oli, nagu vaataks kristallkuuli.
Teemantide all oli ühe muusikapala noot. Käsitsi kirjutatud. Laulu pealkiri „PERDITA”.
See on siis ta nimi. Selle väikese kadumaläinu.
„Sul on elu lõpuni muretu,” ütleb Clo. „Kui sa kinni ei lähe.”
„Ta on meie oma, Clo. Ta on nüüd su õde. Mina olen nüüd ta isa.”
„Mida sa kavatsed rahaga teha?”
Me kolisime kanti, kus meid ei tuntud. Ma müüsin oma korteri ning ostsin selle ja kohvris olnud raha eest klaveribaari nimega Fleece. See oli maffiakoht ja neil oli vaja sellest lahti saada, nii et sularaha neile sobis. Küsimusi ei esitatud. Teemandid panin panka hoiukarpi tema nimele, kuni ta saab kaheksateist.
Mängisin seda laulu ja õpetasin selle talle selgeks. Ta laulis juba enne kui rääkima õppis.
Ma õpin olema talle ema ja isa. Ta küsib oma ema kohta ja ma ütlen, et me ei tea. Olen talle alati tõtt rääkinud – või piisavalt palju. Ja tema on valge, aga meie mustad, nii et ta teab, et on leidlaps.
Kusagilt peab lugu algama.
Ämblik kruusis
Üks mees elas lennujaamas.
Leo ja tema poeg Milo vaatasid Leo Londoni kontori täispikkuses aknast välja City lennujaama ja Thamesi suudme poole. Milole meeldis vaadata lennukite õhkutõusmist. Ta oli üheksane ja teadis kõiki lahkumis- ja saabumisaegu peast. Kontori seinal oli suur graafik lennujaama teenindatavatest liinidest – arteriaalselt punased jooned nagu maailma keha kaart.
„Kas see mees on siis tagaotsitav?” küsis Leo.
„Keegi ei otsi teda taga,” ütles Milo. „Ta jooksis ära ja on nüüd omapead. Sellepärast ta lennujaamas elabki.”
Leo seletas, et tagaotsitav ei ole see, et keegi lihtsalt otsib teda taga. „See tähendab, et politsei ajab teda taga.”
Milo mõtles selle peale. Ta kirjutas kooli jaoks juttu. Õpetaja oli käskinud neil proovida kirjutada avalause, milles sisalduks kogu ülejäänud lugu – nii nagu muinasjutus, mis algab „Kuningal oli kolm poega” või „Elas kord sookoll, kes armastas printsessi”.
„Ta ei ole mõrvar, see mees, kes elab lennujaamas,” ütles Milo. „Aga tal ei ole kodu.”
„Miks ei ole?” küsis Leo.
„Ta on vaene,” vastas Milo.
„Äkki ta peaks rohkem tööd tegema,” arvas Leo, „siis saaks ta endale osta lennujaamas elamise asemel lennupileti. Vaata – British Airways Shannoni kaudu New Yorki.”
Nad vaatasid lennukit justkui võimatut lindu stardirajalt tõusmas.
„Kui dinosaurused välja surid,” ütles Leo, „ei surnud nad tegelikult ära, nad pugesid peitu, kuni said lennukitena tagasi tulla.”
Milo naeratas. Leo sasis ta juukseid. Leo õrn koht oli siin, poja juures.
„Kui me sureme, kas me läheme siis ka peitu, kuni saame millegi teisena tagasi tulla?” küsis Milo.
„Su ema arvab nii, sest ta on budist. Võiksid sellest temaga rääkida.”
„Aga mida sina arvad?” küsis Milo. „Näe, CityFlyer Pariisi.”
„Ma ei mõtle selle peale,” ütles Leo. „Kuula mu nõu: ära mõtle millegi peale, mille peale sa ei pea mõtlema.”
Leo vallandati pangast samal aastal, kui Milo sai neljaseks: 2008 oli globaalse kriisi aasta ja Leo oli andnud sellesse oma osa, kuhjates „vastutustundetult kahjumit”, nagu ütles tegevdirektor. Leo leidis, et see pole õiglane. Kõik, mida ta rahaga tegi, oli vastutustundetu, aga keegi ei tahtnud teda vallandada vastutustundetu kasumi pärast.
