siis rääkida?” küsis Linda.
„Rääkige armastusest!” õhkas proua Kukk karahvinist konjaki hõrku aroomi sisse hingates.
Maja ees peatunud taksost voolas välja terve inimsülem, kes enne välisukseni jõudmist olid jõudnud juba lumesõda pidada, libiseda, kukkuda ja naerda. Tegelikult koosnes sülem vaid viiest noormehest. Nad olid nii pikad ja sportlikud, et proua Kukk pani imeks, kuidas nad kõik ühte taksosse ära olid mahtunud.
Kui külalised tuppa astusid ja mantlid seljast võtsid, nägi proua Kukk, et tegu oli veel väga noorte meestega – vaevu kahekümnesed, mõned vast nooremadki. Leides julgust oma lõbusast seltskonnast, voolasid nad tüdrukute juurde salongi, enesekindlamad kui nii mõnedki neist kaks korda vanemad mehed.
Tüdrukud üritasid õhinal noormeeste nimesid meelde jätta.
„Toomas – Eduard – Georg – John – Willy.”
Poisid vastasid samaga.
„Monika – Renate – Vivian – Linda – Alice – Anastassia – Carola.”
Midagi ilusat ja süütut oli kogu selles vaatepildis. Proua Kukele meenutas see pigem kooliballi või noorte jõulupidu; ta oli väga rõõmus, et Alice ei pidanud seisma iharate meeste käperdavate pilkude all, vaid naeris koos omavanuste noormeestega. Vähemalt praegusel hetkel. Kuid sellised hetked olid muutunud defitsiidiks nagu Ameerika sigaretid või Saksa vahuvein: neid, mis oli, tuli hinnata.
Noormehed olid väga hästi riides; ilmselt olid nad pärit jõukatest perekondadest. Nad olid kaasa toonud karbi šokolaadi, mis nüüd avatuna keset lauda ilutses. Üks noormeestest võttis põuest välja „Kännu Kuke” pudeli, mis küünalvalguses rubiinselt sillerdas, ja asetas selle kelmikalt vaagnale.
„Teie firmajook,” lausus ta muheledes.
„Mis siis põhjustab selle talvise külaskäigu?” küsis proua Kukk, püüdes tugitoolide taga liikudes märkamatuks jääda.
„Veedame siin Georgi poissmeheõhtut!” hüüatas üks noormeestest kohe vastu. Teine, ilmselt õhtu peakangelane, tõusis aupaklikult ning andis proua Kukele märku, et see nende sekka istuks.
„Kui tore!” noogutas perenaine ja vaatas noormeest hindavalt. „Te tundute nii noor abielu jaoks.”
„Märtsis saan kakskümmend üks,” istus tumedapäine noormees tema kõrvale.
„Ja millal siis pulmad on?” kilkas Linda, kes oli leidnud koha ühe samasuguse heledapäise poisi põlvel.
„Ülehomme,” vastas Georg, noor peigmees.
„Väga targasti tehtud, et jätate ühe päeva väljapuhkamiseks,” tunnustas proua Kukk.
„Kas on ka ilus pruut?” küsis Vivian.
„Mis ta nimi on?” uuris Linda.
„Georg on õnnega koos,” vastas keegi poistest enne, kui peigmees jõudis suu avada. „Margot on ilus nukuke ja tema kaasavara on ka kadestamist väärt.”
„Mitte, et Georgil nüüd väga kitsas käes oleks,” aimas proua Kukk eemal Vivianiga istuva noormehe hääles väikest kadedust.
Georg muigas häbelikult, kuid siiski eneseteadlikult. Nägusus, jõukus ja hea partii abielus ei olnud tõesti asjad, mille pärast noor mees peaks vabandama.
Tema kõrval istus teine lausa häbematult kena noormees, kes oli selle hetkeni sõnagi lausumata sigaretti tõmmanud, pilk ainiti teisel pool lauda istuval neiul.
