nii suurt huvi tunnete?“
Vanja ei teinud küsimusest välja. Neil oli seni õnnestunud varjata meedia eest fakti, et nad jälitavad järeleahvijat. Ükski ajakirjanik ei olnud osanud kolme naise mõrva sama kurjategijaga seostada. Suviti võetakse nähtavasti ajalehtedesse tööle ajutised inimesed. Keskkriminaalpolitsei soovis, et huvi juurdluse vastu ei ärataks pressis tähelepanu, ja mida vähem inimesi pooleliolevast juurdlusest teadis, seda suurem oli nende soovi täitumise võimalus.
„Meil oleks vaja temaga rääkida,“ ütles Vanja seletust andmata, kui tõusis.
„Hindega?“
„Jah.“
„See pole võimalik.“
Juba teist korda jäi Vanja pärast saabumist üllatunult seisma. Ta vaatas küsivalt Haraldssonile otsa.
„Miks mitte?“
„Ta on üks range režiimiga osakonna kolmest kinnipeetavast, kes ei tohi vastu võtta ette registreerimata ja heakskiiduta külalisi. Paraku.“ Haraldsson laiutas käsi, just nagu rõhutades, kui kahju tal on, et ei saa neid aidata.
„Sa ju tead, kes me oleme.“
„Sellised on reeglid. Ma ei saa mitte midagi teha, aga Annika võib teile anda külastusloa taotluse vormi, täitke see ära. Annika on minu sekretär …“
Vanja ei suutnud vabaneda aimdusest, et Haraldsson nautis võimu, mis tal oli. Selles ei olnud ehk midagi iseäralikku, sest kui nad eelmine kord kohtusid, oli Haraldsson hierarhias tõesti väga madalal. Kuid teisalt – ehkki niisugune käitumine oli mõistetav ja võibolla isegi inimlik, tekitas see ometi masendust.
„Kui kaua kulub aega säärase taotluse läbivaatamiseks?“ küsis Vanja, nähes vaeva, et ärritust hääles varjata.
„Kolm kuni viis tööpäeva, aga teile tehakse ehk kiiremini, te olete ikkagi keskkriminaalpolitseist. Ma vaatan, mida teha saan.“
„Aitäh.“
„Pole tänu väärt.“
Vanja lahkus sõnagi lausumata. Billy noogutas hüvastijätuks, enne kui ruumist väljus ja ukse sulges. Haraldsson silmitses kinnist ust. See läks küll hästi. Ta toob nüüd tassi kohvi ja helistab Jennyle.
Täna tuleb hea päev.
Kolmas päev.
„Sa siis jälitad teda ikka veel?“ Stefan vaatas Sebastianit pilguga, mida too tundis. Pilguga, mis ütles: „Mina tean sinust rohkem kui sa ise, nii et ära tule mulle valetama.“
Pilguga, mida Sebastian vihkas.
„Ma ei nimetaks seda nii.“
„Sa seisad iga päev tema maja ees. Sa käid tal linnas sabas, hiilid järel, kui ta tööle ja vanemate juurde läheb. Kuidas me seda siis peaksime nimetama? Kuidas sa ise seda nimetaksid?“
„Ma tunnen tema vastu huvi. Ei midagi muud.“
Stefan ohkas ja nõjatus vastu tugitooli pehmet luitunud seljatuge.
„Kas mäletad, kuidas me sellest puu otsa ronimise juhtumist rääkisime?“
Sebastian ei vastanud.
„Sa kohkusid ise samuti pisut, kas tuleb meelde? Sa ütlesid, et see oli meeletu.“ Stefan pidas sihiliku pausi ja puuris taas pilguga Sebastianit. „Minu meelest sa kasutasid isegi sõna „haige“ …“
Sebastian ei vastanud ikka veel. Lihtsalt põrnitses vastu. Ta ei kavatsenud oma terapeudile mitte midagi tasuta kätte anda.
„Kuidas sa seda nimetaksid, kui sa tal põhimõtteliselt igal ärkveloleku sekundil kannul käid?“
„Ta on mu tütar,“ õigustas ennast Sebastian. „Ma pean. Ma ei suuda tal minna lasta.“ Sebastian teadis, kui mannetult see Stefani kõrvus kõlab. Ta tundis rõõmu, et ei olnud talle Trollest midagi rääkinud.
