ei tea, mis see on viimasel ajal,” sõnas ta omaette. „Iga lahkumine tundub nagu igaveseks.”
„Ära ütle, et sa nüüd oma sõdurisse ära armusid,” kommenteeris Monika, aga tema märkuses ei kõlanud sedapuhku ei sarkasmi ega parastamist.
Linda ei vastanud ning ka teised tüdrukud püsisid vait.
Nad kõik olid klammerdunud selle kiirelt mööda vihisenud öö külge, mis lubas neil korraks kujutada end ette kellegi teisena kusagil teises kohas ja mõnel teisel ajal. Vaatamata oma noorusele, olid nad õppinud ennast nägema väljastpoolt, tajuma end pigem illusoorsete karakterite kui reaalsete inimestena, kelle ainus eksistentsi vorm on siin ja praegu. Eelmise öö noores, muretus ja võrdses seltskonnas olid nad ennast näidanud ja näinud nendena, kes nad kunagi olid ihalenud või oleksid võinud olla, kui mõni määratlematu samm eluteel oleks astutud mõnes teises suunas.
Nüüd oli kalk päev ning iga tüdruk oli nagu vampiir õudusfilmis, kes kardab vaadata peeglisse, sest sealt ei vaata talle vastu mitte keegi.
Carola turtsatas ootamatult.
„Vabandust, mulle meenus see tobe laul,” ütles ta vastuseks tüdrukute küsivatele pilkudele.
Naeratus libises üle kõigi nägude.
„Ei tea, kas nad tulevad kunagi tagasi?” küsis kergendus-ohkega Linda, keda sünge vaikus oli hirmutanud.
„Kus noortel poistel raha raisata,” sõnas Renate. „Kui järgmine abielusadamasse randub, äkki siis.”
„Minu omad küll tulevad,” ütles Alice nagu muuseas.
„Nojah, need olid kõige jõukamad,” lausus Monika. „Ega abielu ka meest nüüd tagasi hoia, kui tahtmine ja palk kõvad on.”
„Ja siht silme ees seisab,” võttis Vivian väljakutse vastu.
„Muidu jäämegi siin ainult Stalini suurt asja liigutama,” hirnatas Anastassia.
Tahtmatult oma mõtlikku pausi häbenedes haarasid tüdrukud nüüd ahnelt kinni kahemõtteliste naljade lõõgastavast mängust.
„Küll see Georg laulis hästi,” uneles Linda ja lülitas raadio uuesti sisse.
„Ja tark oli, tundis Wagnerit,” meenutas Renate.
„Nojah, ta on ju isegi Estonia laval laulnud,” ütles Alice, nagu oleks see fakt igapäevane tõdemus.
„Tohoh?” ajas Monika silmad suureks. „Ta on ju insener…?”
„Ta isa on meie suur tenor, Karl Ots. Georg on ka poistekooris ooperit laulnud.”
„Aa, et siis kolleeg,” mõtiskles Monika pärast üürikest pausi.
„Mis mõttes?”
„Noh et – meie saame oma kunsti eest palka ja tema saab enda oma eest!” vastas Monika, olles uhke oma vaimukuse üle.
Kõik naersid. Korraks päikesevarjutusena kõigi hingedele laskunud sünge mõtiskluse leinaseisak oli unustatud ning asendunud pinnapealse muretuse ja frivoolse elurõõmuga, millesse kõik tahtsid meeleheitlikult uskuda.
„Tänu taevale!” hingas proua Kukk kergendusega.
3. Eilse kaja
Proua Kukk polnud ainus, kes tahtmatult võpatas, kui uksele kõlas hommikune koputus. Midagi väga võõrast oli mõttes, et keegi peaks nende maja ja selle elanike käekäigu vastu tundma huvi mitte ööhämaruses, vaid päikesepaistes.
Carola, kes esimesena uksele jooksis, tuli sealt mõne hetke pärast tagasi, silmad punetavad ja selg kühmus, nagu oleks tema kohale sõudnud tume pilv, mis teda maadligi surub. Proua Kukk jõudis korraks mõelda, et just selline nägi tüdruk välja, kui ta vaid aastakese eest ise varajasel hommikutunnil selle maja uksele koputas.
Kuid nii tema kui ka kõik tüdrukud olid hoobilt taibanud, et ukselt ei kõlanud head uudised.
„Seal on üks proua – pigem preili,” ütles Carola poolihääli, sundides end rahulikuks. „Issand, kui õudne… kujutage ette – ta tuli Maria juurde!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
