style="font-size:15px;"> Miks oli siin väljas nii palju Prantsuse politseinikke?
„Imelik,” pomises Isabelle kulmu kortsutades.
Christophe ajas kaela õieli, et näha, mis toimub. „Tassivad Louvre’ist aardeid välja,” tähendas ta.
Isabelle märkas liiklusvoos tühimikku ja lisas kiirust. Mõne silmapilgu pärast oli ta isa raamatukaupluse ees ja parkis sinnasamasse.
Ta lehvitas Christophe’ile hüvastijätuks ja kadus poodi. See oli pikk ja kitsas ruum, mille seinad olid maast laeni raamatuid täis. Aastate jooksul oli isa üritanud hankida juurde inventari, sobitades raamatukappe veel vabadele pindadele. Nende „täienduste” tulemuseks oli tõeline labürint. Raamaturiiulite kogum suunas sind siia ja sinna, ikka sügavamale sissepoole. Kõige taga olid raamatud turistidele. Mõned riiulid olid hästi valgustatud, teised jäid varju. Polnud piisavalt pistikupesasid, et valgustada iga viimast kui soppi. Aga isa teadis kõiki raamatuid ja nende asukohti riiulitel.
„Hilja tuled,” märkis ta, tõstes pilgu kirjutuslaualt, mille koht oli tagapool. Ta toimetas trükipressiga, pannes ilmselt kokku mõnda oma järjekordset luuleraamatut, mida keegi ealeski ei ostnud. Ta tömbid sõrmed olid siniseks värvunud. „Näen, et poisid on sulle tähtsamad kui töölkäimine.”
Isabelle libistas end taburetile kassaaparaadi taga. Sellel nädalal, mil ta nüüd isaga koos elas, oli ta otsustanud mitte millelegi vastu vaielda, kuigi selline alistumine teda ahistas. Ta kopsis kannatamatult jalaga. Sõnad, fraasid – ettekäänded – nõudsid valjuhäälset väljaütlemist. Raske oli isale mitte teada anda, kuidas ta ennast tunneb, aga ta teadis, kui väga isa tahtis, et ta ära läheks – nii ta siis hoidis keelt hammaste taga.
„Kuuled sa seda?” küsis isa mõni aeg hiljem.
Kas Isabelle oli magama jäänud?
Ta ajas selja sirgu. Ta ei olnud kuulnud papa’d lähenevat, aga nüüd seisis too kulmu kibrutades tütre kõrval. Kindel see, et raamatupoes kajas mingi veider heli. Laest langes tolmu; riiulid nagisesid kergelt, nagu kiristaks keegi hambaid. Tinaraamides vaateakende eest sissepääsu kõrval möödusid varjud. Neid oli sadu.
Inimesed? Miks neid nii palju on?
Papa läks ukse juurde. Isabelle tõusis taburetilt ja järgnes talle. Kui isa ukse avas, nägi Isabelle rahvast kõnniteedel tormamas.
„Mis nüüd siis lahti on?” pomises isa. Isabelle ruttas temast mööda ja tegi endale teed läbi rahvasumma. Üks mees põrkas vastu teda, nii et ta komistas, aga too isegi ei vabandanud. Järjest rohkem inimesi kiirustas neist mööda.
„Mis lahti on? Mis juhtus?” küsis Isabelle raskelt puhkiva õhetava näoga mehe käest, kes püüdis rahvamassist välja rabeleda.
„Sakslased tulevad Pariisi,” seletas see. „Peame lahkuma. Olin eelmises sõjas. Ma tean…”
Isabelle turtsatas. „Sakslased Pariisis? Võimatu.”
Mees jooksis edasi – küljelt küljele vaarudes, tuikudes, käsi külgedel rusikasse tõmmates ja neid jälle avades.
„Peame kuidagi koju jõudma,” lausus papa kaupluseust lukustades.
„See ei saa olla tõsi,” pomises Isabelle.
„Kõige halvem võib ikka olla tõsi,” sõnas papa süngelt. „Hoia mulle lähemale,” lisas ta rahvamassiga liitudes.
