Tasakaal saavutatakse, seda hoitakse või taasluuakse rütmi kaudu. Täiuslikku üldist tasakaalu võib rikkuda vaid see, kui vastuolulised rütmid kokku puutuvad.
Tõdesime, et energia ei saaks väljenduda, kui tema dünaamilist pürgimust ei piirataks. Aga kui väljendus tuleneb piirangust, siis tingib viimase suurus paratamatult igale üksikule energia-väele antud väljendusulatuse taseme. Kui energia on püsikindel tegur, siis peaks tema väljendatav väärtus – see tähendab, energia pingsus (intensiivsus) – olema alati sama. Kuid piirangu tõttu on väljendus vähem pingne. Et kogu olemasoleva pingsuse dünaamiline väljendumine võrduks enesehävitusega, siis saab väljendus rütmis ja vormis toimuda vaid energia pingsuse vähendamise abil. Piirang, mis teeb vormis väljendumise võimalikuks, tähendab ühtlasi, et osa pingsusest talle vastupanemise käigus neeldub. Mida suurem on piirang, seda suurem on energia neelduv osa ja järelikult seda väiksem see osa, mis jääb vormis väljendumise käsutusse.
Vorm kui selline ei ole dünaamiline. Kummatigi peaks dünaamilise jõu väljendus seda olema. Vormina sündivatele energiaväljendustele on järelikult omane veel mingi kvaliteet, mis hakkab väljendama energia dünaamilist pingsust. Ehkki see kvaliteet väljendab püsikindlat jõudu, on ta muutlik, sest tal on energia pingsuse väärtus, mis jääb üle pärast vastuseisu piirangule, mille põhjustas suhe ümbritsevaga. Niisuguseks energiaväljenduste dünaamiliseks kvaliteediks on teadvuslikkus,32 mis täidab kõiki vormis sündinud väljendusi. Kui energiale seatud piirang neelab tema pingsusest vaid väikese osa, siis kujuneb teadvuslikkuse tase, mida vormis väljenduv energia ilmutab, kõrgeks. Kui piirangu neelatud osa on suurem, siis on energiaväljenduse teadvuslikkus sellevõrra madalam.
Kuid piirangust sõltuv teadvuslikkuse tase on kõrge või madal vaid konkreetse energia-väe kogu võimaliku (potentsiaalse) teadvuslikkuse suhtes. Vägede pingsus erineb, seetõttu on nad ka erineval määral võimelised teadvuslikkust vormi kaudu väljendama. Ning et kõik energia-väed on püsikindlad, siis on iga energiaväljenduse potentsiaalne teadvuslikkus muutumatu. Tema poolt ilmutatud teadvuslikkuse taset saab muuta vaid energia-väe väljenduspürgimusele vastanduva piirangu muutumine – see tähendab, ainult suhte muutumine.
Võime seega öelda, et kõigi energiaväljenduste põhiline kvaliteet on Teadvuslikkus ja põhiline tunnusjoon on Vorm. Teadvuslikkus on sisuliselt vormel. Ta on pärast ümbritsevast lähtuvale piirangule vastupanemist väljenduse käsutusse jääva energia pingsuse vahetu väljendus. Kuna vormel ja vorm on kõigi Kosmiliste ilmutuste kõige iseloomulikumad tunnused, siis võib termini “vormel” asemel tarvitada terminit “teadvuslikkus”. Niisiis võimaldas Kosmiliste ilmutuste eritlus meil määratleda ühe kvaliteedi ja ühe tunnusjoone. See kvaliteet on teadvuslikkus, mis vahetult pärineb energia väljendunud pingsusest, ja see tunnusjoon on vorm, mis pärineb rütmist, mis kõiki energia-vägesid nende suhetes kõigi teiste vägedega iseloomustab.
Kõik seniöeldu võiks lühidalt kokku võtta nii:
Kosmosel on vaid üks sisaldis – dünaamiline energia. Energia oleleb mitmesuguste vägede näol, mis on samuti dünaamilised. Väed olelevad üksteise suhtes. Sellised suhted põhjustavad vastastikuseid piiranguid. Piirang teeb võimalikuks väljenduse, mis on enesehävitamise vastand. See tekitab ka rütmi.
Kõigil Kosmilistel ilmutustel on üks põhiline kvaliteet ja üks põhiline tunnusjoon. See kvaliteet on teadvuslikkus, see tunnusjoon on vorm. Teadvuslikkus pärineb energia pingsusest, mis jääb väljenduse käsutusse pärast vastuseisu ümbritseva seatud piirangule. Vorm pärineb rütmist, mis väljendab suhet ümbritsevaga.
