldib – ma ei varja seda ja ma ei häbene seda. Aga ma ei sea seda ka esiplaanile. Võib-olla ma olen jõudmas sellisesse ikka… kus naine tunneb, et ilma lasteta on tema elu tühi. Ja võib-olla ma olengi selline naine, kes hakkab vähegi meeldivates tüdrukutes otsima ja nägema omaenda last.”
„Et nagu… sõna otseses mõttes?” küsis Renate kõhklevalt.
„Nojah,” pööras proua Kukk pilgu aknast paistvasse ööpimedusse. „Mida rohkem ma Alice’i näen, seda rohkem meenutab ta mulle mind ennast.”
Renate ei kommenteerinud. Proua Kukk jätkas:
„Ma ei ole ju teinud saladust, et segastel aegadel, kui Franz viimast korda Eestis oli, jättis ta mu rasedana maha.”
„Tean,” sõnas Renate kiirelt.
„No ja et ma tõin ilmale tütre, keda ma aga endale ei jätnud.”
Renate noogutas sõnatult.
„Mul oli väga raske sünnitus, ma oleksin äärepealt surnud. Ma vihkasin Franzi, vihkasin seda last. Muidugi, see ei olnud õige, aga sel hetkel ma olin selline, nagu ma olin. Hiljem ma muidugi tundsin, et peaksin vähemalt teadma, kus mu tütar kasvab. Aga ainus, mis mul õnnestus teada saada, oli see, et lapse võttis enda juurde üks juudi paar. Öeldi, et nad on päris jõukad ja lapsel läheb seal hästi. Tol hetkel mul polnudki vaja muud teada – ma ise olin siis vaene koduõpetaja; kus ma oleks selle lapsega läinud või mida talle pakkuda saanud. No ja lõpuks ma unustasin ta üldse ära, ei tahtnud enam mõelda.”
„Kas te arvate nüüd, et Alice on teie tütar?” prahvatas Renate välja, läbemata oodata, millal proua oma jutuga aeglaselt sellele mõttele läheneb.
Proua Kukk vaatas Renatet etteheitvalt, siis aga kehitas õlgu.
„Jah, nii ma olen hakanud mõtlema. Nii ma tahaksin mõelda. Ta on täpselt sama vana, kui minu tütar võiks olla. Ta on juudi perest, aga välja näeb pigem nagu paruness. Ta mõtleb ja käitub sageli nagu mina. Minu meelest me isegi oleme sarnased.”
„No aga…” tõstis Renate tõrjuvalt käed.
„Ma tean, ma tean. Millised on võimalused, et üks tütarlaps, kes satub meie juurde, oleks just minu enda tütar? Nullilähedased! Kuid mulle meeldib seda mõelda… Olgu ma siis pisut opakas vana naine, purjus peale selle.”
„Härra nõunik kindlasti suudaks asjad välja uurida,” ütles Renate pisut nõutult, oma perenaise alkoholist ajendatud pihtimust kahtlemata veidi häbenedes. „Kusagil ju peavad olema dokumendid ja muu selline… mis võiks tõestada ühte või teist.”
„Äkki ma lihtsalt kardan, et tõestus oleks – see teine?” mõtiskles proua Kukk.
„Tõde ei ole valik,” ütles Renate. „Tõde on see, mis ta on. Kuidagi ei saa seda teha selliseks, mis meile meeldiks. Küsimus on lihtsalt, kas me julgeme tõde kuulata või eelistame muinasjuttu.”
„Aga tüdrukutele mitte sõnagi!” kainenes proua Kukk äkki. „Isegi kui Alice oleks mu tütar, oleks ta viimane, kes seda kuuleks!”
„Arusaadav,” sõnas Renate ja pöördus minekule. Uksel seisatas ta korraks.
„Mis te oma tütrele plaanisite nimeks panna?”
Proua Kukk kehitas õlgu.
„Nimeks? Milleks…? See oli osake Franzist, mitte midagi iseseisvat. Mind ei huvitanud ta nimi.”
Kuid mõte, et tema lapsele on nime pannud keegi teine, jäi proua Kukke ebameeldivalt närima. Ei läinud üle paari päeva, kui ta juba nõunik Metsla õhtusele visiidile kutsus. Sellest ajast, mil ministeerium oli ehitud punalippude ja Stalini piltidega, ei tahtnud proua Kukk enam nõunikku tema kabinetis külastada.
Metsla kuulas proua Kukke kannatlikult, kuid naine ei suutnud vabaneda tundest, et mehe silmis on ta vaid hüsteeriline hani, kes kaagutab ringiratast, selle asemel et vaikselt küpsetusahju ronides peremehele rõõmu valmistada. Kui naine ootavalt vait jäi, puhus Metsla paar suitsurõngast ja jättis pilgu lage kompama pikemalt, kui proua Kukele meeldis.
„Kummaline olukord tõesti,” venitas ta. „Siiski väga ebatõenäoline.”
„Ent – ma pakun – üsna hõlpsalt järele uuritav?”
„Mitte just väga hõlpsalt,” põrnitses nõunik ikka veel keskendunult lage.
„Mis mõttes?”
„See kõik toimus ju ligi kakskümmend aastat tagasi.”
„Arhiivis peaks ju kõik dokumendid ilusti säilitatud olema,” üritas proua Kukk kõlada mõistliku ja asjalikuna, ehkki mehe teesklematu ükskõiksus tal vere keema ajas.
„Võimalik, võimalik,” näis nõunik Metsla aega juurde ostvat.
„Milles siis asi?”
„Noh, eks siin on omad juriidilised konksud…” pööras Metsla kiirelt pilgu sigaretile.
„Millised?” ei kavatsenud proua Kukk järele anda.
„Eks ikka esmalt lapsest loobumine – see on otsus, mida tuleb väga tõsiselt kaaluda ja mida enam naljalt olematuks ei tee.”
„Hindamatu nõuanne,” sõnas proua Kukk, „kui me istuksime praegu ajakapslis ja kavatseksime kakskümmend aastat tagasi sõita.”
„Seda me tõepoolest teha ei saa,” möönis Metsla, nagu poleks ta torkest aru saanud.
Proua Kukk hingas taas sügavalt.
„Ma kirjeldasin olukorda. Tol hetkel oli see ainus mõistlik tegu, nii minu kui ka lapse huvides. Aga see üks otsus – ma isegi ei kasuta sõna „vale” otsus – ei saa ju jääda mind terveks eluks painama. Midagi peab
