siit kaote,” ütles ta.
Annika vaatas ringi ega teadnud, mida teha. Bertil Strand astus juba jalgraja poole, mis viis Sankt Göransgatanile. Nii Annika ees kui ka taga olevad politseinikud paistsid olevat eriti halvas tujus. Ta mõistis, et varem või hiljem peab ta lahkuma, muidu sunnivad teda selleks politseinikud. Vaistlikult liikus ta, külg ees, sinna, kust Bertil Strand oli teinud oma esimesed pildid.
Ta vaatas läbi aia mustade raudvarbade hauaplatsile ja seal lamaski see noor naine. Tema silmad vaatasid kahe meetri kauguselt Annikale otsa. Need olid hägused ja hallid. Pea oli kuklasse heidetud, käsivarred kehast eemal, küünarnukid suunatud ülespoole, üks käsi tundus olevat vigastatud. Suu oli hääletus karjes pärani, huuled pruunikasmustad. Juuksed liikusid kergelt vaevu tuntavas tuules. Vasakul rinnal oli suur sinine plekk, kõhu alaosa paistis rohetavat.
Annika imes endasse kogu selle pildi, kristallselgelt, üheainsa silmapilguga. Tagaplaanil oleva krobelise kivi hallus, tuhm rohelus, lehestiku varjudemäng, niiskus ja kuumus, iiveldama ajav lõhn.
Siis tuli katteriie ja muutis kogu vaatepildi halliks. Politseinikud ei heitnud katet mitte laibale, vaid tarale.
„Hakka aga astuma,” ütles lindirulliga politseinik ja pani käe Annika õlale.
Nii uskumatult tavapärane, mõtles Annika, kui ta minema pöördus. Ta suu oli purukuiv ja ta märkas, et kõik hääled kostsid temani väga kaugelt. Ta tuikus veidi, suundudes jalgrajale, kus Berit ja Bertil Strand piirdelindi taga ootasid. Piltniku näolt võis lugeda tüdinud hukkamõistu, Berit aga peaaegu naeratas.
Politseinik järgnes Annikale, müksates teda õlaga selga. Küll võib sellise ilmaga mundris palav olla, mõtles Annika.
„Jõudsid sa midagi näha?” küsis Berit.
Annika noogutas ja Berit pani midagi kirja.
„Kas sa Havai särgis uurija käest said midagi küsida?”
Annika raputas pead ja ronis politseiniku abiga tõkestuslindi alt läbi.
„Kahju. Kas ta ise ütles midagi?”
„Tehke, et siit kaote,” tsiteeris Annika ja Berit naeris.
„Kuidas su endaga on, kõik korras?” tundis ta huvi ja Annika noogutas.
„Minul pole häda midagi. Ja see tüdruk võib küll kägistatud olla, silmad olid peaaegu peast välja kargamas. Tõenäoliselt üritas ta enne surma karjuda, suu oli lahti.”
„Võib-olla juhtus keegi seda kuulma. Peaksime ümbruskonna elanikega hiljem juttu tegema. Kas ta oli rootslane?”
Annika tundis vajadust korraks maha istuda.
„Unustasin küsida …”
Berit naeris jälle.
„Hele, tume, noor, vana?”
„Kakskümmend kõige rohkem, heledad pikad juuksed. Suured rinnad. Arvatavasti silikoon või soolalahus.”
Berit vaatas teda küsivalt. Annika vajus rohu sisse ja pani jalad risti.
„Need seisid täiesti püsti, kuigi ta lamas selili. Kaenla all oli arm.”
Annika tundis, kuidas vererõhk nulli langes. Ta surus pea vastu põlvi ja hingas sügavalt.
„Polnud just meeldiv vaatepilt, või kuidas?” ütles Berit.
„Elan üle,” ütles Annika.
