style="font-size:15px;"> „Aga ma ei usu hetkekski, et…”
Kabinetti sisenemisel tüdruku hääl kustus ja silmad läksid pärani. Ta tardus üllatunult paigale, nagu oleksid talle juured alla kasvanud.
„Taeva päralt, mis…?”
Ruumi valgustasid kaminas vaevu hõõguvad söed ja ka laualamp oli põlema jäetud. Seinu palistasid raamatute read. Teisel pool kaminat oli kaks mugavat, kulunud nahaga kaetud tugitooli.
Gedankeni tähelepanu köitis miski nende tugitoolide kohal. See oli nagu suur seebimull. Umbes meetrise läbimõõduga ja peaaegu kerakujuline, kuid pealt ja alt veidi lapikuks surutud. Selle all, natuke ühe külje pool, oli kaks väiksemat seebimulli, mis peaaegu ulatusid kõrge seljatoega tooli ülemise osani. Need võbisesid kergelt ja helkisid poolhämaruses salapäraselt.
„Mis see on?” hüüatas Gedanken.
„See? Ee… See on mõttemull,” sõnas onu Albert asjalikul toonil.
„Mis asi?”
„Mõttemull. Sa tead… niisugune mõttemull nagu koomiksites. Asjad, mis hõljuvad inimeste peade kohal, kui nad mõtlevad.”
„Aga neid on ainult koomiksites. Ma ei teadnud, et need on …noh, reaalselt olemas.”
„Mis siin imestada. Neid ei ole palju. Pole just arvukalt niisuguseid inimesi, kes mõtlevad küllalt kõvasti, et neid tekitada.”
Onu Albert istus mulli all olevale toolile ja viipas Gedankenile, et tüdruk võtaks istet tema vastas oleval toolil. Gedanken tegigi seda, pilk ikka kahtlevalt mullil.
Vaatamise ajal näis mull aeg-ajalt tuhmuvat ja seejärel taas helenevat.
„Miks ta niimoodi kaob ja siis jälle ilmub?”
„Oleneb sellest, kui kõvasti ma mõtlen.”
„Mida…” Gedanken vaikis, olemata kindel, mida ta just küsida kavatses. „Mida see… teeb?”
„Kõike. Ta võib kõike teha. On vaja vaid kujutlusvõimet. Palju ja suurel hulgal. Millest ma ka ei mõtleks, see kõik ilmub sellesse mõttemulli. Räägi mulle, mida sa näed,” palus ta.
Onu pani silmad kinni. Gedankeni rõõmuks hakkas mulli sisse aeglaselt ilmuma musta-valgekirju kass. See tundus ebatavaliselt tõeline. Tüdruk jälgis kassi ja see hakkas ennast lakkuma. Siis vaatas kass üles, tegi tüdrukule silma – ja kadus.
Onu Albert tegi silmad lahti. „Kas sa nägid seda?”
„Jah,” sõnas Gedanken erutatult. „See oli… noh… nagu päris kass. Rabav!”
Onu Albert naeratas laialt.
„Ütle, onu,” küsis tüdruk, „kui sa minust mõtled, kas ka mina jõuan mõttemulli?”
Onu Albert jäi hetkeks mõttesse. „Ma arvan küll. Ma ei ole seda kunagi tegelike inimeste peal proovinud. Aga arvan, et see peaks toimima.”
„Aga kui sa mõtleksid kosmoselaevast?”
Onu Albert noogutas.
„Aga mis siis, kui sa mõtleksid mind kosmoselaeva sisse…?”
„Täpselt. Arvan, et just see peakski juhtuma. Ma saadaksin su mõtte jõul kosmoselaeva. Siis saaksid sa minu jaoks valguskiirt jahtida.”
