päikese loojudes. Me proovisime talle vastu öelda, tõrkuda, me tegime nägu, et ei saa aru, me klammerdusime küla külge, kuni vähegi saime… Aga lõpuks, kui puud enam ei paistnud, teadsime, nüüd tuleb minema hakata: kindrali õhtusöök oli valmis.
Kõik toimus sellest hetkest ainult juhuse tahtel. Mõnikord me leidsime selle tema Barbagny ja oma rügemendi, ja mõnikord mitte. Tavaliselt, kui leidsime, siis sattusime selle peale kogemata, kuna eskadroni tunnimehed avasid meie pihta tule. Tulemus oli muidugi see, et meie isikud tehti kindlaks, ja siis lõppes meie öö peaaegu alati mingis toimkonnas, tassides lõputuid kaerakotte, veepangi, ja saades niimoodi sõimata, et lõpuks oled sa sellest sama uimane kui puuduvast unest.
Hommikul, kõik side viis meest, tuikusime jälle kindral des Entrayes’ komandopunkti tagasi. Sõda tahtis pidamist.
Aga enamasti me rügementi ei leidnud, ja me lihtsalt ootasime koitu, tiirutades varjatud teid ümber evakueeritud külade, üritades vältida kahtlasi võsasid, me üritasime kõigest sellest eemale hoida, seal võis olla saksa patrulle… Kusagil seal öös pidime sellegipoolest olema, oodates hommikut. Ei saanud vältida kõike! Sellest ajast ma tean, mida tunnevad jahitavad jänesed.
Kaastunne tuleb väga kummalisi teid. Oleks me major Pinçonile öelnud, et ta on jäle mõrvar, argpüks, oleks me teinud talle tohutut rõõmu – ta oleks saanud anda sandarmikaptenile silmapilk käsu meid maha lasta, see ei jäänud temast sammugi maha ja ainult seda ootaski. Need polnud mitte sakslased, keda see sandarmikapten vihkas.
Ühesõnaga pidime iga öö jälle üritama absurdselt eluga pääseda, ainsa lootusega, ja seegi iga ööga aina pöörasem, ikkagi tagasi tulla, ja et kui me tuleme tagasi, siis ei unusta me kunagi, elu lõpuni, et oleme näinud inimest, kes oli välimuselt üsna nagu teie või mina, aga hullem kui raisakotkas ja jäledam kui krokodillid, või need haid, kes ujuvad Havanna vetes ümber laevade ja ootavad pärani lõugadega laevadelt raipeid ja mädanend liha.
Kõige suurem läbikukkumine üldse on unustada, ja kõige rohkem unustada see, kes su tappis, ja surra mõistmata, milline elajakari on inimesed. Kui oled juba augu äärel, ei ole mõtet hakata tsirkust tegema, aga unustada ei tohi samuti, kõik sõnasõnalt tuleb sellest loomalikust kurjusest ära rääkida, mida sa näinud oled, ja siis võid pillid kotti panna ja alla kobida. Elutöö on tehtud.
Ma oleks hea meelega selle Pinçoni haide ette virutand, ja tema sandarmi kah, et las õpivad elama, aga ühes nendega ka oma hobuse, et see enam ei kannataks, sel õnnetul polnud enam selga, nii katki oli see, ainult kaks latakat marraskil liha sadula all, umbes kahe käelaba suurused, leemendavad, suured mädanired jooksid sadulavaiba äärest kuni jalakõõlusteni välja… Ja tema seljas pidi ratsutama… Ta väänles sörkides valust. Aga hobused on veel kannatlikumad kui inimesed. Ta lainetas ja sörkis. Teda ei saanud jätta enam mujale kui välja värske õhu kätte. Tallides sees oli see hais, mis tal haavadest tõusis, nii jube, et see lõi hinge kinni. Kui sa talle selga ronisid, oli tal nii valus, et ta tõmbas ennast nõgusaks, ta kõht kooldus põlvedeni välja. Siis oli selline tunne, nagu roniks eesli selga. See oli muidugi mugavam, ma pean tunnistama… Me olime ju ise kah vaakumas kõige selle terase all, mida me seljas pidime vedama, õlgadel, peas.
Kindral des Entrayes ootas talle spetsiaalselt sätitud majas oma õhtusööki. Laud oli kaetud, lamp omal kohal.
„Kaduge juba minema, kurat võtaks!” karjus veel üks kord major Pinçon ja viskas oma laterna meile uuesti näkku. „Me hakkasime sööma! Mitu korda ma pean teile ütlema! Tehke et te kaote, te kuradi raiped!” Ta röökis meie peale nii, et vahavärv ta näol tõmbus isegi natuke roosakaks.
Mõnikord sokutas kindrali kokk meile enne minekut tükikese söögipoolist, kindralil oli toitu liiga palju, määruse järgi nelikümmend portsu üksi talle! Ta polnud enam noor mees. Tegelikult polnud tal pensionini palju aega. Tema põlved nõtkusid kõndides. Arvatavasti olid tema vuntsid värvitud.
