petlikumaks.
Hoiak, mida juhivad mälestused, on niisiis formaalne ja kanaliseeritud. Kuna ta esindab kätt eraldi, peitub temas ka kehalise ebaühtluse alge. Kui mälestus kätkeb käe teisenduses, mille tekitas kepi varasema kasutamise kogemus, siis ei saa ta kuuluda kogu kehasüsteemile. Ja kui mälestust ei loonud sedasorti tegevus, mis kulmineerub seestpoolt väljapoole, siis ei esinda ta kehasüsteemi vaistlikku võimelisust. Ta pigem piirab kui avardab keha pürgimusi, – teisisõnu, ta on midagi võõrast, mille käsi on omandanud, aga mida ülejäänud keha ei jaga.
Keha, mis järgib oma seesmisi kasvu- ja avanemispürgimusi, on alati õigete proportsioonidega. Iga teisendus, mis on tema mõnele osale väljastpoolt peale surutud, toob järelikult kaasa ebaühtluse. Ja iga hoiak, mis esindab niisugust ebaühtlust, peab seda peegeldama.
Ebaühtlus, petlikkus ja minevikuväärtustele toetumine muudavad määral, mil inimese hoiak neid esindab, küsitavaks selle, kuidas ta tõelisusest aru saab. Hoiak on niihästi objektiivne kui ka subjektiivne. See tähendab, et ta on ümbritsevaga vastakuti nagu ka hoiaku võtja. Inimelus ja inimese suhetes mingi konkreetse ümbruse-ilmega on tõeline see, kui võrdne on tema väärtus ümbruse väärtusega täpselt sel hetkel, mil vastav ilme talle ilmub. Võrdsuse astmest oleneb, kui vabalt ja täielikult inimese kehasüsteem oma elujõul tegelikult väljenduda lubab.
Muud tõelisust pole olemas. Aga kui inimese hoiakuid suunavad mälestused sündmustest, mille ajal tema kehaline seisukord oli teistsugune, siis ei või öelda, et ta saaks tõelisusest õigesti aru. Ning ka siis, kui hoiak esindab tema seesmiste kasvu- ja avanemispürgimuste ebaühtlast täitumist, mõistab ta tõelisust samavõrd puudulikult.
Esialgse vaatluse põhjal võib mõistuspärastunud hoiaku võtta kokku järgmiselt.
Iga niisugune hoiak saab alguse teadlikkusest, et inimese kehasüsteemi varudest ei piisa, tulemaks toime ümbruse-ilmega, millega ta vastakuti on. Selles teadmises pöördub hoiak mõne välise teguri poole, et kehavarusid täiendada. Kui inimene võtab omaks välise toetuse, esindab tema hoiak ümbruse suhtes peale tema enese ka vahendit, millele ta toetus. Et abi tõhusus sõltub oskusest seda kasutada, tulevad mängu mälestused varasematest kogemustest. Seega sisaldab mõistuspärastunud hoiak kahte tegurit. Need on selle inimese kehaline tingitus ja kogemusmälu.
Mälupärane suunamine teadvustab ajalised väärtused. Ta seob hoiaku mingi varasema väärtusega, mistõttu inimene ei ela tervenisti olevikus. Kuna kehaline seisukord kogu aeg muutub, sugeneb hoiakusse petlikkuse alge. Samuti on hoiak, mida suunab varasemast meenuv käitumine, kuigivõrd formaalne ja kanaliseeritud. Et mälestus ei esinda inimese kehasüsteemi kui tervikut, vaid seostub ühe osaga sellest, on hoiaku aluseks ebaühtlus. Lõpuks: mõistuspärastunud hoiak esindab seda, mil määral on inimese enese- ja ümbrusekäsitus kaotanud sideme tõelisusega.
Seni on tarvitatud vaid üht lihtsat näidet, et muuta piltlikuks põhilist, milles mõistuspärastunud hoiakud vaistlikest erinevad. Aga kui jälgida, kuidas sellised hoiakud tänapäeval ilmnevad, siis võib näha, et oleme hakanud ümbritsevale peaaegu ainult mõistuspäraselt reageerima.
Oma keha seesmiste pürgimuste väljendamisel jääme me suuresti vaistlikuks. Kehaprotsessidesse tavaliselt ei sekkuta. Kummatigi tuleb ka siin ette erandeid. Oleme näiteks kuulnud soovitusi, et toitu peab enne allaneelamist kindel arv kordi närima. Mõnigi usub sellesse ja püüab seda järgida. Kui niisuguste inimeste hoiakuid lähemalt uurida, pole raske avastada põhjusi, miks nad sellise hoiaku võtavad.
Tihti kasutatakse kõhulahtisteid, lootes lihtsustada keha kergendamist, või võetakse kuulda kellegi nõuandeid hingamise meetodi ja rütmi suhtes. On püütud reguleerida ja teisendada vereringet, kõndimist, jooksmist ja teisi kehalisi protsesse.
