sellistest nagu Viini kongress aastatel 1814–1815 või Versailles’ leping 1919. aastal, ei sündinud Vestfaali rahu ühe konverentsi tulemusel ning selle korraldus ei olnud selline, mida tavaliselt seostatakse riigimeeste kogunemisega, kes kaaluvad maailmakorra transtsendentseid küsimusi. Peegeldades osavõtjate mitmekesisust sõjas, mis oli möllanud Hispaaniast Rootsini, sündis rahu mitme eraldi lepinguga, mis sõlmiti kahes Vestfaali linnas. Katoliiklikud riigid, sealhulgas 178 eri osalejat erinevatest riikidest, mis moodustasid Püha Rooma keisririigi, kogunesid katoliiklikus linnas Münsteris. Protestantlike riikide esindajad kogunesid luterlikus ja katoliiklikus segalinnas Osnabrückis umbes poolesaja kilomeetri kaugusel. 235 ametlikku saadikut ja nende saatjaskond asus elama suvalistesse ruumidesse, mis nad olid suutnud leida kahes väikeses linnas, millest kumbagi ei olnud kunagi peetud sobivaks suurejoonelise ürituse jaoks, rääkimata kõigi Euroopa riikide kongressist.14 Nii oli Šveitsi saadik „majutatud villakuduja kaupluse kohal ruumis, mis haises vorsti ja kalaõli järele”, samal ajal kui Baieri delegatsioon suutis hankida 18 voodit oma 29 liikme jaoks. Ilma konverentsi ametliku juhi või vahemeheta ja ilma täiskogu istungiteta kohtusid esindajad ad hoc alusel ja sõitsid kahe linna vahelisse neutraalsesse tsooni, et kooskõlastada seisukohti, kohtudes mitteametlikult tee peale jäävates linnades. Mõni suurriik paigutas oma esindajad mõlemasse linna. Mitmel pool Euroopas jätkus võitlus kogu läbirääkimiste aja ja muutlik sõjaõnn mõjutas läbirääkimiste käiku.
Enamik esindajaid oli kohale tulnud ülimalt praktiliste juhistega, mis põhinesid strateegilistel huvidel.15 Kuigi nad kasutasid peaaegu identseid kõrgelennulisi fraase, kuulutades kristlikule maailmale rahu saavutamisest, oli voolanud liiga palju verd, et ette kujutada selle suurejoonelise eesmärgi saavutamist õpetusliku või poliitilise ühtsuse kaudu. Peeti iseenesestmõistetavaks, et rahu tuleb saavutada, kui üldse, läbi rivaalitsemise tasakaalustamise.
Vestfaali rahuleping, mis sündis nende keerukate arutelude tulemusel, on ilmselt kõige sagedamini tsiteeritud diplomaatiline dokument Euroopa ajaloos, kuigi tegelikult ei ole ühtegi konkreetset lepingut, mis kehastaks selle tingimusi. Samuti ei kohtunud delegaadid kunagi ühel täiskogu istungil, et seda vastu võtta. Rahu oli tegelikult kolme täiendava eraldi kokkuleppe summa, mis allkirjastati eri aegadel eri linnades. 1648. aasta jaanuaris tunnustas Hispaania Münsteri rahuga Hollandi vabariigi iseseisvust, lõpetades kaheksa aastakümmet kestnud Hollandi iseseisvussõja, mis oli kulgenud samal ajal Kolmekümneaastase sõjaga. 1648. aasta oktoobris allkirjastasid eraldi võimurühmitused Münsteri lepingu ja Osnabrücki lepingu, mille tingimused peegeldasid teineteist ja sisaldasid peamisi sätteid vastastikuste viidetena.
Mõlemad peamised mitmepoolsed lepingud kuulutasid oma kavatsust kui „kristlikku, universaalset, alatist, tõelist ja siirast rahu ja sõprust” „Jumala auks ja kristliku maailma julgeolekuks”.16 Kehtivad tingimused ei erinenud oluliselt selle perioodi teistest dokumentidest. Kuid mehhanismid, mille kaudu nendeni pidi jõutama, olid pretsedenditud. Sõda oli purustanud pretensioonid universaalsusele või konfessionaalsele solidaarsusele. Alanud katoliiklaste võitlusena protestantide vastu, oli see – eriti pärast Prantsusmaa sõttaastumist katoliikliku Püha Rooma keisririigi vastu – muutunud kõikidele avatud vahelduvateks ja vastuolulisteks liitudeks. Paljuski, nagu meie aja Lähis-Ida tulekahjude puhul, tekkisid usuvoolude liitumised solidaarsuse ja motiveerituse jaoks lahingus, kuid heideti sama tihti kõrvale, üle trumbatuna geopoliitiliste huvide kokkupõrgete või lihtsalt väljapaistvate isikute ambitsioonide poolt. Iga osaline oli sõja ajal mingil perioodil olnud hüljatud oma „loomulikest” liitlastest; keegi ei allkirjastanud dokumente muidu, kui uskudes, et ta edendab sellega omaenda huve ja mõjukust.
