aastatest alates on läbi viidud terve hulk erinevaid uurimusi, mille tulemused näitavad, et piisav uni on meie tervise seisukohalt väga oluline. Krooniline ebapiisav uni võib põhjustada ja/või süvendada järgmisi tervisega seotud riske: rasvumine (tingituna kahest hiljuti avastatud hormoonist, mis reguleerivad söögiisu); diabeet; südame-veresoonkonna haigused, sealhulgas kolesterooli kõrgenenud tase, vererõhu tõus ning suurenenud insuldirisk; immuunsüsteemi nõrgenemine; emotsionaalsus/ärrituvus; ebaeetiline käitumine, sealhulgas ebaviisakus, sobimatu käitumine ning ebaausus; depressioon; raskused teiste inimeste näoilmete hindamisel ning kalduvus näha ohte seal, kus neid tegelikult ei eksisteeri; kõrgem risk Alzheimeri tõve kujunemiseks; halvenenud hindamisvõime ning suurenenud risk sattuda õnnetustesse; oodatava eluea lühenemine; negatiivne mõju aju arengule noorukieas ning pöördumatu ajurakkude kaotus. Unepuudus võib mõjutada ärevus- ja tähelepanuhäire teket või seda süvendada ning olla rinnavähi riskiteguriks.
Seega on piisav uni sinu tervisele ja õppimisele ülioluline. Minu enda uurimistöö on viinud mind järeldusele, et küllaldane uni on ülioluline ka probleemide lahendamise seisukohalt.
Uni on tõesti sinu sõber. Kui sa tahad, et suudaksid oma unenägusid uurida ja mõista, siis luba endale piisavalt und.
Sa teed seda igal ööl, mõnikord isegi soovimatult. Ometi võib sinu öine mina olla sulle sama võõras kui mõni maaväline külaline.
Mis sinuga magamise ajal toimub? Enamik meist on oma magavast minast teadlikud unenägude kaudu. Tundub, et meie teadlik mina hajub, lahkub, ja siis, hommikul, ilmume taas oma “normaalse” minana. Uni paistab olevat must auk, millest me midagi ei tea, välja arvatud uneriismed, mis meie meelte servadele kummitama jäävad.
Õnneks paljastavad uuringud meile üha enam ja enam, mis toimub ajal, kui me näiliselt justkui öösse haihtume. Tänu sellisele valgustavale teadustööle on meil üha rohkem teadmisi selle uinumisaegse “musta augu” kohta. Teadmine, mis meiega magamise ajal toimub, aitab oma unenägusid paremini lahti mõtestada ja mõista.
Kui me uinume, toimub meis mitmesuguseid muutusi. Esimene muutus hõlmab loomulikult teadvust. Me laskume oma meele sügavamale tasandile, sellisele, mida me ei pruugi väga hästi tunda, kuid mis on küllaltki aktiivne ajal, kui teadvus magab ja näiliselt kadunud on.
Selle protsessi mõistmiseks tuleb teadvuse erinevaid tasandeid paremini tundma õppida. Teadlased on nende tasandite kohta infot kogunud peamiselt ajulainete uurimise teel. Ajulained on aju elektriliste impulsside mõõdetav väljund. Seega vaatame neid pisut lähemalt.
On olemas neli peamist ajulainete tüüpi; liikudes kõige kiiremast kõige aeglasemani, on need järgmised: beeta, alfa, teeta ja delta. Igaühega neist on seotud teatud kindlad teadvuse omadused.
Beeta (13–30 hertsi)
Beeta ajulaineid seostatakse kiire vaimse aktiivsuse, aktiivse välise tähelepanu, loogilise mõtlemise, terava ja fokusseeritud mõistuse, erksuse, analüütilise probleemilahendamise ning kiirenenud vereringe/ainevahetusega. Need käivad kaasas ka hirmu, viha, ärevuse ja muretsemisega (st stressiga).
Alfa (8–12 hertsi)
Alfa ajulained tekivad, kui me oleme ärkvel, kuid ei tegele parasjagu aktiivselt info töötlemisega. Neid seostatakse rahu, muretuse, unistamise, loova visualiseerimise, introspektsiooni ja loovusega. Need on sillaks teadvuse ja alateadvuse vahel ning lubavad meil piiluda teadvuse pealispinna alla. Alfa ajulained on olulised ka teadmiste omandamise juures ning need kasvatavad vaimset koordinatsiooni ja leidlikkust. Info optimaalseks töötlemiseks peab neid ühes teiste lainetega piisavalt esinema.
