juurdlusest kõrvaldada, ehkki ta tõestas enda väärtust korduvalt.
„Mis nende nimed on?“
„Keegi …“ Annika heitis pilgu märkmekleepsule, mida ta käes hoidis. „… Vanja Lithner ja Billy Rosén.“
Vähemasti mitte Torkel Höglund. Hea seegi. Kui Haraldsson temaga kohtus, rääkis Torkel talle, kui tähtsat rolli ta nende juurdluses mängima hakkab, ja siis kõigest mõni päev hiljem lõi ta vähimagi selgituseta minema. Võlts inimene. Mõistagi ei olnud Haraldssonil erilist tahtmist ka Vanja ja Billyga kohtuda, kuid mis parata. Ta vaatas ukse poole, kus ootas sekretär. Siis sündis mõte. Ta võiks paluda Annikal öelda, et ta on kinni, et nad tuleksid teine kord. Hiljem. Võib-olla mõne päeva pärast, kui ta on oma töösse pisut rohkem sisse elanud. Pisut paremini ette valmistunud. Kas on õige oma sekretäri paluda, et ta valetaks? Haraldssonil ei olnud kunagi varem sekretäri olnud, aga ta oletas, et see peaks mingil moel viimase tööülesannete hulka kuuluma. Sekretär on ju selleks, et tema tööd kergendada. Keskkriminaalpolitseist saabunud külaliste vastu võtmata jätmine aitaks tal kahtlemata päeva lihtsamalt õhtusse saata.
„Ütle, et ma olen hõivatud.“
„Millega?“
Haraldsson vaatas naisele kerge imekspanuga otsa. Töö juures viibides ei saa ometi valida eriti paljude tegevuste vahel, millega olla hõivatud.
„Tööga loomulikult. Palu, et nad teine kord tagasi tuleksid.“
Annika heitis talle pilgu, mida ei saanud pidada mitte millekski muuks kui laitvaks, ja sulges ukse. Haraldsson sisestas arvutisse salasõna, pööras siis end toolil ümber, vaatas aknast välja ja ootas, kuni arvuti tema personaalseid andmeid alla laadib. Oli tulemas järjekordne kena suvepäev. Kõlas uus koputus. Seekord ei jõudnud ta isegi „Sisse!“ hüüda, uks avanes kohe ja kabinetti astus kindlal sammul Vanja. Haraldssoni nähes ta takerdus ja peatus nii järsku, et Billy oleks talle peaaegu otsa põrganud. Vanja näoilme kõneles selgelt, et ta ei suutnud mitte kuidagi kohta ja inimest seostada.
„Mida sina siin teed?“
„Ma töötan nüüd siin.“ Haraldsson sirutas end mugavas bürootoolis. „Vanglaülemana. Juba mitmendat päeva.“
„Sa oled siin ajutiselt, või mis?“ Vanja ei suutnud ikka veel nähtut mõista.
„Ei, see on minu uus töö. Mind määrati siia.“
„Ah nii …“
Billy adus, et kohe kostab Vanjalt „kuidas kuradi moodi see veel juhtus“ või midagi taolist, ja tegi seetõttu kiiresti teatavaks, mis neil tegelikult asja oli.
„Me oleme siin Edward Hinde pärast.“
„Ma sain aru.“
„Ja ikka ei tahtnud sa meiega kohtuda?“ See oli taas Vanja. Ta istus ühele külaliste toolidest ja vaatas talle nõudlikult otsa.
„Uues kohas on algul päris palju rabamist.“ Haraldsson laiutas kirjutuslaua kohal käsi. Ta taipas siiski kähku, et laud oli pisut liiga tühi selleks, et töökoormust visualiseerida. „Aga mõne minuti ma teile leian,“ jätkas ta. „Mida te teada tahate?“
„Kas temaga on viimase kuu jooksul midagi juhtunud?“
„Mis see olema peaks?“
„Ma ei tea … Teistsugune käitumine, erinevused tavades, meeleolu vaheldumine. Ükskõik mis, mis pole tavaline.“
„Ma ei ole mitte millestki kuulnud. Mitte millestki niisugusest, mis tema toimikusse sattuma peaks. Ma ei ole teda isiklikult kohanud. Veel mitte.“
Vanja noogutas, ta näis olevat vastusega rahul. Billy võttis järje üle.
