on ühendatud,” kirjutas d’Alembert’i kolleeg Denis Diderot, „innukusega inimkonna huvides.”34 Mõistus hakkab valele vastu seisma „kindlate põhimõtetega, [et] olla aluseks diametraalselt vastupidistele tõdedele”, mille abil „saame ära visata kogu mudast ehitise ja laiali puistata kasutu hunniku tolmu” ning selle asemel „asetada inimese õigele rajale”.35
Paratamatult kohaldati seda uut viisi mõtlemises ja analüüsis valitsemise, poliitilise legitiimsuse ja rahvusvahelise korra kontseptsioonidele. Valgustusfilosoof Charles-Louis de Secondat, Montesquieu parun, kohaldas jõudude tasakaalu põhimõtteid sisepoliitikale, kirjeldades võimude lahususe ja tasakaalu mõistet, mis hiljem fikseeriti Ameerika põhiseaduses. Sealt läks ta edasi ajaloo- ja ühiskondlike muutuste mehhanismide filosoofiani. Uurides eri ühiskondade ajalugu, järeldas Montesquieu, et sündmusi ei põhjusta kunagi juhus. Alati on olemas algpõhjus, mille mõistus võib avastada ja seejärel kujundada ühiseks hüveks:
See ei ole juhus, mis valitseb maailma … On üldised vaimsed ja füüsilised põhjused, mis on olemas igas monarhias, mis toovad kaasa selle tõusu, püsimise ja languse. Kõik [näilised] juhused on nendele põhjustele allutatud, ning mil iganes on juhuslik lahing, st konkreetne põhjus, hävitanud riigi, on samuti olemas üldine põhjus, mis viis selle riigi langemiseni ühe lahingu tagajärjel. Ühesõnaga, see on üldine asjade käik, mis juhib kõiki üksiksündmusi.36
Saksa filosoof Immanuel Kant, ilmselt suurim valgustusajastu filosoof, astus Montesquieust sammu kaugemale, arendades püsiva rahumeelse maailmakorra kontseptsiooni. Mõtiskledes maailma üle endises Preisimaa pealinnas Königsbergis, ning heitnud pilgu Seitsmeaastase sõja, Ameerika iseseisvussõja ja Prantsuse revolutsiooni ajale, julges Kant üldises murrangus näha uue, rahumeelsema rahvusvahelise korra nõrka alget.
Inimkonda, mõtiskles Kant, iseloomustab eriline „seltsimatu seltsivus: s.o nende kalduvus astuda ühiskonda, mis aga siiski on seotud ühe läbiva vastasseisuga, mis pidevalt ähvardab seda ühiskonda lahku rebida.”37 Korra, eelkõige rahvusvahelise korra probleem on „raskeim ja selline, mille inimsugu lahendab kõige hiljem”.38 Rahvad moodustasid riike, et piirata oma kirgi, kuid nii nagu üksikisikud loomuseisundis, püüdis iga riik säilitada oma täielikku vabadust, isegi „metslaste seadusteta seisundi” hinnaga. Kuid „peale paljusid laastamisi, purustusi ja koguni täielikku jõudude seesmist ammendumist”,39 mis tulenes riikidevahelistest kokkupõrgetest, oleks inimesed aja jooksul sunnitud alternatiivile mõtlema. Inimkond seisis silmitsi kas „inimkonna suurima surnuaia”40 või mõistuspäraselt kujundatud rahuga.
Vastus, leidis Kant, oli vabatahtlik vabariikide liit, mis on rajatud mittevaenulikkusele ning läbipaistvale riigisisesele ja rahvusvahelisele juhtimisele.41 Nende kodanikud arendaksid rahu, sest erinevalt despootlikest valitsejatest mõtleksid nad sõjalise tegevuse kaalumisel sellele, „et kutsuvad enda peale kõik sõja hädad”.42 Aja jooksul saaks selle kokkuleppe väärtus selgeks, avades tee selle järkjärgulisele laienemisele rahumeelseks maailmakorraks.