Isabelle polnud ealeski näinud sellist paanikat. Kogu tänava ulatuses ülal ja allpool, liikusid tuled, käivitati autosid, lajatati uksi kinni. Inimesed hõikasid üksteist, sirutasid üksteise poole käsi, et rahvamöllus kokku jääda.
Isabelle hoidus isa lähedusse. Meeletu korralagedus tänavatel vähendas tunduvalt nende liikumiskiirust. Metrootunnelid olid rahvast nii täis kiilutud, et võimatu oli liikuma saada. Nii nad siis pidid minema kogu tee jalgsi. Öö hakul jõuti lõpuks koju. Isal värisesid käed nii hullusti, et ta sai nende kortermaja peaukse lahti alles teisel katsel. Olles lõpuks sees, eirasid nad logisevat liftipuuri ja läbisid rutates viis trepivahet üles oma korterini.
„Ära tulesid põlema pane,” lausus isa kähinal, kui ta ust avas.
Isabelle järgnes talle elutuppa ja läks kohe temast mööda akna juurde, kus kergitas pimenduskatet ja piilus välja.
Kusagilt kaugelt oli kuulda undamist. Kui see valjemaks läks, kõrisesid aknaklaasid nagu jäätükid pokaalis.
Ta kuulis ühtlast kõrget vilinat – vaid mõni hetk enne seda, kui nägi taevas musta lennuväe eskadrilli nagu linnuparve lendamas.
Lennukid.
„Fritsud,” sosistas isa.
Sakslased.
Saksa lennukid Pariisi kohal. Vilin muutus valjemaks; see kõlas nüüd nagu naise kriiskamine, ja siis kusagil – arvatavasti teises linnajaos – plahvatas pomm võikalt ereda sähvatuse saatel ning miski süttis põlema.
Õhuhäire sireenid hakkasid huilgama. Isa kiskus kardinad ette ning juhtis ta korterist välja ja trepist alla. Kõik naabrid näisid tegevat sedasama. Kaasas üleriided, rinnalapsed ja lemmikloomad, liiguti treppidest fuajeesse ja sealt edasi mööda kitsaid kiviastmeid alla keldrisse. Istuti pimeduses lähestikku koos. Õhk vinas hallitusest, kehalehkadest ja hirmust – viimane neist oli kõige teravam. Pommitamine aina jätkus ja jätkus, vingudes ja unnates, nii et keldriseinad nende ümber värisesid ja laest langes tolmu. Üks väikelaps hakkas nutma ja teda ei suudetud rahustada.
„Vaigistage seda last palun,” nähvas keegi.
„Ma püüan, härra. Ta kardab.”
„Me kõik kardame.”
Pärast seda kõike, mis tundus kestvat terve igaviku, järgnes vaikus. See oli peaaegu veel hullem kui lärm. Mis oli Pariisist alles?
Selleks ajaks, kui kõlas õhuhäire lõpusignaal, tundis Isabelle end tuima ja kangena.
„Isabelle?”
Ta tahtis, et isa sirutaks end tema poole, võtaks ta käe ja lohutaks teda kas või ainult hetkeks, aga isa pööras ära ja astus pimeda käänulise keldritrepi poole. Korteris läks Isabelle otsekohe akna juurde ja piilus katte vahelt välja, otsides Eiffeli torni. See oli alles ja kõrgus üle tiheda musta suitsuvalli.
„Ära seisa akende juures,” manitses isa.
Isabelle keeras aeglaselt ringi. Ainus valgus toas tuli isa taskulambist – kahvatukollane valgusvihk pimeduses. „Pariis ei lange,” kinnitas tütar.
Isa ei öelnud midagi. Kortsutas vaid kulmu. Isabelle oleks tahtnud teada, kas ta mõtles oma ilmasõjale ja sellele, mida ta seal kaevikutes oli näinud. Võib-olla tegi haav talle jälle haiget, hakates valutama, kui kostis langevate pommide vilin ja tuleleekide sisin.
„Mine magama, Isabelle.”
„Kuidas ma saan niisugusel ajal magada?”
Isa ohkas. „Saad peagi teada, et paljudki asjad on võimalikud.”
VIIS
Valitsus
