fantaasiateks. See oli tema väike maailm, mida tema pidi liikumises hoidma, nii et kõik selle elanikud tunneksid ennast turvaliselt ja kaitstuna. Ta sai sellega hakkama palju paremini kui need, kes hoidsid ringluses maailma tema ümber.
Noormehed magasid hommikul kaua; vähemalt tundus see nii proua Kukele, kes juba koidu ajal närviliselt kohvi keetis ja ülevalt kostvaid – või täpsemini mitte kostvaid – helisid kuulatas. Kui esimene kannutäis oli tühjaks joodud, keeras ta salongis raadio valjult mängima, andes seeläbi märku, et päev on juba kõrges.
Nüüd hakkas ülevalt kostma liikumist. Keegi väljus voodist, keerati jooksma vannivesi, tõmmati loputuskasti. Esimesena jooksis alla Carola, et kohvivesi tulele panna. Proua Kuke nägemine ja juba valmis keedetud kohvi lõhn jahmatasid teda veidi.
Mõne aja pärast hakkas ülevalt alla hiilima ka noormehi nagu märgi kassipoegi. Nad olid nüüd palju väiksemad kui eelmisel õhtul; terav hommikuvalgus tõi esile nende tedretähnid ja vistrikud kahvatul nahal.
Carola oli endale saanud punapäise Willy, kelle jutust sai proua Kukk nüüd aru, et poiss käib alles Saksa Gümnaasiumi viimases klassis. Linda uus kallim Eduard nägi välja niisama nooruke, aga oli sõjaväeteenistuse juba läbinud, nagu ka Vivianiga alla tulnud John, kelle õige nimi ilmselt oli Juhan. Ainult Georg, tulevane peigmees, ning tema sõber Toomas olid koos Alice’iga ikka veel üleval.
„Kas lähen ajan nad püsti?” küsis Renate.
„Oh taeva pärast, ei!” tõrjus proua Kukk, kes oli küll just ise sama ideed vaaginud. „Las peigmees puhkab välja. Homsest algab truu abielupõli.”
„Tuhvlialuse vangipõli,” norsatas Willy, kes lõhnas Carola odekolonni järele.
„Georg vaevalt et nüüd sarved maha on jooksnud,” ütles John, kellest tuli kirbet viinalehka. „Ja ega Margot ka mingi kodukanake ole.”
„Jah, ta võiks vabalt poole kohaga teil siin töötada,” tundis Eduard, et peab omagi hinnangu avaldama.
„Ah et selline tüdruk,” kihistas Linda.
„Eks kui oled haritud ja rikas, siis teed lõbu pärast kõike seda, mida teine teeb selle pärast, et ta on harimata ja vaene,” kõlas ukselt Monika öisest suitsetamisest kähe hääl.
„Jah, kui riik pole vaesele muud lahendust pakkunud,” poetas Vivian.
„Meie oleme siin küll viimased, kes peaksid moraalile hinnanguid andma,” ei lubanud proua Kukk mingeid teemasid, mis poliitiliste tõmbetuulte käes oleksid võinud leegiks lahvatada.
Ülevalt kostus liikumist ning mõne minuti järel sammus trepist alla peigmees. Mingi ime läbi ei olnud tema välimus ega hoiak pidutsemise tõttu vähimalgi määral kannatanud: ta oli sirge, kammitud ja lõhnastatud; ühegi plekita särgil või kortsuta viigipükstel.
„Tam-tam-taraa…” võttis Monika pulmamarsi teema üles ning hetke pärast liitusid sellega ka teised. Georg naeratas ja kummardas tänulikult ja väsinult nagu näitleja pärast rasket etendust.
„Aah, Wagner,” mainis ta lauluviisi kuulatades.
„Kus siis punastav pruut ise on?” küsis Vivian trepi poole kiigates.
„Seab ennast valmis, jäi Toomasega veel koolipäevi meenutama,” võttis Georg noogutades proua Kukelt vastu tassi kuuma kohvi.
„Peaks varsti minema sätitama,” mühatas John, kellele oli ilmselt pohmell kohale jõudnud.
„Ootame Toomase ära,” ütles Georg ja pöördus siis proua Kuke poole. „Toomas klatiks teiega siis ka ärilise poole ilusti ära.”