Kuna rütm on dünaamiliste energia-vägede vastastikuste suhete vältimatu tulemus, ei saa energiat ja rütmi kosmoses vaadelda teineteisest lahus. Energia ilma rütmita tähendaks selle dünaamilise kvaliteedi ülimat vabadust ja tooks seetõttu kaasa enesehävituse. Ka oleksid energia-väed sel juhul võimetud väljenduma konkreetsete tunnusjoontega eraldi ainevormides või konkreetsete kvaliteetide ja atribuutidega eraldi orgaanilistes vormides.
Kõik organismid on paratamatult Kosmilise Energia väljendused. Nagu tõdesime, on kõigil energiaväljendustel üks põhiline kvaliteet, teadvuslikkus, mis pärineb tolle energia pingsusest, mida nad esindavad. See, kui pingne on organismi ilmutatud teadvuslikkus, sõltub tema kaudu väljenduva energia pingsusest.
Ühtlasi tõdesime, et vorm on kõigi Kosmiliste ilmutuste – seega ka kõigi organismide – põhiline tunnusjoon, ning et ta pärineb rütmist, mida energia väljendab. Järelikult sõltub igale organismile iseloomulik konkreetne vorm rütmist, mida väljendab energia-vägi, mille jaoks see organism on väljendusvahendiks. Teadvuslikkuses tuleb näha kvalitatiivset, vormis aga ainelist (materiaalset) alget.
Teadvuslikkus (see tähendab, õigupoolest energia pingsus) kui kvalitatiivne alge määrab organismi võimalikkused nii kasvu ja avanemise kui ka aruka väljenduse osas. Rütm kui aineline alge tingib raku või rakkude – mille abil organism need võimalikkused saavutab – sümmeetrilise või asümmeetrilise vormi.
Nagu iga teinegi organism, on ka inimolemus rakusüsteem. Organismi teeb temast kõigi süsteemi moodustavate rakkude vastastikku sõltuv talitlemine. Nagu tõdesime, valdavad selle rakusüsteemi avanemise ja ilmutamise võimeid ja võimalusi ning avanemisvormi Kosmiline Energia ja selle Rütm (ehk Kosmose Rütmiline Energia).
Et inimolemuse esindatud energia-väe suhted teiste vägedega määravad nii väljenduse käsutusse jääva energia pingsuse kui ka vormi, mille see energia võib võtta, siis tingivad suhted teiste vägede ja nende väljendustega inimese rakusüsteemi kvaliteete ja tunnusjooni. Teiste sõnadega, inimolemuse vormi ja teadvus(likkus)t valdab tema elu aluseks olev energia(-vägi)33 ning tingib selle energia suhe ümbritsevaga. Seepärast ei saa inimolemust vaadelda lahus sellest, mis teda ümbritseb.
Kõigest, mida siiani eritletud, järeldub, et inimolemuse täiuslik seisund tähendab olukorda, kus energiale, mida ta esindab, on antud täiuslik väljendusvabadus. Teiste sõnadega, energiat piiratakse vaid niipalju, et väljendus võimalik oleks, ja piirang on selline, et energiale omane rütm on kooskõlas teiste, inimenergiaga suhetes olevate energia-vägede rütmiga. Kooskõlalistes suhetes on rütmi väljendatud vorm ümbritsevate vormide suhtes võrdmõõduline (sümmeetriline), sest kui väljendatakse kooskõla, on tulemuseks võrdmõõdulisus.
Energia pingsuse tõttu, millest inimteadvus täiusliku väljendusvabaduse korral tärkab, saab teadvus nimetatud vabadusest osa eneseilmutamise inspiratsioonis, millega too pingsus inimolemust õnnistab.
Kui energial on täiuslik väljendusvabadus, on see ka inimolemusel. Ning kui energial, mis oleleb teiste energia-vägede suhtes, on väljendusvabadus, siis oleleb ta nende vägedega võrdsel alusel. Järelikult on inimolemus võrdne sellega, mis teda ümbritseb.
Kui inimenergia väe ja teiste energia-vägede vahel on võrdsuse suhe ning nad ei piira üksteise väljendusvabadust, siis ei saa nende suhetes olla mingit vastuolu. See tähendab, et inimenergia rütm on (teistest energia-vägedest koosneva) ümbruse väljendatud rütmidega kooskõlas. Teiste sõnadega, nad ei häiri üksteist. Inimese ja tema ümbruse vahel valitseb absoluutne Rahu.
Niisiis kujutab inimolemuse täiuslik seisund endast seisundit, kus ta oleleb kogu teda ümbritseva kosmose suhtes täiuslikus vabaduses, võrdsuses ja rahus.
Seepärast on inimolemuse valdavateks kvaliteetideks ja tunnusjoonteks täiuslikus seisundis, et ta esindab täiuslikku kooskõla (ja järelikult võrdmõõdulisust) ümbritsevaga, ning et tema teadvusele on omane aruka väljenduse võime, mis lubab tal ennast ümbritseva suhtes või vastuseks sellele täiusliku vabadusega, võrdsuses ja rahus ilmutada.
Aga kui inimolemus
Edaspidi jääme sõna
