Kuid ma pole tänaseni mahti saanud.
Pärast lätlast võtsin väikevenelase, kes hirmsasti tahtis tensikuks saada, kuid kel ei olnud sellele ametile sugugi kõlblikkust. Taevas, neid “kotlette”, mis ta mulle tegi! Neid ei unusta ma tänapäevani. Need olid vedelad ja valged kui vasika ajud, kuid ujusid rasvas. Ainult kaks päeva pidasin vastu, siis lasksin veltveeblil uue kandidaadi saata. Ja sellega mul õnnestus! Mees jäi minu juurde 1917. aasta lõpuni – kuni revolutsiooni süvenemiseni, kus tensikuid ka enam teisendites ja aseainena ei lubatud pidada.
Uus tensik oli tore pikk poiss, Viitebski kubermangu venelane, galantselt üleskeeratud vurrudega, köögitüdrukute südamete võitja. Igalpool, kuhu meie pärastpoole sattusime, oskas see tensik mulle respekti luua, oskas alati hääs tujus olla ja ka kõige näljasemail mail “mitte millestki” hästi süüa teha. Ta oli rahuajal kuski mõisas midagi pool kokka ja pool toapoissi olnud. Temaga ei olnud muret, et hukkud, nagu venelased ütlevad. Igaveste reisude ja sõitude puhul oskas ta ideaalselt pakkida, sumadane korras hoida, neid tulest ja veest tervelt läbi viia. Magasid sa, siis käis Nikolai – nii oli tensiku nimi – korterit mööda ringi, tegi tähtsat nägu ja sisistas: “Kuš – tema ausus magab!” Südamlik poiss oli see venelane. Kui pärastpoole Rumeenias, Dobrudžas, kuski süüa ei olnud, leidus Nikolail ikka tükk pekki, mida ta, võib-olla, iseenda jaoks hoidnud. Aga ta ennem nälgis kui et ta “baarin” ilma oleks jäänud. Kui 1917. aasta sügisel lahkusime, nutsime mõlemad, ja Nikolai sai mu pildi, nagu ta ise ütles “igaveseks mälestuseks”.
Peagi algas ka teenistus Veliikija Luukis. Kuid see oli äärmiselt ja otse luksuslikult kerge. Pataljoni vormeerimine jätkus, ja seni, kuni see protseduur kestis, polnud õieti midagi teha. Kästi kompaniides ajaviiteks natuke riviteenistust harrastada. Noh, see oli koomiline pilt, kui sa kompaniiga, mis Georgi risti kavaleridest ja allohvitseridest koosnes, tagavarapataljoni õppeharjutusi tegema hakkasid. Sellepärast komandasid paar korda “õlale võtt” ja “jalale võtt” ning siis andsid sa vene sõjaväe armsama komando: “Vabalt seista! End kohendada! Võid suitsetada!” Säärane riviteenistus polnud raske.
Aegajalt tuli aga ka garnisoniteenistust ette. Määrati korrapidajaks komandantuuri, milline kohustus oli ühtlasi seotud garnisoni vahiteenistuse korrapidaja kohustustega. Oli seegi naljavärk võrreldes Kroonlinna garnisoniteenistusega. Kroonlinna vahiteenistuses pidid oma 24 tundi ülal istuma, sinelis, mõõga ja revolvriga. Ainult sineli krae üks haak oli lubatud garnisoniteenistuse määruse järele lahti teha. Silma kinni panna ei olnud luba, ka lamada mitte. Siin aga läksid, kui õhtu tulnud ja vahipostid üle vaadatud, rahulikult koju, jätnud valveveltveeblile ainult oma telefoninumbri. Mäletan, et kodu riidest lahti sai võetud ja mõnikord isegi rahulikult hommikuni välja magatud. See kõik tuli aga sellest, et tegemist polnud enam ehtsate riviteenistuse väeosadega, vaid etapivägedega. Kes hakkas nois kõiki peensusi nõudma. Traditsioon oli juba niisugune.
Kuid mõnikord öösi helises ka telefon ja siis tuli komandantuuri rutata, kus “midagi lahti”. Suuremalt jaolt oli põhjuseks mõni patrullsalk, kes tõi uulitsail tabatud korrarikkujaid: purjus sõdureid või ohvitsere jne., keda tuli üle kuulata, aresti paigutada ja siis raaport kirjutada. Sel alal juhtus mõnikord naljakaid lugusid. Eriti on mul meeles ühe sõjaväeametniku lugu. Sõjaväeametnikud olid ilmasõja vene sõjaväes kaunis koomiliseks elemendiks. Kuna sõjaaegsed ohvitserid vähemalt lühendatud sõjaväelise kasvatuse said, ei olnud sõjaväe-ametnikkudel tihtipääle mingisuguseid sellekohaseid ettevalmistusi: eraisik tõmbas ühel hääl päeval mundri selga ja oli siis äkki “ohvitser”, kuna vorm ühesugune ja ainult pagunid vähe erinesid ohvitseride omadest. Sellest tuligi, et sõjaväeametnikud ägedasti ohvitseriseisust hakkasid harrastama, ägedamini kui päris ohvitserid. Nad panid omale ratsapüksid jalga, kannused taha, võtsid ratsapiitsad kätte ja promeneerisid siis kuraasikalt kui husaarid. Kuid kuna neist eraisik, mundrist hoolimata, vägagi välja vahtis, siis avaldasid nad üsna naljakat pilti. Nende distsipliinimõisted ja mõisted ohvitseriseisusest olid väga udused ja tihtipääle tegid nad tükke, mis palju rabavat kõneainet pakkusid.
