midagi ei mäleta, mõtles Annika. Olin tol ajal juba nii vana, et oleksin pidanud taipama, mis juhtus.
Mida rohkem aega mõrvast möödus, seda lühemaks artiklid jäid. Pildid olid väiksemad ja nihkusid leheküljel ikka rohkem allapoole. Kolm ja pool aastat pärast mõrva ilmunud lühiuudises teatati, et kedagi oli üle kuulatud, aga seejärel oli ta vabastatud. Seejärel saabus vaikus.
Aga nüüd oli Eva jälle uudisteaineks, kaksteist aastat pärast surma. Paralleel oli ilmselge.
„Mida me nendega teeme?” küsis Annika.
„Teeme lühiülevaate,” ütles Berit. „Praegu ei saa me midagi muud erilist teha. Paneme kirja kõik, mida teame, sina võtad oma mamma ja mina Eva. Selle aja peale on ehk ka uurijatel üht-teist teada ja me võime juba helistama hakata.”
„Kas meil on kiire?” küsis Annika.
Berit naeratas.
„Mitte eriti,” vastas ta. „Lõpptähtaeg on hommikul kell 4.45. Oleks muidugi tore, kui saaksime oma lood natuke varem valmis, ja see siin on alustuseks üsna hea.”
„Mis neist kahest artiklist saab?”
Berit kehitas õlgu.
„Võib-olla need ei pääsegi sisse, seda ei tea kunagi ette. Sõltub sellest, mis mujal maailmas toimub ja kui palju paberit meil on.”
Annika noogutas. Lehekülgede arvust sõltus sageli, kas artikkel üldse läks lehte, nii olid asjalood ka tema alalises töökohas Katrineholms-Kurirenis. Südasuvel hoidsid väljaandjad tihtipeale paberit kokku, osaliselt seepärast, et reklaamimüük oli juulis kehvapoolne, aga ka seepärast, et suvel juhtus midagi haruharva. Lehekülgede arv vähenes või suurenes alati neljakaupa, sest trükiplaadile mahtus neli lehekülge.
„Ma arvan, et need lood satuvad ikka ettepoole,” ütles Berit. „Esmalt tuleb mõrvauudis ise, politsei uurimistöö, siis topeltlehekülg tapetud tüdrukust, muidugi juhul, kui me tema nime teada saame. Seejärel tulebki meenutus Eva tapmisest, sinu ehmunud lapseema ja lõpuks võib-olla ka lugu hirmude linnast Stockholmist. Ma arvan, et nii me teemegi.”
Annika lehitses väljalõikeid.
„Kui kaua sa siin oled töötanud, Berit?” küsis ta.
Berit ohkas ja naeratas kergelt.
„Varsti saab kakskümmend viis aastat. Ma polnud palju vanem kui sina praegu, kui ma siia tulin.”
„Kas sa oled kogu aeg olnud kriminaalreporter?”
„Oh ei. Alguses kirjutasin loomadest ja toiduvalmistamisest. Kaheksakümnendate alguses olin lühikest aega poliitikareporter, tol ajal oli moes seda tööd naistele anda. Siis olin väheke aega välistoimetuses. Ja nüüd olen siin.”
„Kus sulle kõige rohkem meeldis?” küsis Annika.
„Kirjutamine on kõige mõnusam, faktide rittaseadmine ja lahenduste otsimine. Mulle meeldib tõepoolest siin kriminaaltoimetuses väga. Ma saan üsna iseseisvalt tegutseda, tihtipeale kaevan välja päris omi asju. Anna mulle nüüd palun need artiklid. Aitäh.”
Annika tõusis ja läks oma kohale. Anne Snapphane polnud tagasi tulnud. Oli tühi ja vaikne, kui teda polnud.
Annika Macintosh oli läinud mingile säästurežiimile, ta võpatas kimeda heli peale, kui arvuti uuesti käima läks. Ta pani ruttu kirja, mida Daniella Hermansson oli rääkinud: sissejuhatuse, loo põhiosa ja pilditeksti. Seejärel saatis ta loo toimetuse artiklilattu, mida kutsuti purgiks. Niimoodi! See läks ju libedalt!
Ta pidi just minema kohvi tooma, kui helises telefon. See oli Anne Snapphane.
„Ma olen Visby lennuväljal,” hüüdis ta. „Kas Kronises oli mingi mõrv või?”
„Mh-mh,” ütles Annika. „Ihualasti ja surnuks kägistatud. Mida sa Gotlandil teed?”
„Metsatulekahju,” ütles Anne. „Kogu saar põleb kui säraküünal.”
„Kogu saar,” kordas Annika naerdes, „või peaaegu kogu saar?”
„Mis vahet seal on,” ütles Anne. „Jään siia vähemalt homseni. Saad sa mu kassidele süüa anda?”
„Kas sa pole ikka veel neist lahti saanud?” küsis Annika pahaselt.
„Vedada sellise kuumusega kaht kiisut tuhande kilomeetri kaugusele! See oleks ju loomapiinamine! Palun vaheta liiva ka!”
„Hea küll, hea küll …”
Nad lõpetasid kõne.
Miks ma ei suuda kunagi ei öelda? mõtles Annika ja ohkas. Ta tõi endale kohvi, ostis kohvikust pudeli Ramlösa mineraalvett ning kõndis rahutult toimetuses edasi-tagasi, alumiiniumpurk ühes ja kohvikruus teises käes. Konditsioneer ei jaksanud hästi üles puhuda, õhk polnud siin palju jahedam kui õues. Nael oli muidugi telefoni otsas, kaks suurt higilaiku laiutasid kaenla all. Bertil Strand seisis eemal fotolaua ääres ja rääkis pilditoimetaja Pelle Oscarssoniga. Annika läks nende juurde.
„Kas need on Kronobergi pargi pildid?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
