TALU
Ta ümber valvab öö,
Paks, pime öö;
Ei hiilga ükski täht,
Ei ükski kiir
Siin kaitsvat piiri iial valgusta.
Ja püüad talusse
Sa vaiksesti,
Siis kõlab nagu laul,
Kui läbi kannelde
Käiks vaikne tuul,
Ning imehelin lendab südame. —
Sa tungid pimedusesse
Ning oled üksinda.
Siin valvab öö,
Et pärale
Ei jõuaks ükski talusse,
Kus asub elu kuldne unenägu.
Siit jõuab pärale
Veel üksi see,
Kes igatsuses kodu poole
Lõi ise teed
Ning tungis läbi murekaljude
Ja jättis rõõmu,
Ning igaveses hääs
Siin aimas elu vaikset rada,
Mis juhib üles päikse õnnemaale.
Siit jõuab pärale,
Kes tungib oma valguses
Siin pimedusesse
Ning omas varjul jõus
Jääb üksinda.
Ta ümber valvab öö —
Kuid, kuula, kaugel
Sääl kõlab nagu laul,
Kui läbi kannelde
Käiks vaikne tuul.
Sind kutsub unetalusse
Kui äraseletatud võimu viis —
Sa tungi pimedusesse
Ning tõuse üksinda.
SÜGISEL
Juba metsad kullaehtes,
Päike raugemas,
Tühjad aasad, väsind väljad,
Udud paisumas.
Juba metsad kullaehtes —
Nagu unine
Kojukutse hilju kõlab
Läbi looduse.
ESIMENE LUMI
Läbi ööde, kuula, luigelaulud
Jumalaga jättes kostavad,
Nagu unes kurvad tervitused
Hingepõhjas tasa ärkavad.
Luiged läevad, lumi langeb!
Läbi rinna jahe aimdus kõnnib —
Ammu juba vaikis kevade;
Igatsus ei kodu enam otsi
Kaduvuses lootva’ vaimule —
Luiged läevad, lumi langeb!
SÄÄL PIDI…
Sääl pidi helisema
Me armastus valguses,
Ja hõbetiivul käima
Laul uues lootuses.
Sääl pidi põrmu sära
Kui uni kaduma,
Ja tähte igatsuses
Kõik tasa hõõgama.
Nüüd kadund kuldsed lossid —
Üks kannel tasane
Veel üksi tuules sonib
Ja igatseb ülesse.
SU SILMIS…
Su silmis kui unenägu,
Kui kurbus tasane,
Kus nagu üksik purje
Läeb helkides merele.
Sääl nagu igatsuses
Silm mõnda mul seletaks,
Mis nagu koidu kodu,
Mis südant vaigistaks…
Su silmis kui unenägu,
Kui heldus tasane, —
Oh, jõuaks üksik purje
Ju ükskord rannale!
ÜKS IMELINE HELIN
Üks imehelin eksib õhtuviivul
Kui uni hilju talust talusse,
Ning otsib südant – sugulane talle,
Kus pole soojus jäänud muresse.
Ja vaikseks jäävad inimeste meeled;
Kõik nagu ootel kuulab vagusi,
Kuis tundmustes käib tähte lauluhelin,
Kui sõuaks Eeden ilma tagasi.
Üks imehelin eksib õhtuviivul —
Kõik vajub tasa nagu mõttesse,
Ja lootev süda tunneb igatsuse armus,
Kuis sünnib ilmas valgus taevane.
NÜÜD LÄBI ÖÖDE…
Nüüd läbi ööde särab
Kui uni kullane;
Hing lendab üle mure
Kui ilumerele.
Sääl nagu eksind säde
Lööb hinges kumama —
Ning kadund unenägu
Sa otsid lapsena.
JA JÄLLE SÕUAB…
Ja jälle sõuab vaikus läbi ilma —
Kõik valges igatsuses unistab;
Täht hiilgab tähe kõrval kõrgel taeval, —
Õrn sosin täna alla ulatab.
See sosin nagu kadund paradiisi
Toob kaduvuse ilma tagasi,
Kus eksind armastuse vaikne ohe
Ta jälgil kurdab kurvalt, vagusi.
Oh, armas vaikus, sära, tähte sosin,
Kuis tungite nüüd hilju südame,
Kus ootel nagu armukaunis kätki
Ja igatsuse laul kui uni tasane.
MÄLESTUS
Sääl pimeduse rüpes
Kuusk nagu haljendab —
Mis imeline elu
Ta okstel sätendab!
Sääl hõbe, kullasära
Ning sõna sonija,
Mis ainult muinasjutus
Ma