Proua Kukk langetas nõustuvalt silmad.
„Teeme veel viimased tantsud,” kargas Willy püsti ja tiris Carola endaga saali põrandale. Linda ja Eduard liitusid palumata; Vivian tegi küll Johni ees kniksu, kuid noormees raputas kannatajalikult pead.
Üks valsiviis lõppes ning kõlama lõi populaarne fokstrott „Oh Joseph, Joseph”.
„Hahaa! Vägev!” juubeldas Willy.
„Sinu kord, Georg!” mühatas ka tugitooli sügavustesse vajunud John.
Tüdrukud ja proua Kukk vaatasid küsivalt Georgi otsa, kes oli süüdanud sigareti ning ei paistnud mitte millegagi kiirustavat. Kelmika muigega silmis tõmbas ta rahulikult paar mahvi, kuni orkester oli laulu tuttava viisi korra läbi mänginud.
„Kolm, neli,” ütles ta siis käega poiste suunas dirigeerides.
Noormehed alustasid nagu ühest suust laulu. Viis oli tuttav, sõnad aga vastavalt uuele elule ajakohastatud. Proua Kukk polnud sellist versiooni varem kuulnud; ehkki ta üritas näida etteheitev, ei suutnud ta naeru maha suruda.
Poisid laulsid täiel häälel, kes paremini, kes halvemini:
„Oo, Jossif, Jossif, miks sa tegid seda,
et võtsid ära väikse Eestimaa?
Nüüd kummardame siin me tont teab keda
ja kanname su pilti lauluga.
Miks ratsutasid üle meie läve
ja kooberdad nüüd kronu seljas siin?
Kõhutõve kaasa tõid,
Eesti viinad ära jõid.
Jossif, Jossif, jäta meid, kui võid!”
Oli näha, et poisid on seda laulu pidudel korduvalt esitanud: nende ettekanne oli nagu väike kabareenumber kokkulepitud liikumise ja žestidega. Georg, kellel oli erakordselt ilus hääl, oli ilmselgelt juhtrollis.
Naer oli nakkav ning laulu kordusel olid kõigil, ka proua Kukel, lausa pisarad silmis.
Tuppa olid sisenenud Alice ja Toomas, kes vaatasid lõkerdavat seltskonda sarkastiliselt.
„Milline tore agitatsioonikontsert,” muheles Alice lokke kohendades ning libistas ennast Georgi käevangu.
„Täname jah seltsimees politrukki selle ilusa aaria eest,” tunnustas ka tema kõrval seisev noormees, Toomas, kergelt värisevate kätega paberossikarpi avades.
„Bassihäälest tundsime puudust,” hurjutas teda Georg, pakkudes sõbrale sigareti otsast tuld.
Tüdrukud ei olnud improviseeritud kontserti kiites ülistustega kitsid. Läbi sagina jälgis proua Kukk viimastena liitunud noori. Alice’i olekust ei olnud kuidagi välja lugeda, et ta oli just oma uut karjääri alustanud. Tüdruku kunagine koolivend hoidis end veidi seltskonna taha; tema tumedate silmade ümber olid tumedad rõngad, mis andsid talle mefistoliku väljanägemise. Proua Kukel tekkis pisut häiriv tunne, et Alice’i ja Toomas Hellatit seob muudki kui juhuslikult koos veedetud öö – mingi ühine saladus, mis tekitab inimeste vahel teistsuguse laengu kui armastus, sõprus või vihkamine, kuid mis on niisama tunnetatav. Ka tundus miski noormehes talle väga tuttav – mitte niivõrd tolle välimuses, kuivõrd just hääles. Ta oli kindel, et kusagil on ta seda häält varem kuulnud, kuid ei suutnud välja mõelda, kus.
Kui Hellat – kes ilmselt tegutses seltskonna „pankurina” – oli hetkeks proua Kuke kabinetti põiganud, et eelmise öö võlad ära rehkendada, üritas perenaine noormehelt ääri-veeri üht-teist tema ja Alice’i tutvuse kohta uurida. Kuid mees oli väga napisõnaline ning näis oskavat nii saladusi