Pole võimalik eritleda kõiki hoiakuid, mis toovad kaasa valmiduse loomulike protsesside teisendamist tunnustada. Kolm niisugust väärivad aga üksikasjalikumat vaatlust. Iga huviline oskab teiste näidete aluseid ja seletusi ise leida. Järgnevalt käsitleme mõistuspärastunud hoiakuid toidu, treenimise ja oma ligimeste suhtes.
MÕISTUSPÄRASTUNUD HOIAKUD TOIDU SUHTES
Aine,20 mida kehasse õhu, toidu või joogi kujul sisestatakse, on elutalitluse tagamiseks hädavajalik. Inimene saab seda ümbritsevast keskkonnast. Kuid on olemas märkimisväärne erinevus niisuguse aine ja kõigi ülejäänud abivahendite vahel, mida ta ümbrusest võtab – see aine ei jää kehasüsteemist lahutatuks. Sissevõetud ainega hakkavad tegelema organismi loomulikud talitlused, kehasüsteem omastab selle, ja õigupoolest polegi keha midagi muud kui aine,21 mis on allutatud elujõu pürgimustele.
Toitu ei või järelikult käsitleda ühena vahenditest, mille varal inimene kehtestab võrdväärsuse ülejäänud ümbrusega, kui ta on selle suhtes halvemusse sattunud. Toitu on võrdväärsuse säilitamiseks vaja samamoodi nagu energiat, mis meist elusolendid teeb. Kui nõnda, siis pole toitumine oma põhiolemuselt mõistuspärane – nagu on muude hüvitavate tegurite võtmine ümbritsevast. Järelikult on võimalik toitu täiesti vaistlikult valida. Seega võiksid inimesel olla toidu suhtes vaistlikud hoiakud ja ta võiks füüsiliselt olla praegusest jõulisem.
Vaistliku toitumishoiaku (nagu teistegi vaistlike hoiakute) korral mõjutab inimest ainult tema netoväärtus ümbritseva suhtes hoiaku võtmise hetkel. Niisuguse hoiaku ja sellele järgneva valiku tingib ainult vereringe energiaväärtus. Vajadusest võtta hoiak annavad märku üksnes keharakud, millel toidu väärtus lõpuks omastada tuleb. Pangem tähele, et toit ise on teatavat liiki energiaväljendus, ja erinevate toitude puhul on inimesel vaja erineval määral assimileerimisvõimet.
Kui inimene on heas füüsilises vormis ja võimeline võtma vaistlikke hoiakuid, tuleb tema rakusüsteem toime samavõrd tugevate toitudega. Sel juhul pole loomulik ja töötlemata toit tema jaoks ülearu vägev. Kuid on arusaadav, et kui inimese orgaaniline vastupidavus ja enesekehtestamise jõud nõrgenevad – mis juhtub sedamööda, kuidas tema hoiakud mõistuspärastuvad – väheneb ka võime sellist liiki toitu omastada ning tekib vajadus seda küpsetada, kuivatada ja nii edasi. See aga tähendab, et inimese hoiakud toidu suhtes on samuti mõistuspärastunud.
Siinkohal on väga oluline rõhutada: tõsiasi, et toit liidetakse kehasüsteemi koosseisu, tähendab seda, et kui mõistuspärane hoiak toidu suhtes on kord tekkinud ja toimib, siis ei avaldu tagajärjed ainult keha ühe osa piires, nagu muudest kogemustest lähtuvate teisenduste puhul. Toit seeditakse, taandatakse inimese elujõu pürgimuste teostamise tarbel algosadeks, jaotatakse kõigile kehasüsteemi rakkudele ning muutub nende ehituslikuks koostisosaks.
Niisiis on mõistuspärastunud hoiakutel toidu suhtes muudest tähendusrikkam toime. Kui selline hoiak on võetud ja inimese käitumist suunanud, hakkab see piiritlema ka tema vaistlikke hoiakuid ja liitub kehalise tingitusega, mis on aluseks kõigile järgnevatele hoiakutele, olgu need siis mõistuspärastunud või mitte. Järelikult mängivad nimetatud hoiakud üldise mõistuspärastumise kindlustamisel palju suuremat osa kui samasugused hoiakud konkreetsete ümbruse-ilmete suhtes, mis põhjustavad mälupäraseid teisendusi vaid keha mõnes üksikus osas. Seepärast on mõtet eritleda, mis nimelt toitumishoiaku mõistuspärastumisel toimub ja milline toime tal edaspidi on.
On arusaadav, et kui inimese kehapiirkonnad polnud veel jõudnud mõningal määral mõistuspärastuda ja kuni polnud tekkinud mõtlemine, ei sundinud miski teda võtma hoiakut, et ta on loomuliku ja ettevalmistamata toidu jaoks liiga nõrk. Kui inimene jõuab sellesse seisundisse ja on teadlik kannatuseni ulatuvast
Autor nimetab neid kõiki sõnaga
Siitpeale kasutame üksnes vastet ʽtoit’.
