toidust.
Järelikult kuulub mälestus, mis paneb aluse toitumishoiaku mõistuspärastumisele, ühtviisi kõigile rakkudele. See tähendab, et kui järgmine kord on vaja toidu suhtes hoiak võtta, hakkab seda suunama mälestus, mille rakud sobimatut toitu saades omandasid. Kuid sellise suunatuse saab hoiakule anda vaid kehasüsteemi loomulike kooskõlastamisprotsesside kaudu. Niisiis kulmineerub see väljapoole nagu vaistlik tingitus. Seega ühineb ta kehalise tingitusega. Inimesele näib, et vastav aje on pärit tema enese loomulike tungide seast. Selline aje tekitab eelistuse toidu suhtes, millele ta osutab, ning inimene, kes hoiaku võttis ja eelistusele järele annab, saab toidust maitsmismeele kaudu füüsilise rahuldustunde.
Aga peale rakkudes talletuva mälestuse toidu omastamisest on olemas ka ajus salvestatud mälestus selle söömise kogemusest. Tänu sellele oskab inimene toitu mõttes ära tunda. Ta on võimeline meenutama konkreetset juhtu, mil ta seda sõi, ja on mõistuspäraselt teadlik, et ta tegi seda minevikus. Mõistuspäraselt valitud toidu söömise hoiak on seega justkui kahekordselt suunatud: seda on teinud nii rakumälus kätkev mälestus toidu omastamisest kui ka ajus leiduv mälestus söömise sündmusest.
Sellel põhinevad kõik nüüdse aja inimest iseloomustavad toitumiseelistused, mida tähistatakse sõnaga “maitse”. Maitsed toitude suhtes, nagu neid praegusel ajal mõistetakse, tunduvad juhuslikena, ja tihti näib, et nad ei seostu ühegi kindla kogemusega. Kummatigi poleks ükski toit meeldiv, kui rakud seda ei nõuaks. Inimeste puhul, kellest on saanud gurmaanid ning asjatundjad toitude alal, on seda lihtne märgata. Loomulik toit oma töötlemata kujul näib nende mõistuspärase suhtumise jaoks toores. Aga ka nende keha hakkab mässama ja kannatab väga, kui nad eelarvamused kõrvale heidavad ja loomulikku toitu söövad. Selliste inimeste rakud on nii keerukalt teisendunud (õigemini niivõrd häiritud), et nende keha tingib vastumeelsuse sellise toidu suhtes, ja nad on muutunud liiga nõrgaks, et lubada endale sellest teadlikult üle astuda.
Teiselt poolt, inimesed, kelle rakusüsteem on harjunud lihtsa ja vähetöödeldud toiduga, peavad gurmaani uhkeid roogasid samuti vähe suupäraseks. Neil on füüsiline vastumeelsus niisuguse toidu suhtes, ja teadlik üleastumine sellest toob samuti kaasa kehalisi kannatusi, sest sunnib rakke omastama midagi, mille suhtes neil pole kehalist tingitust.
Võime niisiis öelda, et toitumishoiakud kujunevad mõistuspärase valimise käigus paljude toitude vahel, mida on ühtviisi kohandatud, et nad rahuldaksid rakkude nõudeid. Kuid tänapäeva elulaadi puhul tõrjuvad mõistuspärased mälestused kehalise tingituse kõige sagedamini kõrvale aja suhtes, millal kehale toitu pakkuda. Teadlased ja teised targad on soovitanud süüa korrapäraste vaheaegade järel.
Seejuures annabki kaasaegne elurütm paljudele inimestele söömiseks mahti vaid regulaarselt ja kindlatel kellaaegadel. Tihti süüakse üksnes lõbu pärast või seltskonna mõttes. Õigupoolest on tõenäoline, et meie päevil tarvitatakse suurem osa toitu ja jooki ära ilma kehapoolse nõudluseta. Teiste sõnadega, inimesed ei oota, kuni nende kehasüsteem tingib hoiaku, et on vaja süüa. Nad on kogenud söömist kindlatel aegadel ja kindlates tingimustes, ja mälestused sellistest kogemustest on saanud nende vaimulaadi koostisosaks. Niisiis võtavad nad mõistuspärase hoiaku, et on soovitav, sobiv või heakombeline korrata neid kogemusi samas järjekorras või samasugustel juhtudel.
Siin võime jälle näha mõistuspärastunud hoiakute kahjulikku mõju. Kehasüsteem peab toidu vastu võtma ja sellega toime tulema, aga kui inimesed järgivad oma mõistuspärastunud hoiakuid, siis jätavad nad tähelepanuta otsese kehalise tingituse. Hoiak põhineb vaid mingil kaudsel tingitusel, mis ei räägi tarvidusest toidu, vaid millegi muu järele. Näiteks lähtuvad need, kes söövad kindlatel kellaaegadel, kuna nad tööl käies teisiti ei saa, füüsilisest vajadusest end töö kaudu elatada – ja ignoreerivad otsest tarvidust süüa (või söömata jätta). Ja kes võtavad söömist või joomist külas viibides seltskondliku kohustusena, teevad niiviisi füüsilise vajaduse pärast säilitada nende inimeste heatahtlikkus, kellega nad on vahetus kokkupuutes.
