ei suuda endale andestada seda, mida tegin …
Ühel õhtul, hilja, öö ajal, sügaval ööl – mitte asjata ei nimetata ööks ka surma – lämmatasin ma oma naise tema haiglavoodis. Ta oli habras. Mina olen tugev. Ta hingas hapnikumaskiga. Tõstsin selle koonuse ta näolt, katsin kätega ta suu ja nina ning palusin, et Jeesus tuleks ja ta ära viiks. Ta viis.
Monitor piiksus ja ma teadsin, et varsti on nad palatis. Ma ei hoolinud sellest, mis minust saab. Aga keegi ei tulnud. Pidin minema ja kellegi kutsuma – haiglas oli liiga vähe õdesid ja liiga palju haigeid. Nad ei saanud olla kindlad, keda süüdistada – ehkki olen üsna kindel, et nad mõtlesid minule. Katsime mu naise linaga ja viimaks välja ilmunud arst kirjutas: „Hingamisseiskus”.
Ma ei kahetse seda, ent ei suuda andestada. Ma tegin õiget asja, aga see oli väär.
„Sa tegid vale asja õigel põhjusel,” ütles pastor. Aga selles jäime eri meelt. See võib kõlada, nagu me lihtsalt pilluksime sõnu, aga siin on suur vahe. Tema leiab, et on vale elu võtta, aga ma tegin seda selleks, et lõpetada naise piinad. Mina usun, et oli õige ta elu võtta. Me olime abielus. Olime üks liha. Aga ma tegin seda valel põhjusel ja mõistsin seda õige pea. Ma ei teinud seda selleks, et lõpetada oma naise valu; tegin selleks, et lõpetada enda oma.
„Ära mõtle selle peale, Shep,” ütleb pastor.
Pärast kirikut läksin koju. Mu poeg vaatas telekat. Beebi oli ärkvel, väga vaikne, pärani silmad suunatud lakke, kuhu valgus oli teinud läbi paokil kardinate varjutriibud. Võtsin ta sülle, läksin tagasi välja ja suundusin haigla poole. Beebi oli soe ja kerge kanda. Kergem kui mu poeg, kui ta sündis. Naine ja mina olime just Uus-Böömimaale kolinud. Uskusime kõigesse – maailma, tulevikku, Jumalasse, rahusse ja armastusse ning, peamiselt, teineteisesse.
Mööda tänavat kõndides ja beebit kandes langesin sellesse pikka aega, kus üks aeg ja teine aeg said samaks ajaks. Mu keha läks sirgu, mu samm pikemaks. Olin ilusa tüdrukuga abielus noor mees ja me olime ühtäkki saanud lapsevanemateks. „Toeta beebi pead,” ütles ta, kui kandsin last, käsi ümbritsemas tema elu.
Tol nädalal pärast poja sündi ei saanud me voodist välja. Me magasime ja sõime, beebi lebas selili meie vahel. Veetsime terve nädala lihtsalt teda vahtides. Meie olime ta teinud. Ilma oskuste ja koolituseta, ilma ülikoolidiplomi ja teadusdollariteta olime me teinud inimolendi. Mis hull, hoolimatu maailm see küll on, kus meie tohime teha inimolendeid?
Ära mine.
Mida te ütlesite, härra?
Vabandust, nägin päise päeva ajal und.
Kena beebi.
Aitäh.
Naine kõnnib edasi. Märkan, et seisan keset rahvarohket tänavat, magav beebi süles, ja räägin iseendaga. Aga ma ei räägi iseendaga. Ma räägin sinuga. Ikka. Alati. Ära mine.
Mõistate, mida ma mälu kohta mõtlesin? Mu naine ei eksisteeri enam. Sellist inimest ei ole olemas. Ta pass on kehtetuks tunnistatud. Ta pangaarve on suletud. Keegi teine kannab tema riideid. Aga mu meel on teda täis. Kui ta poleks kunagi elanud ja mu meel oleks teda täis, pandaks mind luulude nägemise pärast luku taha. Praegusel juhul ma leinan.
Avastan, et lein tähendab elamist kellegagi, keda ei ole.
Kus sa oled?
Mootorratta mootori möire. Autod, aknad alla lastud ja raadio mängimas. Ruladega lapsed. Haukuv koer. Tühjaks laaditav koormaauto. Kaks vaidlevat naist kõnniteel. Kõik inimesed telefonis. Mees kioskis, kes hüüab: MÜÜME PLATSI PUHTAKS.