Kui ta viimast korda pangast lahkus, peenetriibulises Hugo Bossi ülikonnas ja Lobbi kingades, loopisid väljas meelt avaldavad kapitalismivastased noored teda munadega. Leo seisatas hetkeks omletiks muutunud ülikonda vaadates. Siis rebis ta pintsaku seljast, krabas kinni kaks poissi ja heitis nad kõnniteele pikali. Kolmanda lõi vastu seina ja murdis tal ninaluu.
Üks noortest filmis tervet seda juhtumit ja järgmisel päeval Leo vahistati. Tegevdirektor oli tuvastanud videolt tema isiku.
Leo mõisteti süüdi kallaletungis, aga advokaat suutis ta vanglakaristusest päästa, põhjendades seda piiratud vastutustundega (olles äsja vallandatud) ja provokatsiooniga (munad). Igatahes olid tema ohvrid töötud häirikud. Keegi ei paistnud märkavat, et Leo oli samuti töötu.
Kogu see ebaõiglus tekitas Leos trahvi ja kohtukulusid makstes põlgust. Leo ei olnud kapitalismi leiutanud – tema töö oli teha raha süsteemis, mis oli mõeldud raha tegemiseks. See tähendas ka raha kaotamist; krahh oli tegelikult puuduva tooli mäng – kui muusika mängis, ei hoolinud keegi sellest, et toole oli vähem. Kes see ikka tahab istuda, kui saab tantsida? Ta oli minevikus kaotanud mõne väiksema riigi SKT mõõtu summasid, aga alati oli olnud aega saada need tagasi ja rohkemgi teenida. Kui muusika vait jäi, oli ta – ajutiselt – kõik oma toolid pantinud.
Kolmekuise joomise peale võõrutuskliinikusse sattumise ja kolmenädalase kainenemise järel oli talle soovitatud nõustamist kaotatud enesehinnangu taastamiseks.
Kuus kuud sõitis ta kaks korda nädalas oma kodust Little Venice’is Hampsteadi tuntud idaeurooplasest psühhoanalüütiku juurde. Ta vihkas kabineti vaikse klõksuga ust. Ta vihkas tigudiivanit ja kella ja pabertaskurätikute karpi. Ta vihkas fakti – tegelikult kahte, ühte kummagi jala kohta –, et analüütik kandis musti sokke ja pruune sandaale ning rääkis muudkui millestki, mida ta hääldas AMBI-VALJENTSUS.
„Te armastate oma ema ja vihkate teda,” ütles dr Wartz.
„Ei,” ütles Leo. „Ma vihkan teda.”
„Sjee taandub hjeale rinnalje ja pahale rinnalje.”
Leo mõtles rindadele, kuni analüütik rääkis Melanie Kleinist. Järgmisel nädalal võttis Leo seansile kaasa ajakirja Nuts. Ta andis dr Wartzile viltpliiatsi ja palus märkida ringiga head rinnad ning pahade peale tõmmata rist.
„Ühtjeaegu vihatud ja armastatud objekti objektiseerimine,” ütles dr Wartz.
Leo mäletas, et dr Wartz oli kirjutanud olulise raamatu pealkirjaga „Objekti objektiseerimine”. Ta hakkas mõlgutama mõtet lühidast Objektide ajaloost ajaloo vältel, sest oli taibanud, et targana paistmiseks tuli ühte sõna kaks korda tarvitada.
Alguses ei olnud objekte – oli ainult energia. Siis, sõltuvalt vaatepunktist, pärast Suurt Pauku või loomist hakkas maailm ise muutuma objektiks (metaobjektiks?), mis oli täis teisi objekte. Need vajasid nimesid – Objektide Nimetamine. Hiljem leiutati terve hulk objekte: Objektide Leiutamine. Siis, arvas ta, tuli koos sõdade ja üldise inimliku idiootsusega Objektide Hävitamine.
Ja olid olemas ka Ihaluse Objektid. Ta kõht tõmbus pingule.
Siis mõtles ta inventuuridele, arhiividele, laoseisudele, kataloogidele, nimekirjadele, taksonoomiale: Objektide Register. Oli üks kellegi Ameerika autori raamat, mis ta naisele meeldis, pealkirjaks „Objektide ohutus”. Leo ise teadis kõike Objektide Staatusest,