„Millised on tema võimalused välismaailmaga suhelda?“
Haraldsson tõmbas kirjutuslaual lebava kausta lähemale ja avas selle. Ta tänas õnne, et oli selle täna hommikul kodust tagasi toonud. Kui tal kogu Hindega seonduv teave juba järgmisel päeval pärast keskkriminaalpolitsei telefonikõnet ja päringut käepärast on, viitab see tema algatusvõimele.
„Siin on kirjas, et ta võib raamatukogus lugeda ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Ja tal on piiratud juurdepääs internetile.“
„Kui piiratud see on?“ küsis Billy otsekohe.
Haraldsson ei teadnud seda. Seevastu teadis ta, kellele helistada. Victor Bäckmanile, Lövhaga vangla turvaülemale. Victor vastas pärast esimest kutsungit ja lubas kohe tulla. Nad jäid kolmekesi kõledas isikupäratus ruumis ootele.
„Kuidas su õlg on?“ päris Billy mõne minuti pärast.
„Rind,“ parandas Haraldsson masinlikult. „Päris hea. Ma ei ole veel lõplikult taastunud, aga … päris hea.“
„Tore.“
„Jah …“
Taas vaikus. Haraldsson pidas aru, kas mitte kohvi pakkuda, kuid juba astuski sisse Victor. Suurekasvuline ruudulises särgis ja chinostes, siilisoengu, pruunide silmade ja lenkstangvuntsidega mees, kes neid tervitas, viis Billy mõtted tahtmatult diskobändile Village People.
„Loomulikult ei mingit pornot,“ vastas Victor, kui Billy küsimust piirangute kohta kordas. „Vägivalda väga-väga piiratult. See on rangeim mõeldav nii-öelda täiskasvanulukk. Me seadistasime selle ise.“
„Juurdepääs sotsiaalmeediale?“
„Ei ole. See on talle täielikult suletud. Tal pole mingit võimalust arvuti kaudu välismaailmaga suhelda.“
„Kas on võimalik vaadata, milliseid veebilehti ta on külastanud?“ küsis Vanja.
Victor noogutas.
„Me säilitame kogu veebiliiklust kolm kuud. Kas soovite näha?“
„Jah, palun.“
„Tal on kongis samuti arvuti, eks?“ sekkus Haraldsson, et mitte end vestluses täiesti kõrvalisena tunda. Victor noogutas kinnituseks.
„Jah, kuid loomulikult ilma internetiühenduseta.“
„Mida ta sellega siis teeb?“ Billy esitas küsimuse Haraldssonile, kes omakorda vaatas küsivalt Victorile otsa.
„Lahendab ristsõnu, sudokusid, kasutab teisi seda tüüpi programme. Kirjutab päris palju. Hoiab aju nii-öelda vormis.“
„Aga telefonikõned, kirjad ja muu selline?“ jätkas Vanja.
„Telefonikõnede pidamise õigust tal ei ole ja kirju ei tule talle enam palju. Need, mis veel tulevad, on kõik ühesugused.“ Victor vaatas tähendusrikkalt Billyle ja Vanjale otsa. „Naistelt, kes usuvad, et suudavad teda armastusega „ravida“.“
Vanja noogutas. See oli veel üks elu seletamatutest müsteeriumidest: kiindumus, mida teatud naised riigi kõige nõdrameelsemate ja jõhkramate meeste vastu tunnevad.
„Kas need on teil alles?“
„Koopiad jah. Originaalid antakse Hindele. Te võite need samuti saada.“
Vanja