Paradoksaalsel kombel lubas see üldine kurnatus ja küünilisus osalejatel muuta praktilised abinõud kõnealuse sõja lõpetamiseks maailmakorra üldmõisteks.17 Kümnete lahingus karastunud osaliste kohtumisel raskelt võidetud eeliste kindlustamiseks jäeti vanad hierarhilise aupaklikkuse vormid vaikselt kõrvale. Oli rajatud suveräänsete riikide loomupärane võrdsus, mis ei sõltunud nende võimsusest või riigisüsteemist. Äsja esile kerkinud riikidele, nagu Rootsi kuningriik ja Hollandi vabariik, tagati protokolliline kohtlemine, mis oli võrdne kindlaks kujunenud suurriikide, nagu Prantsusmaa ja Austria omaga. Kõiki kuningaid nimetati „majesteediks” ja kõiki saadikuid „ekstsellentsiks”. Seda uut kontseptsiooni arendati nii kaugele, et delegatsioonid, kes nõudsid absoluutset võrdsust, töötasid välja läbirääkimiste ruumi eraldi ustest sisenemise protseduuri, mis nõudis paljude sissepääsude ehitamist, et jõuda oma kohale võrdse kiirusega, nii et keegi ei kannataks häbistava teiste järele ootamise tõttu.
Vestfaali rahu sai pöördepunktiks rahvaste ajaloos, sest alused, mis see paika pani, olid samavõrd lihtsad, kui nad olid radikaalsed. Euroopa korra ehituskiviks kinnitati riik, mitte impeerium, dünastia või konfessioon. Kinnistus riigi suveräänsuse mõiste. Tagati kõikide allakirjutanute õigus valida ilma sekkumiseta oma siseriiklik struktuur ja religioosne orientatsioon, samas kui uued klauslid tagasid, et protestandid võivad rahus oma usku praktiseerida, olles vabad sunniviisilise usuvahetuse väljavaatest.18 Lisaks hetke vahetutele nõudmistele olid kujunemas „rahvusvaheliste suhete” süsteemi põhimõtted, mis olid esile kutsutud ühisest soovist ära hoida „totaalse sõja” kordumine Euroopas. Diplomaatiliste vahetuste eesmärk, sealhulgas alaliste esindajate paigutamine teiste riikide pealinnadesse (praktika, mida enne seda oli üldiselt järginud ainult Venezia), oli reguleerida suhteid ja edendada rahu. Osalised nägid tulevasi konverentse ja konsultatsioone Vestfaali mudeli järgi foorumitena vaidluste lahendamiseks, enne kui need viivad konfliktini. Rahvusvahelist õigust, mille töötasid sõja ajal välja reisivad õpetlased-nõuandjad, nagu Hugo Grotius (de Groot), käsitleti kokkulepitud doktriini harmooniat arendava laiendina ühes Vestfaali lepingutega selle keskmes.
Selle süsteemi geniaalsus ja põhjus, miks see levis üle maailma, seisnes selles, et tema sätted olid protseduurilised, mitte sisulised. Kui riik aktsepteeris neid põhinõudeid, tunnistati ta rahvusvahelise kogukonna liikmeks ning ta võis säilitada oma kultuuri, poliitika, religiooni ja sisepoliitika, olles kaitstud rahvusvahelise süsteemi poolt välise sekkumise vastu. Keiserliku või usulise ühtsuse ideaal – Euroopa ja enamiku teiste piirkondade ajalooliste kordade toimimise põhimõte – eeldas, et teoreetiliselt võis ainult üks võimukeskus olla täiesti seaduslik. Vestfaali kontseptsioon võttis oma lähtepunktiks paljususe ning juhtis erinevate ühiskondade mitmekesisuse, millest igaüht aktsepteeriti kui reaalsust, ühisele korraotsingule. 20. sajandi keskpaigaks kehtis see rahvusvaheline süsteem kõikidel kontinentidel; see on jäänud tellinguks rahvusvahelisele korrale, nagu see nüüd eksisteerib.
Vestfaali rahu ei kehtestanud konkreetset liitude korraldust või püsivat Euroopa poliitilist struktuuri. Koos universaalse kiriku kui ülima legitiimsuse allika kadumisega ja Püha Rooma keisri võimu nõrgenemisega muutus Euroopa korra kontseptsiooniks jõudude tasakaal, mis definitsiooni järgi hõlmab ideoloogilist neutraalsust ja kohanemist muutuvate oludega. 19. sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle aluspõhimõtet järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi.
Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida.”19 Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: „Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tundub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.”20 (Muidugi, see petlikult lihtne põhimõte töötas Suurbritannia puhul osalt seepärast, et selle valitsev klass oli kasvatatud ühises, peaaegu intuitiivses äratundmises selle kohta, mis riigi kestvad huvid on.)
Tänapäeval on neid
Peter H. Wilson,
Wilson,
Need formaalsed sallivuse sätted laienesid ainult kolmele tunnustatud kristlikule konfessioonile: katoliiklusele, luterlusele ja kalvinismile.
Palmerstoni kõne alamkojas 1. märtsil 1848. aastal. Sama meelsust väljendas ka Oranje prints Willem III, kes võitles Prantsuse hegemoonia vastu terve põlvkonna (algul Hollandi asehaldurina ja seejärel kuInglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas William III), kui ta usaldas oma abilisele, et kui ta oleks elanud 1550. aastatel, mil Habsburgid olid muutumas domineerivaks, oleks ta olnud „sama palju prantslane, kui ta nüüd oli hispaanlane” (Habsburg) – ja hiljem Winston Churchill, vastates 1930. aastatel süüdistusele, et ta on Saksamaa vastu: „Kui asjaolud oleks vastupidised, võiks me samamoodi olla Saksamaa poolt ja Prantsusmaa vastu.”
Palmerston Clarendonile 20. juulil 1856, tsiteeritud Harold Temperley ja Lillian M. Penson,