„Preili Ottman, kas pole,” küsis – või pigem nentis – ta teravalt, kui seltskond oli hetkeks vaikinud. Kõik silmad pöördusid noormehele ja tema vastas istuvale Alice’ile.
„Jah, härra Hellat,” naeratas tüdruk ühtaegu nii tõsiselt kui ka pikantselt.
„Teie… teie kaks olete tuttavad?” küsis Renate esimesena.
„Oo jaa,” ei liikunud noormehe silmad tolligi. „Terve üle-eelmise aasta olime progümnaasiumis koos. Tüdrukute klassiga puutusime kokku hommikupalvuse ajal. Muul ajal pidime kõigest eemalt vaatama.”
Monika jälgis nende omavahelist pilku vähemalt sama pingsalt kui proua Kukk.
„Täna vist on võimalus ka lähemalt vaadata,” muheles ta.
Proua Kukk köhatas.
„Ah et lausa koolikaaslased.”
„Lõpetasime jah koos,” pöördus Alice nüüd kogu seltskonna poole. „Hea on tuttavaid nägusid näha.” Ta tõusis ning sirutas noormehele käe, et too ta raadioaparaadist kõlama löönud aeglase laulu saatel tantsima viiks. Noormees viskas pooliku sigareti tuhatoosi ning mõne hetke pärast sulasid nad hämara ruumi varjudesse.
Millegipärast ei tundunud proua Kukele, et Alice ja noormees teineteisele päris võõrad on. Nad rääkisid omavahel midagi, ja ehkki Alice aeg-ajalt pea kuklasse viskas ja naeris, oli noormehe nägu intensiivne ja uuriv, mitte flirtiv. Kahjuks ei püüdnud proua Kuke kõrv kinni ühtegi katket nende vestlusest.
Midamööda vähenes „Kännu Kuke” erepunane sisu ning tagasihoidlikumate veinipudelite pisut kahvatum and, seda vallatumaks, kuid ka vaiksemaks muutus seltskond. Muusika mängis küll valjemini – tantsiti kord ühtede, kord teistega – ja kosta oli naerulõkerdusi, kuid moodustunud olid juba ka paarikesed, kes eelistasid omavahel vaikselt sosistada.
Proua Kukk jättis noored mõneks ajaks omapäi, sest tal oli kerge peavalu ja ta tahtis segamatult kuulata Soome raadio õhtuseid uudiseid. Kui ta veidi hiljem salongi tagasi läks, oli seltskond juba laiali valgunud: toas olid Renate, Anastassia ja Monika, kes koristasid lauda ja rüüpasid veiniklaasidest viimaseid tilku.
Proua Kukk astus Renate juurde, kuulatades ülakorruselt kostvaid samme ja muid reetlikke helisid.
„Noormehi oli viis,” küsis ta mõtlikult. „Aga ainult neli tüdrukut on puudu?”
„Jaa, vaat selline asi,” vastas Renate, „et Alice on sinises toas koos kahe noormehega.”
„Kahega?” läksid proua Kuke silmad suureks.
„No ta ise soovis seda,” seletas Renate kiirelt. „Tuleb välja, et tema koolivend ja peigmees olla väga head sõbrad – nii head, et jagavad kõike…”
Proua Kuke selja tagant kostis turtsatav naer.
„Paar aastat tagasi mul olid ka üks öö toredad „parimad sõbrad”,” mühatas Monika. „Kui voodisse kobisime, siis õige varsti oli neil aega ainult teineteise jaoks. Ma vahtisin silmad punnis pealt nagu padakonn.”
„Kui külalistel on omavahel lõbusam kui sinuga, siis süüdista iseennast!” manitses Renate poolihääli. „Või veel parem, täna taevast – sa said oma palga jumalamuidu kätte!”
Rahustavalt pöördus ta kiirelt proua Kuke poole.
„Väga sümpaatsed noormehed, lisaks see üks tunneb Alice’i. Ma olen täitsa kindel, et kõik on korras. Alice ise tegi ettepaneku, et läheks täna mõlemaga sinisesse,” kordas ta rõhutades.
Kõik