See mulle sobib. Viige kõik ära. Autod, inimesed, müügil olev kaup. Koorige kõik puhtaks kuni mullani mu jalge all ja taevani pea kohal. Keerake heli maha. Kustutage pilt. Meie vahel ei ole enam midagi. Kas ma näen sind õhtul minu poole kõndimas? Nii, nagu sa seda tegid, nagu me mõlemad tegime, surmväsinult, töölt koju tulles? Tõstame pilgu ja näeme teineteist, esmalt kaugelt, siis lähedalt? Sinu energia jälle inimkujul. Sinu armastuse atomaarne vorm.
„Pole midagi,” ütles ta, kui teadis, et sureb.
Pole midagi? Siis pole taevas midagi ega maa midagi ega su keha midagi ega meie armatsemine midagi …
Ta raputas pead. „Surm on mu elu kõige tähtsusetum asi. Mida see muudab? Mind ei ole enam.”
„Mina olen,” ütlesin ma.
„See on julm,” ütles ta. „Kui ma saaksin sinu eest oma surma üle elada, siis ma elaksin.”
„TÜHJENDUSMÜÜK. MÜÜME PLATSI PUHTAKS.”
Ongi juba läinud.
Jõudsin tänavale, kus on haigla. Seal on BeebiKast. Just siis ärkab beebi, keda ma kannan, ja ma tunnen teda liigutamas. Me vaatame teineteisele otsa, tema püsimatud sinised silmad otsivad mu tumedat pilku. Ta tõstab ühe tillukese käe, väikese kui lille, ja puudutab mu näo karedat karvatüügast.
Autod tulevad ja autod lähevad minu ja mu teeületuse vahel. Anonüümne alalises liikumises maailm. Beebi ja mina seisame paigal, ja on, justkui ta teaks, et tuleb teha valik.
Või kas tuleb? Tähtsad asjad juhtuvad juhuslikult. Plaanitakse ainult ülejäänu.
Kõndisin ümber kvartali mõeldes, et mõtlen selle üle, aga mu jalad viisid kodu poole, ja vahel tuleb leppida sellega, et süda teab, mida teha.
Kui ma tagasi jõudsin, vaatas mu poeg teleuudiseid. Eelmise õhtu tormi kokkuvõtet ja isikulugusid. Tavalised riigiametnikud kõnelemas tavalisi asju. Siis kutsuti jälle üles pealtnägijaid endast teada andma. Surnud mees. Ta oli Anthony Gonzales, mehhiklane. Pass leiti laiba juurest. Rööv. Tapmine. Ei midagi ebatavalist selles linnas peale ilma.
Aga midagi ebatavalist ikka oli. Ta jättis maha beebi.
„Sa ei tea seda, isa.”
„Ma tean, mida ma tean.”
„Me peaks pollaritele ütlema.”
Kuidas ma küll kasvatasin poja, kes usaldab pollareid? Mu poeg usaldab kõiki. Olen ta pärast mures. Raputan pead. Ta osutab beebile.
„Kui sa pollaritele ei teata, mida sa siis temaga teed?”
„Jätan endale.”
Mu poeg vaatab mind uskumatuna ja hämmelduses. Ma ei saa vastsündinud last endale jätta. See on ebaseaduslik. Aga ma ei hooli sellest. Abitute abistaja. Kas mina võiksin see olla?
Olen teda toitnud ja tal mähkmeid vahetanud. Ostsin teel koju poest kõik, mis vaja. Kui mu naine oleks elus, teeks ta sama, mida mina. Me teeksime seda koos.
Tundub, justkui oleksin andnud elu selle asemele, mille võtsin. See tundub mulle nagu andeksand.
Koos lapsega oli ka dokumendikohver – justkui selleks, et valmistada teda ette karjääriks äris. Kohver on kinni. Räägin oma pojale, et kui me saame ta vanemad üles otsida, siis me teeme seda. Niisiis avame kohvri.
Clo nägu on nagu halval näitlejal odavas komöödiasarjas. Ta silmad lähevad punni. Suu vajub lahti.
„Sa püha risti vägi,” ütleb Clo. „Kas see on ehtne kraam?”
Värsked, pakitud, tihedalt laotud rahatähed nagu gängsterifilmi