Mõne minuti pärast tundis ta end paremini. Hääled tulid jõuliselt tagasi ja prõmmisid vastu ta ajusid nagu täisvõimsusel töötav tehas: liiklusmüra Drottningholmsvägenil, kaks erineva sagedusega huilgavat sireeni, tõusvad ja langevad hõiked, kaamerate surin, lapse nutt.
Bertil Strand oli ühinenud ajakirjanike väikese rühmaga, kes tegi pilte all sissepääsu juures, ta lobises Konkurendi fotograafiga.
„Kes mida tegema hakkab?” küsis Annika.
Berit istus maha Annika kõrvale, vaatas oma märkmeid ja asus kavandama.
„Võime lähtuda sellest, et see oli mõrv, eks ju? Kõigepealt tuleb alustada uudisest endast. Noor naine on leitud tapetuna. Millal, kus, kuidas? Peame üles otsima mehe, kes ta leidis, ja temaga rääkima, sul on tema nimi?”
„Mingi narkar, tema sõber andis vihjetasu jaoks oma ajutise aadressi.”
„Katsu ta kätte saada. Häirekeskusel on olemas kõik vajalikud andmed häire kohta,” jätkas Berit ja kummardus jälle oma märkmete kohale.
„Sain need juba.”
„Tubli. Siis peame kätte saama mõne jutuka politseiniku, pressiesindaja ütleb ainult seda, mida tal kästakse öelda. Kas Lillepolitseinik ütles, mis ta nimi on?”
„Ei.”
„Vilets lugu. Võta temaga ühendust, ma pole teda kunagi varem näinud, ta on vist üks neist uutest seal vägivallaosakonnas. Seejärel peame teada saama, millal tüdruk suri ja mis oli surma põhjus, kas on kahtlusaluseid, mida uuritakse kõigepealt, vajalikud on kõik politsei arvamused selles asjas.”
„Okei,” ütles Annika ja kirjutas oma plokki.
„Issand, kui kuum. Kas Stockholmis kunagi varem ka nii kuum on olnud?” küsis Berit ja pühkis otsaesiselt higi.
„Pole aimugi,” ütles Annika. „Kolisin siia seitse nädalat tagasi.”
Berit võttis käekotist pabertaskurätiku ja kuivatas sellega juustepiiri.
„Ja siis see ohver,” ütles ta. „Kes ta on? Kes ta identifitseeris? Arvatavasti on tal kuskil murest murtud perekond, peame kaaluma, mil moel nendega ühendust võtta. Meil on vaja tüdruku pilte sellest ajast, kui ta veel elus oli. Kas sa arvad, et ta oli üle kaheksateistkümne?”
Annika mõtles ja talle meenusid kunstrinnad.
„Jaa, tõenäoliselt.”
„Siis peaks temast olema koolilõpupilte, tänapäeval käivad kõik noored keskkoolis ja valgemütsipildid lähevad lugejale hästi peale. Mida arvavad tema sõbrad? Oli tal oma poiss?”
Annika kirjutas üles.
„Siis peaks välja uurima naabrite reaktsioonid,” jätkas Berit. „See koht asub ju peaaegu Stockholmi südalinnas, ümberkaudsetes linnajagudes elab üle kolmesaja tuhande naise. Seda laadi kuritegu mõjutab kõikide turvalisust, aga ka kõrtsielu ja linnapilti. Õigupoolest saab siit kaks artiklit. Kui sina võtaksid naabrid, võtan mina ülejäänu.”
Annika noogutas pilku tõstmata.
„Lõpuks on veel üks aspekt,” ütles Berit ja laskis ploki sülle vajuda. „Kaksteist-kolmteist aastat tagasi toimus siit vaevalt saja meetri kaugusel peaaegu samasugune mõrv.”
Annika vaatas imestusega üles.
„Kui ma õigesti mäletan, tapeti üks noor naine pargi põhjapoolsel trepil,” ütles Berit mõtlikult. „Tapjat pole siiani kätte saadud.”
„Issand,”