Teeta (4–8 hertsi)
Teeta ajulained on seotud alateadvusega, mis on meie mälestuste, tundmuste ja emotsioonide varamu. Need lained on aeglasemad ning neid seostatakse meditatsiooni, kõrgenenud vastuvõtlikkuse, inspiratsiooni, meenutamise, hallutsinatsioonide ja intuitsiooniga. Teeta ajulained domineerivad une kergemates staadiumites ning unenägudega une puhul (REM – rapid eye movement – kiired silmaliigutused), kuid unenägusid võib esineda ka delta lainete ajal.
Delta (5–3 hertsi)
Delta lained esinevad une kõige sügavamas faasis ning on samuti seotud alateadvusega. Neid seostatakse empaatiaga ja õhkõrnade piiride ning sügava transiseisundiga. Delta lained on justkui omalaadi radar, mis instinktiivselt infot otsib ja vastu võtab ning meid ajas ja ruumis suunab.
Lisaks eelnevale neljale peamisele ajulainete tüübile on teadlased üsna hiljuti tuvastanud ka viienda tüübi: gamma ajulained.
Gamma (30+ hertsi)
Gamma ajulaineid seostatakse integreeritud mõtlemise, kõrgetasemelise infotöötluse ja taju, kõrgema tasandi mõistmise ning eneseteadlikkuse staadiumitega. Need lained võivad esile kutsuda beeta-endorfiinide vallandumise. Kooskõlas teetalainetega aitavad aju gammalained erinevate ajupiirkondade vahel informatsiooni edastada.
Me laskume uinudes ärkveloleku teadvuse staadiumist – beeta või alfa tasandilt – teeta või delta staadiumisse ning kõigume terve öö edasi-tagasi kergema une (teeta) ja sügavama une (delta) taseme vahel – üles-alla, üha uuesti ja uuesti. Siiski, suurema osa unetsükli esimesest poolest veedame une sügavamal tasandil. (Tegelikult on teadlased jaganud une veel neljaks staadiumiks, millest esimene on kõige kergem ja neljas kõige sügavam.)
Kui varem eeldati, et unenägusid esineb vaid une kõige kergemates staadiumites, siis nüüdseks on teada, et REM-und (kiired silmaliigutused), mis on unenägude nägemise tunnus, võib esineda kõigis une staadiumites ja et unenägusid ei nähta ainult REM-une ajal. (Kiired silmaliigutused esinevad siis, kui näeme und, sest meie silmad jälgivad näiliselt seda, mida oma unenägudes näeme ja kogeme.) Need unenäod, mida mäletame, esinevad sagedamini une kergematel tasanditel.
Huvitav on see, et unenägude pikkus võib olla väga erinev, varieerudes neljast seitsmekümne kahe minutini.
Lisaks muutustele ajulainetes ja teadvuses toimuvad magama jäädes veel mitmed aju ja keha kemikaale puudutavad muudatused. Üks neist on seotud paljudele inimestele tuttava melatoniiniga. Õhtul, kui päike loojub, hakkab keha seda rohkem tootma, sest see aitab meil uinuda. Hiljutine ajakirjas Prevention (Guthrie, 2005) avaldatud murranguline uurimus näitab, et melatoniin võib ka vähirakke hävitada. Seega on väga oluline magamise ajaks kõik valgusallikad kustutada, sest on leitud seoseid magamisaegse valgusega kokku puutumise ning suurema vähiriski vahel.
Uinumisega kaasnevad veel kaks olulist muutust. Neuronid meie seljaajus lülituvad välja ning see aitab esile kutsuda öist paralüüsi. Seetõttu ei ela me oma unenägusid füüsiliselt välja. Tundub huvitav, et uuringute andmeil on neil, kellel esineb kalduvus kroonilisele uneskõndimisele, selles kehamehhanismis mingi rike. (Vt Schenck, 2008 ja Rock, 2004.)
Samal ajal lülitatakse välja ka kaks ajukemikaali, norepinefriin ja serotoniin, mis ärkveloleku ajal meie kehas ringlevad, ning keha hakkab tootma neurotransmitterit nimega atsetüülkoliin. Atsetüülkoliin vallandab ja ergutab aju emotsionaalseid, visuaalseid ja motoorseid piirkondi, mis selgitab, miks mõned unenäod meile sütitavalt või erutavalt mõjuvad. Meie limbiline süsteem, mis on seotud emotsioonidega, on samuti magamise ajal täielikult aktiveeritud ning seetõttu on emotsioonid une ajal tugevamad.
Lisaks sellele on maha surutud ajukoore talitlus. See on aju osa, mis on seotud kõrgema mõtlemise ja arutlusvõimega ning võimaldab meil keskenduda, teha loogilisi järeldusi ning võrrelda oma kogemusi reaalsusega. Seetõttu
