Rändaja õhtulaul. Ernst Enno
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rändaja õhtulaul - Ernst Enno страница 8
Kaks kõrval mul sinasid.
Kaks unustasin ära,
Üks aga jäi järele,
Mis kojuigatsuses
Mind juhib ülesse.
SÜGISELOOTUS
Kase ladvas kurblik sahin,
Haljad lehed langevad —
Päikse armukaunid lapsed
Mullapinnal puhkavad;
Üksi kastes hõõgab tasa
Kahvatunud ehaläik,
Nagu lootus, vaimusära:
Uueneb veel koidukäik.
SÜGIS
Üks keel ei kõlise enam,
Ei hõiska kevade,
Me õite õnnestav valgus
On kadund kalmusse.
Üks keel ei kõlise enam —
Härm aasal sätendab,
Ja kõrgel tammede lehtes
Surm tasa kõhistab.
NÕIUTUD METS
Mets seisab üksi orus,
Ta kurvas südames
On vaikind linnulaulud;
Öö tukub lehtedes.
Nüüd tuhat aastat juba
Ta sonib magamas;
Püüd unenäoks muutund,
Võim uduks hangumas.
Mets seisab orupõhjas,
Aur tõuseb ülesse
Ning päiksekiired kurtes
Teed ots’vad südame.
ÜKSILDUSE MAA
Mu meeles mõlgub teine vaikne maa,
Kus kadund surm
Ning aja vahutavas vallas elu
On siniveteks hilju silinend, —
Mu meeles üksilduse maa. —
Sääl valitsemas vaikus
Ja peidul selguses
Me igatsusi tasandamas
On kaduvuse kauged mälestused,
Kui kurblik-õnnis unenägu,
Mis hinge jäänud üksi järele. —
Sääl kujuneme oma valguses
Ning võimu kogume,
Mis murepisarates, ohetes
Jäi ilmas peidule,
Ja mille vaimu meelitusel aimas
Siin meie hing
Me äranägemise kõikumata tõde,
Mis põrmu kadumata eluleek. —
Sääl valitsemas vaikus, õitel ilu,
Mis leidis hing,
Ning uueks sõiduks elu vahuvalda
Uut laeva loob,
Mis sõmermulla, liiva valitsejat
Peab viima kuldse kodu randa,
Kus igaveses valguses
On kadund paradiis. —
Mu meeles mõlgub üksilduse maa,
Kus vaikind eluveed,
Ning läbi kustund murepisarate
Hing määrab teed,
Mis mälestuste virve koju viib.
SÄÄL IGATSEDES HILJU…
Sääl igatsedes hilju
Veelained lahkuvad,
Järv püha, sinu rüpest,
Ja ilma veerevad.
Neil sinu püha virve,
Su läige sinine,
Kui läbi kodumulla
Nad püüdvad merele.
Ja nende käigu kannul
Käib tasa õnnistus, —
Sest kodu, kuldne kodu,
Oh salaarmastus.
Kui lahkuks igatsedes
Veel palju veerema,
Järv püha, sinu lapsi,
Et kosuks isamaa!
PÜHAJÄRVELE
Sinu sinilainetesse,
Hõbevirvesse,
Kastsin oma vaiksed mured,
Pühajärveke;
Sinu iluigatsused —
Salaarmuga
Oma koidukaunis kodus
Mängis nendega.
Mured ilmas jälle hilju
Tulid tagasi —
Nüüd su mereigatsused
Meeles alati,
Pühajärveke.
PÜHAJÄRVE KALDAL
Hõbeudu igatsedes sõuab
Üle Pühajärve sinivee,
Nagu ehasära maale kutsub
Vaikses leegis hõõgav virvetee.
Hilju liigub kõrge kalda rinnal
Salasahin läbi metsade,
Nagu vana vaimu tervituse kaja,
Uue koidu helin kuldane.
Ja mu südamesse tungib tuli,
Tungib võimuleegis lauluga,
Ja ma hõiskan sinu ööde valgel,
Meie Pühajärve uinund maa.
IGATSEJA KODU
Kus on, kus on kurva kodu,
Leinalapse lillerada,
Igatseja mängumuru
Veerevates eluvetes?
Sääl, kus mure musutamas,
Kulmukaste kumendamas,
Ohked ala osatamas,
Leinalilled õilmitsemas.
Sääl, kus mures suudleb mõte,
Kulmukastes koidukuma,
Ohkes vaimuelu valgus,
Leinalillel tähte tarkus;
Sääl on, sääl on kurva kodu,
Leinalapse lillerada,
Igatseja mängumuru
Veerevates