See oli looduse eesmärk, et inimkond lõpuks hakkaks „sisse seadma ühisvõimu … seega kehtestama teatavat avaliku riigijulgeoleku maailmakodanlikku seisukorda”43 ja „inimkonna täiuslikku kooselu”.
Ülbuse piiril olev veendumus mõistuse jõus peegeldas osaliselt midagi, mida kreeklased nimetasid hybris’eks – see teatud tüüpi vaimne uhkus kannab endas enesehävituse alget. Valgustusaja filosoofid eirasid võtmeküsimust: kas targad mõtlejad leiutavad valitsuse korraldusi tühjalt kohalt või on valikuvõimalus piiratud olemasoleva orgaanilise ja kultuurilise tegelikkusega (Burke’i seisukoht)? Kas on olemas ühtne kontseptsioon ja mehhanism, mis loogiliselt ühendab kõike viisil, mida on võimalik avastada ja seletada (nagu väitsid d’Alembert ja Montesquieu), või on maailm liiga keeruline ja inimkond liiga erilaadne, et üksnes loogika abil läheneda neile küsimustele, mis nõuavad teatavat intuitsiooni ja riigivalitsemiskunsti peaaegu esoteerilist elementi?
Mandri-Euroopas valisid valgustusajastu filosoofid poliitilisele arengule üldiselt pigem ratsionalistliku kui orgaanilise vaatepunkti. Selle protsessi käigus aitasid nad – tahtmatult, vastupidi oma kavatsusele – kaasa murrangule, mis lõhestas Euroopa aastakümneteks ja mille järelmõjud ulatuvad tänasesse päeva.
Prantsuse revolutsioon ja selle tagajärjed
Revolutsioonid tekitavad kõige suuremat segadust siis, kui neid kõige vähem oodatakse. Nii oli see Prantsuse revolutsiooniga, mis kuulutas Vestfaali süsteemist nii erinevat siseriiklikku ja maailmakorda, kui oli võimalik. Loobunud sise- ja välispoliitika lahususest, äratas see üles – ning võib-olla ületas – Kolmekümneaastase sõja kired, asendades 17. sajandi religioossed impulsid ilmaliku „ristisõjaga”. See näitas, kuidas sisemised muutused ühiskonnas võivad raputada rahvusvahelist tasakaalu sügavamalt kui välismaine agressioon – õppetund, mis jõudis pärale ühes 20. sajandi vapustustega, millest paljud toetusid otseselt Prantsuse revolutsiooni sünnitatud ideedele.
Revolutsioonid puhkevad siis, kui mitmesugune, sageli mitut laadi rahulolematus ühineb rünnakuks pahaaimamatu režiimi vastu. Mida laiem on revolutsiooni kandepind, seda suurem on tema võime hävitada olemasolevad võimumustrid. Kuid mida radikaalsem muutus, seda rohkem on vaja vägivalda, et taastada võim, ilma milleta ühiskond laguneks. Terrori valitsemine ei ole juhus, see on revolutsioonile sisemiselt omane.
Prantsuse revolutsioon toimus Euroopa ühes rikkaimas riigis, kuigi selle valitsus oli ajutiselt pankrotis. Selle algtõuge on tagasiviidav liidriteni – enamjaolt aristokraadid ja kõrgkodanlus –, kes püüdsid viia riigijuhtimise kooskõlla valgustuse põhimõtetega. Kuid see omandas impulsi, mida revolutsiooni teostajad ette ei näinud ning mis oli valitseva eliidi jaoks mõeldamatu.