Stefan raputas pead ja vaatas korraks aknast välja, ennekõike selleks, et rõhutada, kuidas see vestlus teda tüütama hakkab. Kuidas ta ka ei proovinud, nad jõudsid alati tagasi sama valupunkti juurde. Vanja juurde. Tütre juurde, kelle Sebastian oli äkitselt leidnud. Tütre juurde, kes ei teadnud sellest mitte midagi ja kes usutavasti ei saa ka mitte kunagi teada. Või ehk siiski saab? Kas on olemas mõni moodus? See oli lootus. See oli küsimus, millele Sebastian alati varem või hiljem takerdus. Takistus, millest ta mööda ei saanud. Takistus, millega ta kogu aeg võitles.
Stefan suutis probleemi tõeliselt mõista. See oli nagu kahe vastandliku leeri kohtumine. Tahe, soov ja iha põrkasid kokku tegelikkusega. Väliselt oli neid võimatu ühte sobitada. Siin tekkisid küsimused, millele oli kõige raskem vastust leida. Stefan puutus oma töös alatasa põhimõtteliselt selliste probleemidega kokku. Siis, kui patsiendid tema juurde tulid. Kui nad ei suutnud enam ise vastuseid leida. See oli inimlik. Mitte põrmugi iseäralik. Iseäralik oli praeguses olukorras see, et tema vastas istuja oli Sebastian Bergman. Mees, kes elatus sellest, et tal oli alati kõigele vastus, ja kes eales ei kõhelnud. Mees, kellest Stefan ei oleks ealeski osanud arvata, et too temalt abi paluma tuleb.
Sebastian oli ülikoolis olnud Stefani õpetaja. Tema loengutel tundsid kõik teatud vastumeelsust. Kõik need olid õigupoolest olnud meeldejäävad, kuid Sebastian oli otsekohe, juba esimesel päeval teinud kõigile selgeks, kes on staar. Ja ta ei kavatsenud oma hiilgust teistega jagada. Üliõpilast, kes üritas kõigest hoolimata Sebastiani mõttekäike kahtluse alla seada või tema teeside ja teooriate üle kriitiliselt vaielda, alandati ja pilgati. Mitte ainult ülejäänud loenguaja kestel, vaid ka ülejäänud õppeaasta, kogu õppeaja kestel. Seepärast järgnes Sebastiani pärimisele „kas selle kohta küsimusi on?“ alati sügav vaikus.
Stefan Larsen oli erand. Ta tuli Sebastianiga kohtuma hästi ette valmistunult. Stefan oli täisvereliste Lundi akadeemikute suguvõsa noorim poeg. Kodused õhtueined olid Stefanile andnud verbaalse võitluse oskuse ja ta oli sageli proovinud algatada arutelusid tolle terava ja raske iseloomuga mehega, keda nii paljud kartsid. Pealegi meenutas Sebastian Stefanile ta vanemat venda Ernsti, kelle enesekehtestamise vajadus oli vähemasti sama suur ja kes võitluses õiguse eest alati lubatud piire ületas. Sest see oli nii Ernsti kui ka Sebastiani jaoks tähtsaim. Endale õigus võita. Mitte lihtsalt seda omada. Nii said neist mõlemast Stefanile suurepärased intellektuaalsed väljakutsed ja see sobis talle ideaalselt. Ta pakkus vastupanu, mida nood vajasid, kuid ei andnud neile mitte kunagi lõplikku võitu. Ta naasis ja algatas järgmise väitluse, pärast seda järgmise ja siis veel järgmise. Nad otsisid suurt otsustavat lahingut, kuid said pika kurnamissõja. See oli ainus viis end nende vastu maksma panna.
Kurnamine.
Ühel hommikul peaaegu kaks aastat tagasi ootas Sebastian Stefanit tema töökabineti juures. Just nagu kummitus minevikust. Väsinud pilgu ja kortsus riiete järgi paistis, nagu oleks Sebastian oodanud kogu öö. Juba siis oli ta vaid enda vari. Sebastian kaotas 2004. aastal oma tütre ja naise tsunamis ning pärast seda sattus ta järsult langevasse allakäiguspiraali. Kadusid edu, loengud ja raamatuesitluste turneed, need asendusid piinavate mõtete, apaatia ja tugevneva seksuaalse maaniaga. Sebastianil ei olnud mitte kellegi juurde minna, jutustas ta. Mitte kellegi juurde. Nad hakkasid kohtuma. Alati nii, nagu tahtis Sebastian. Vahel võis kohtumiste vahele jääda kuid, mõnikord ehk kõigest paar päeva. Kuid nad ei kaotanud kunagi sidet.
„Mis sa arvad, kuidas Vanja ise sellesse suhtuks? Kui ta teada