Kõnesoleva sõjaväeametniku oli patrull uulitsal tabanud, kui ta kaubahoovi ümber palja mõõgaga koera taga ajanud, kes julgenud – mõtelge – sõjaväeametniku pääle haukuda.
Nii seletas patrull. Ametnik ise oli “tinatuuri” täis kui tina, kuid täis ühtlasi ka püha viha, et lihtsad sõdurid olevat julgenud teda püsside vahel läbi uulitsate vedada kui kuritegijat. Mees nähtavasti arvas, et korpuse kindral talle autoga järele oleks pidanud sõitma ja ta komandantuuri tooma. Ta praalis, et ta oma au olevat tahtnud kaitsta (koerte vastu!) ja sellise väärt tegevuse juures on sõdurid julgenud teda eksitada. Kõne ajal tuli mehel kange häda “vaiksesse kohta” minekuks. Komandantuuris oli viimaseid kaks: üks ohvitseridele, teine sõduritele. Et aga härra sõjaväeametnik seisukorras oli, millises ta väljakäigu puhtusele väga kardetavaks võis muutuda, siis viisid sõdurid ta sõdurite poolele ja jäid ise ukse juurde vahti. Korraga kuulsid nad valju lartsu ja siis appikarjumist. Sisse vaadates selgus, et vahva sõjaväeametnik oli sõdurite kaunis katkises lokaalis kursi kaotanud, mõningad lauad õigelt kohalt ära nihutanud ja alla lennanud. Koomikast pidi peaaegu traagika saama, sest lakku täis olevat ametnikku läks korda kogu vahimeeskonnaga ainult suure vaevaga elusalt välja õngitseda, ja elusalt ehk tõesti ainult sellepärast, et alumise ilma sügavus ei ulatunud veel sõjaväeametnikule üle pää. Ametnik võeti õue pääl riidest lahti (ei tea, kas vene ohvitseri pagunit veel kuski säärasel kombel on määritud) ja pesti teda sõdurite meeletul rõõmuhõiskel pumba all ligi tund. Kuid kahekordne supelus ei olnud sõjaväeametnikult veel ta “ohvitserlikku” kuraasi võtnud: ta protesteeris valjult minu teguviisi vastu, et miks ma ta olen saatnud sõdurite väljakäigukohta, kus ta peaaegu oma elu oleks kaotanud, ja mitte, nagu vene sõjaväe kord nõuab, ohvitseride jaoskonda. Ta ähvardas seni, kui sõdurisineli all magama jäi. Mina aga kirjutasin tol ööl toreda raapordi komandandile, kus, nagu kord ja kohus nõudis, kogu asjaloo peensustega esile tõin. Arvan, kolonelil oli teisel päeval lõbus lugeda. Kuid õhk komandantuuris oli kaks päeva paha.
Peagi jõudsid pärale ka pataljoni teised ohvitserid. See oli kaunis kirju mast. Tähelepanu äratas üks balti mõisnikest, praegusest Eestist pärit, reservlipnik krahv von S. Ta oli etapivägedesse saadetud omal palvel, sest armas härra krahv kartis riviteenistust ja väerinda kui oma surma. Teiseks simuleeris ta puruhaiget inimest, kes enam hästi ei kuulnud, ei näinud, kel “oli” maks, süda, neerud ja kõht ja kes kogu päev muud ei teinud kui oigas ja hoidis käega kord rinnust, kord küljest, kord kõhust kinni. Sõna päev on alla kriipsutatud, ses öösi (see selgus väikeses garnisonis varsti) noolis krahv – ta oli 40 aasta ümber – linna mööda ringi, otsides armulugusid. Kõva “baabnik” oli ta, see krahv, ja napsi ei põlanud ta kunagi, kuigi ta haiged neerud ja süda seda ei oleks pidanud lubama. Ta lõhnas alati isuäratavalt ja oli muidu kena seltsimees, kuid ehtsa baltlase moodi kitsi kui koi: iialgi ei kostitanud ta kedagi, vaid aina kaebas oma hädasid – oma haigusi ja seda, et ta mõis nüüd kodu raisku aetavat ja et tal olevat kodu noor proua, kes asjata ta järele igatsevat. Ta käis ka komisjonides nagu mu endine lätlasest tensik, kuid väeteenistusest välja ei pääsenud, sest vaevalt lubas tal kitsidus rublagi ohverdada seks otstarbeks, milleks lätlane oli ohverdanud 40. Korterisse asus ta noore ämmaproua juurde – nagu praktiline maamõisnik kunagi –, sest ämmaproua juures oli tal alati võimalus piiritust ja veel muidki asju saada, millistest me peagi kuulda saime, kuigi ta kõike varjas otse jesuiitliku kitsidusega. Läksid sa talle külla, siis istus ta tugitoolis, oigas ja pani iga küsimuse juures käe kõrva juurde torru: ei kuulvat teine ju muidu. Kuid teinekord unustas isegi tasase kõne juures oma torutegemise – ja kui ta ka komisjonides nii halb näitleja oli, siis polnud ju imestada, et tal sääl sugugi ei vedanud.
Teiseks uueks huvitavaks tüübiks oli aselipnik D., suur rasvane väikevenelane, kes veltveeblist alamlipnikuks tõusnud ja sõja ajal alamlipnikust aselipnikuks. Mees oskas vaevalt kirjutada, aga tal oli suur stiil. Ta armastas sõna otsekoheses mõttes kindralit mängida. Tal