Mingi kehaline tingitus on niisiis alati olemas. Kuid pole vist liialdus öelda: elu on tänapäeval nii keeruline, et on erandlik, kui inimene ootab söömisega, kuni tema kehasüsteem on võtnud kindla hoiaku, et see on tingimata tarvilik. Kummatigi tähendab asjaolu, et keha pole toitu nõudnud, seda, et ta pole eelmist toitu lõplikult omastanud. Keha talitlused on veel pooleli, kui mõistuspärastunud hoiaku tagajärjel tuuakse kohale uus toit, millega ettevalmistamata organid peavad otsast peale tegelema hakkama.
Pole üldsegi üllatav, et neis nii sageli tuleb ette korratusi ja haiguslikke seisundeid. Miski muu ei võiks sel määral süvendada kaasaegse inimese füüsilist häiritust ja nõrkust – ega tuua kaasa kehasüsteemi taandarenguni tuimenemist, nüristades selle loomulikku tundlikkust ja jõulist väljendusvabadust niivõrd, et inimene kõlbab veel ainult traditsioonide, reeglite, ideede ja teooriate mõjule pimedalt alistuma.
MÕISTUSPÄRASTUNUD HOIAKUD TREENIMISE SUHTES
Kuigi mõistuspärastunud hoiak treenimise suhtes on elulises mõttes vähem tähtis, ulatuvad sellegi tagajärjed sügavale. Tegelikult on igasugune treenimine mõistuspärastatud. Inimene mõistuspärastab oma halvemustaju (mille põhjustas näiteks vilets füüsiline vorm) ja püüab meeldejäetud liigutuste sooritamise abil seda halvemust ületada.
Kui inimene oleks vaistlik ja toimiks ainult kehalisest tingitusest lähtudes, siis oleksid liigutused, mille varal ta oma halvemusega võitleb, suhteliselt spontaansed ja täiesti kanaliseerimata. Kehas tekiks mingi iseäralik, halvemust väljendav tunne, keha võtaks vaistliku hoiaku, et halvemuse korvamiseks tuleb midagi ette võtta, ja inimene sooritaks pikemalt mõtlemata teo, mis pole formaalne.
Heaks näiteks on haigutamine. Inimene ei haiguta sellepärast, et ta on meelde jätnud, kuidas seda tehakse ja millised on tagajärjed. Keharakkudes tekib umbumine, mis põhjustab tunde, ning haigutus järgneb peaaegu iseenesest, tuues mängu lihased ja ergutades vereringet jääkaineid ära viima. Teine samasugune toiming on ringutamine pärast ärkamist. Kolmas niisugune on kiire, tahtmatu kratsimine või muljumine, millega me mõne kehapiirkonna ärrituse vastu võitleme. Kui inimene oli veel vaistlik, siis ajendas tema suurem füüsiline tarmukus teda praegusest energilisemalt, sagedamini ja mitmekesisemalt liigutama, mis vabalt ja loomulikult lihtsustas protsesse tema kehaorganites.
Seda näitab ka laste tegevus. Nad ei soorita liigutusi mingi kogemuse pärast ja kindlal põhjusel, vaid ainult vastuseks oma kehalistele ajedele. Pisike laps siputab ja põtkib, suurem jookseb ringi, hüppab ja keksib. Mõistuspärase täiskasvanu seisukohast on see täiesti mõttetu tegevus. Kummatigi möönab ta, et laste suhteliselt spontaansed liigutused kätkevad jõulisust, nõtkust ja graatsiat, mis pole kättesaadav ühelegi täiskasvanud inimesele.
Ehkki treenimine on mõeldav alles siis, kui inimene jõuab seisundisse, kus ta on võimeline oma hoiakuid liikumise suhtes mõistuspärastama, põhineb see siiski alati otsesel kehalisel tingitusel. Kui keegi tunneb, et on täiesti terve ja heas füüsilises vormis – ning hetkeks eeldades, et sel juhul ei teki tal sisemist vajadust täiendava liikumise järele – , siis ei võta ta niisugust hoiakut, et tuleb treenida. Mistahes mälestused treenimisest kaasa ei mängi. Kui suhe ümbritsevaga pakub rahuldust, pole inimesel soovi seda oma kehaseisundi ergutamise abil muuta.
Nii mõnigi on hästi tuttav olukorraga, et kui tema igapäevases elus pole ammu leidunud ruumi treeningute jaoks, hakkab ta end tundma täiesti tuimana ja vormist väljas. Saades niisugusest tundest mõistusega teadlikuks, võtab inimene hoiaku, et tal tuleb oma harjumusi mingite läbimõeldud kehaharjutustega mitmekesistada.