Kui me välja läksime, võisime lambivalgel näha ta meelekohtadel veresooni, need keerutasid seal, loogeldes nagu Seine’i jõgi peale Pariisi. Tal olid täiskasvanud tütred, abiellumata, nagu räägiti, ja nagu temagi, vaesed. Võib-olla meenutas ta seda, ja sellepärast oligi nii turtsakas ja riiakas, nagu vana koer, kelle harjumusi on häiritud ja kes otsib igalt poolt oma padjaga korvi, kui ainult kuskil mõni uks on lahti jäetud.
Ta armastas kauneid aedu ja roosipõõsaid; kuhu me iganes läksime, ei ta jätnud kunagi ühtki vaatamata. Kindralid on roosisõbrad! See on tuntud fakt.
Kõigest hoolimata asusime teele. Hakatuseks tuli kronud üldse liigutama saada! Nad kartsid liigutada, niivõrd lõhutud olid nende seljad, ja meid kartsid nad samuti, ja pimedust samamoodi, no üldse kõike! Ja meie kah! Kümme korda keerasime tagasi, et lähme küsime veel uuesti teed! Ja kümme korda saime ta käest „süldiperseid” ja „kuradima raiskasid”! Hobustele kõvasti kannuseid andes läbisime viimaks kõige kaugema vahiposti, ütlesime tunnimeestele parooli ja siis olimegi jälle sellel pimedal eikellegimaal, keset põrgulikku seiklust.
Niimoodi põhjatus pimeduses ekseldes hakkasime lõpuks seda isegi natuke seletama, või vähemalt nii meile tundus… Nii kui mõni pilv oli vähe heledam, kohe: ahh! Nüüd on midagi näha… Aga tegelikult oli ainus kindel asi meie ees see hobusekapjade kaja, mis öö sees edasi-tagasi kõikus, see kaja, mis lämmatas, nii kohutavalt poleks seda tahtnud… Tundus, nagu oleks need hobused kapanud taevani välja, nad näisid kõiki maa peal sinna meie juurde kutsuvat, et tulge ja tapke meid… Selleks oleks muide vaja olnud ainult ühte kätt, karabiiniga: oodata meid puu varjus ja vajutada… Ma mõtlesin alati, et esimene valgus, mida ma näen, on sähvatus mulle suunatud püssipaugust, viimasest.
Nende nelja nädala lõpuks, mis sõda oli käind, olime kõik juba nii kurnatud, nii meeleheitel, et lõpuks kaotasin isegi osa hirmust tee peale vähemaks. See piin, sind ööl ja päeval nuhtlevad paelamehed, eriti veel madalal pulgal olevad, need kõige nürimad, väiklasemad ja õelamad, see piin on selline, et ka kõige kangekaelsemad hakkavad lõpuks mõtlema, kas on mõtet edasi elada.
Aaaahh! Minema! Kui saaks natuke magada! Kõigepealt! Ja kui ei ole tõesti mingit võimalust magama minna, siis kaob soov elada varsti iseenesest. Niikaua kui sa oled elus, tuleb teha nägu, et otsid rügementi.
Et üks idioot lõpuks mõtlema hakkaks, peab temaga väga palju asju juhtuma, ja väga julmi. See, kes mind elus esimest korda mõtlema pani, päriselt mõtlema, praktilisi mõtteid, mis olid tõesti minu mõtted, see oli ilma kahtluseta Pinçon, see neetud piinalõust! Niisiis mõtlesin ma tema peale, nagu ma vähegi suutsin, ise kõikudes, kolistades, tuigerdades, kaitsva turvise all lookas, väike statist selles uskumatus rahvusvahelises afääris, mille sisse ma kargasin omaenda lollist entusiasmist… Jah, ma tunnistan seda.
Iga meeter pimedust meie ees tõotas sellele kõigele uuesti lõppu, surma… Kuidas see tuleb? Ainus etteaimamatu asi oli see, mis munder on su tapjal? On see keegi meie meestest? Või keegi vastast?
Ma polnud talle midagi teind, sellele Pinçonile! Ei talle, ega ka mitte sakslastele!.. See hull oma mädavirsikut meenutava peaga, oma nelja tressiga, mis särasid tal üle keha, kaelast kuni nabani, oma karedate vuntside ja kondiste põlvedega, binokliga, mis rippus tal kaelas nagu lehmakell, oma 1:1000 kaardiga, no mis valu tal ometi oli teisi kärvama saata? Neid, kellel polnud kaarti?
Meie, viis ratsanikku teel, tegime samasugust lärmi nagu pool rügementi… Meid oli kindlalt nelja tunni kaugusele kuulda, või siis lihtsalt ei tahetud kuulda… See oli muidugi võimalik… Äkki sakslased kartsid meid? Kes teab?
Meie kummalgi silmalaul lasus kuu jagu magamata und, see oli tõde, ja lisaks sama palju kuklas, ja vanaraualaadungid…
Minu kaaslastel siderühmas polnud kõige paremat
