Toggle navigation

Maailmakord. Henry Kissinger

Чтение книги онлайн.

Новинки Лучшее Рекомендации

Читать онлайн книгу Maailmakord - Henry Kissinger страница 10

Название:
Автор:
Жанр:
Серия:
Издательство:
Maailmakord - Henry Kissinger

Скачать книгу

ideoloogia järgi defineeriti kõiki monarhe vaenlastena, kuna nad ei loobu võimust ilma vastupanuta; revolutsioon, selleks et valitseda, pidi muutma end rahvusvaheliseks ristiretkeks, mis pidi saavutama maailmarahu, kehtestades oma põhimõtted. Selleks et levitada uut valitsemiskorraldust üle Euroopa, muudeti Prantsusmaa kogu täiskasvanud meessoost elanikkond kutsealusteks. Revolutsioon tugines teesile, mis sarnanes sellega, mille islam oli esitanud tuhat aastat varem ja kommunism esitas 20. sajandil: erinevate usuliste või poliitiliste tõekontseptsioonidega riikide alalise kooseksisteerimise võimatus ja rahvusvaheliste suhete ümberkujundamine globaalseks ideoloogiate võitluseks, kus tuli võidelda kõigi võimalike vahendite abil ning kõiki ühiskonna elemente kaasates. Seda tehes ühendas revolutsioon uuesti sise- ja välispoliitika, legitiimsuse ja jõu, mille lahutamine Vestfaali lepingutega oli piiranud sõdade ulatust ja intensiivsust Euroopas. Rahvusvahelise korra käsitus koos riigi toimimise ettenähtud piiridega lükati ümber permanentse revolutsiooni kasuks, mis tunnistas ainult täielikku võitu või lüüasaamist.

      Novembris 1792 viskas Prantsuse Konvent Euroopale vaenukinda paari erakorralise dekreediga. Esimene neist väljendas varjamatut valmisolekut laiendada Prantsusmaa sõjalist toetust rahvarevolutsioonile igal pool. Prantsusmaa, teatas see, olles vabastanud end, „osutab vendlust ja toetust kõigile rahvastele, kes soovivad taastada oma vabaduse”.46 Konvent andis sellele dekreedile lisakaalu ja kohustas end seda jõustama eeldusel, et dokument saab „tõlgitud ja trükitud kõigisse keeltesse”. Konvent muutis läbimurde 18. sajandi korras pöördumatuks, giljotineerides mõned nädalad hiljem Prantsusmaa võimult kõrvaldatud kuninga. Juba Konvendi eelkäija, Seadusandlik Kogu, oli kuulutanud sõja Austriale ja saatnud väe Belgiasse.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Franz Babinger, Mehmed the Conqueror and His Time (Princeton, N.J.: Princeton University Press, 1978), nagu tsiteeritud Antony Black, The History of Islamic Political Thought (Edinburgh: Edinburgh UniversitPress, 2011), 207.

      2

      Kevin Wilson ja Jan van der Dussen, The History of the Idea of Europe (London: Routledge, 1993).

      3

      Frederick B. Artz, The Mind of the Middle Ages (Chicago: University of Chicago Press, 1953), 275–280.

      4

      Heinrich Fichtenau, The Carolingian Empire: The Age of Charlemagne, tlk Peter Munz (New York: Harper & Row, 1964), 60.

      5

      Hugh Thomas, The Golden Age: The Spanish Empire of Charles V (London: Allen Lane, 2010), 23.

      6

      James Reston Jr, Defenders of the Faith: Charles V, Suleyman the Magnificent, and the Battle for Europe, 1520–1536 (New York: Penguin Press2009), 40, 294–295.

      7

      Vt 3. ptk.

      8

      Vt Edgar Sanderson, J. P. Lamberton ja John McGovern, Six Thousand Years of History, 7. kd, Famous Foreign Statesmen (Philadelphia: E. R. DuMont, 1900), 246–250; Reston, Defenders of the Faith, 384–389. Hilisema Euroopa jaoks, mis oli tõrges ja skeptiline universalistlike taotluste suhtes, tundus Karli valitsus vähem soovitud ühtsuse saavutamise kui rõhuva ohuna. Nagu Šoti filosoof David Hume, 18. sajandi valgustusajastu sünnitis, hiljem kirjutas: „Inimkond oli taas häiritud universaalse monarhia ohust nii paljude kuningriikide ja vürstiriikide ühendamise tõttu keiser Karli võimu alla.” David Hume, „On the Balance of Power” teoses „Esseed moraalist, poliitikast ja kirjandusest” (1742), 2.7.13.

      9

      Vt Jerry Brotton, A History of the World in Twelve Maps (London: Penguin Books, 2013), 82–113 (diskussioon Herefordi Mappa Mundi üle, ca 1300); 4 Ezra 6:42; Dante Alighieri, The Divine Comedy, tlAllen Mandelbaum (London: Bantam, 1982), 342; ja Osip Mandelstam„Conversation About Dante” teoses The Poet’s Dante, toim Peter S. Hawkins ja Rachel Jacoff (New York: Farrar, Straus ja Giroux, 2001)67.

      10

      Richelieul endal oli „hall kardinal”, konfidentsiaalne nõuandja ja agenFrançois Leclerc du Tremblay, kelle riietus isa (père) Josephina kaputsiinide ordust pani teda nimetama Ric

1

Franz Babinger, Mehmed the Conqueror and His Time (Princeton, N.J.: Princeton University Press, 1978), nagu tsiteeritud Antony Black, The History of Islamic Political Thought (Edinburgh: Edinburgh UniversitPress, 2011), 207.

2

Kevin Wilson ja Jan van der Dussen, The History of the Idea of Europe (London: Routledge, 1993).

3

Frederick B. Artz, The Mind of the Middle Ages (Chicago: University of Chicago Press, 1953), 275–280.

4

Heinrich Fichtenau, The Carolingian Empire: The Age of Charlemagne, tlk Peter Munz (New York: Harper & Row, 1964), 60.

5

Hugh Thomas, The Golden Age: The Spanish Empire of Charles V (London: Allen Lane, 2010), 23.

6

James Reston Jr, Defenders of the Faith: Charles V, Suleyman the Magnificent, and the Battle for Europe, 1520–1536 (New York: Penguin Press2009), 40, 294–295.

7

Vt 3. ptk.

8

Vt Edgar Sanderson, J. P. Lamberton ja John McGovern, Six Thousand Years of History, 7. kd, Famous Foreign Statesmen (Philadelphia: E. R. DuMont, 1900), 246–250; Reston, Defenders of the Faith, 384–389. Hilisema Euroopa jaoks, mis oli tõrges ja skeptiline universalistlike taotluste suhtes, tundus Karli valitsus vähem soovitud ühtsuse saavutamise kui rõhuva ohuna. Nagu Šoti filosoof David Hume, 18. sajandi valgustusajastu sünnitis, hiljem kirjutas: „Inimkond oli taas häiritud universaalse monarhia ohust nii paljude kuningriikide ja vürstiriikide ühendamise tõttu keiser Karli võimu alla.” David Hume, „On the Balance of Power” teoses „Esseed moraalist, poliitikast ja kirjandusest” (1742), 2.7.13.

Скачать книгу

<p>46</p>

„Declaration for Assistance and Fraternity to Foreign Peoples” (19. november 1792) teoses The Constitutions and Other Select Documents Illustrative of the History of France, 1789–1907 (London: H. W. Wilson1908), 130.


e-mail: [email protected]

Яндекс.Метрика