Selle keskmes oli korra muutmine säärases ulatuses, mida Euroopas ei oldud nähtud ususõdade lõpust alates. Revolutsionääride jaoks ei olnud inimlik kord mitte keskaegse maailma jumaliku plaani peegeldus ega ka mitte 18. sajandi suurte dünastiliste huvide haakumine. Nagu nende mantlipärijad 20. sajandi totalitaarsetes liikumistes, samastasid Prantsuse revolutsiooni filosoofid ajaloo mehhanismi rahva võltsimatu tahtega, mis definitsiooni kohaselt ei võinud aktsepteerida mingeid sisemisi või põhiseaduslikke piiranguid – ja mille tuvastamise monopoli nad endale reserveerisid. Rahva tahe, nagu seda sel viisil mõisteti, oli hoopis erinev enamuse võimu mõistest, mis oli ülekaalus Inglismaal, või võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest, mis oli kinnistunud Ameerika Ühendriikide põhiseaduses. Prantsuse revolutsionääride nõudmised ületasid kaugelt Richelieu käsituse riigivõimust, andes suveräänsusele abstraktsuse – mitte üksikisikud, vaid terved rahvad kui nähtamatud entiteedid nõudsid mõtte ja teo ühtsust – ja määrasid seejärel end inimeste eestkõnelejaks ja tõeliseks kehastuseks.
Revolutsiooni vaimne ristiisa Jean-Jacques Rousseau sõnastas selle universaalse nõudmise reas kirjutistes, mille eruditsioon ja lummavus varjasid nende ulatuslikku tagamõtet.44 Viies lugeja samm-sammult läbi inimühiskonna „ratsionaalse” lahkamise, mõistis Rousseau hukka kõik olemasolevad institutsioonid – vara, religiooni, sotsiaalsed klassid, valitsusorganid, kodanikuühiskonna – kui illusoorsed ja petlikud. Nende väljavahetamine pidi olema uus „valitsemise reegel ühiskondlikus korralduses”.45 Rahvas pidi sellele täielikult alluma – kuulekusega, mida ükski valitseja jumaliku õiguse
Denis Diderot, „The Encyclopedia” (1755) teoses
Montesquieu,
Immanuel Kant, „Idea for a Universal History with a Cosmopolitan Purpose” (1784) teoses
Immanuel Kant, „Perpetual Peace: A Philosophical Sketch” (1795) Reiss,
See tähendab riigid, kus on osalusvalitsuse vorm, mida valitseb õigusaktide süsteem, mida rakendatakse võrdselt kõigile kodanikele. „Igavest rahu” on sellest ajast kasutatud kaasaja „demokraatliku rahu teooria” nimel. Ometi eristab Kant oma essees vabariike, mida ta kirjeldab kui rahvaesinduslikke poliitilisi struktuure, kus „täitevvõim (valitsus) on eraldatud seadusandlikust võimust, ja demokraatiaid. „Demokraatia, selle sõna otseses mõttes,” väitis ta – see tähendab otsedemokraatia, nagu hilisantiikses Ateenas, kus kõik riigi asjad pandi massihääletusele – „on tingimata despotism.”
Kant, „Idea for a Universal History”, 49. (Immanuel Kant, „Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis”, tlk Andres Tool, Akadeemia1998, 3, 536.
Rousseau kuulsas uurimuses „Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelais.” Inimarengu suund on läinud valesti alates „esimesest inimesest, kes, olles ümbritsenud maatüki, võttis pähe öelda:
Õigustatud valitsemine, arutles Rousseau, saabub ainult siis, kui „igaüks meist allutab oma isiku ja kogu oma jõu üldise tahte kõrgeima juhtimise alla, ja meie ühises jõus on iga liige jagamatu osa tervikust.” Teisitimõtlemine pidi saama likvideeritud: kuna ratsionaalsete ja egalitaarsete sotsiaalsete struktuuride maailmas kajastaksid erinevused rahva tahtest ebaseaduslikku vastuseisu üldise mõjuvõimu põhimõttele, siis „kes iganes keeldub allumast üldisele tahtele, seda sunnitakse seda tegema kogu terviku poolt. See ei tähenda midagi muud, kui et ta on sunnitud olema vaba; sest see on seisund, mis, olles antud igale kodanikule riigis, kindlustab ta igasuguse isikliku sõltuvuse vastu.” Rousseau,