Ta silmitses tüdrukut pinevalt. „Gedanken, mul pole mingit õigust seda sinult paluda. Aga ma olen sulle rääkinud, et olen püüdnud aru saada valguse käitumisest. Olen tupikus. Ma ei suuda seda lõpuni mõista. Mul on vaja kedagi, kes jahiks valguskiirt minu asemel ja räägiks pärast, mismoodi see oli, kui ta selle kätte sai. Ise ma minna ei saa – ma pean jääma siia mõtlema. Nii ma siis lootsin…”
Gedankeni süda hakkas taguma. Ta vaatas rahutult mulli poole ja haaras kõvasti tooli käetugedest. Siis vaatas ta onu Albertile otsa. „Kas see on… väga ohtlik?” küsis ta.
Onu Albert kehitas õlgu. „Ei tohiks olla. Aga nagu ütlesin, pole ma kunagi seda katsetanud reaalse inimese peal.”
Gedanken mõtles hetke, siis noogutas arglikult. Onu Albert naeratas julgustavalt.
„Hea küll,” sõnas ta. „Teeme ära!”
Ta sulges silmad, toetas lõua peopessa ja ta nägu omandas keskendunud ilme.
Gedankeni silme all hakkas mullis tekkima midagi, mis sarnanes kosmoselaeva sisemusega. Sellel olid kumerad metallist seinad ja nendes ümmargused aknad. Läbi akende nägi ta vilksamisi tähti. Kõrval oli muljetavaldav ketaste kogum, vilkuvad tuled ja ekraanid. See oli arvatavasti juhtimispaneel.
Äkitselt haaras teda paanika. Mull! Kus oli mull? Seda polnud. Ta oli nii hoolega mõelnud sellest, mis võiks mulli sees olla, et polnud mulli enda kadumist tähele pannudki.
Vähe sellest, need käetoed, mille külge ta klammerdus, polnud enam onu Alberti töötoa tooli käetoed – need olid kosmoselaeva istme käetoed. Hetkeks sähvatas arusaamine, et kuidagi – uskumatu küll – oli ta nüüd mõttemulli sees. Ja mitte ainult mõttemullis – ta oli ka kosmoselaevas!
Ta vaatas metsikul pilgul ringi. Ta peas vasardas vaid üksainus mõte: kus on väljapääs? Aga enne kui ta end liigutada jõudis, kostis kõmisev hääl.
„Halloo, sina. Ära karda, mu kallis. Pole vaja millegi pärast muretseda.” Häälel oli tehislik elektrooniline kõla.
„Mis… mis toimub?” kogeles Gedanken, püüdes kindlaks teha hääle allikat.
„Luba ma tutvustan ennast. Olen sinu arvuti. Ja mul on au sind tervitada kosmoselaeva pardal. Loodan, et su reis siia oli meeldiv.”
Gedanken märkas, et hääle kostmise ajal vilkusid ja kustusid aeg-ajalt mõned tuled ja kõneldud tekst ilmus ka naabruses olevale ekraanile. See pidi olema rääkiv arvuti.
„Aga kus ma olen?” küsis tüdruk, tundes end pisut rumalalt televiisoriekraaniga rääkimise pärast.
„Loomulikult kosmoselaevas.”
„Kas ma olen päriselt mingis kosmoselaevas?”
„Mitte mingis kosmoselaevas, kui sa pahaks ei pane,” vastas arvuti jahedalt. „See on erakordne kosmoselaev.” Siis jätkas ta häälel, mis kõlas, nagu oleks ta juhtinud suurt turistide rühma: „See on kõige suurem kosmoselaev, mida pole kunagi ehitatud ega ehitatagi…”
„Kui teda pole kunagi ehitatud, kuidas ta siis siin on?” sekkus Gedanken, kes oli veidi julgust kogunud.
„Mõtte jõul muidugi – onu Alberti kujutlusvõime jõul. Pole piire sellel, mida ta kujutleda suudab. Kus ma pooleli jäingi? Ah jaa,” jätkas arvuti, „see on maailma suurim kosmoselaev. See on varustatud kõige võimsamate raketimootoritega, mis kunagi on ehitatud – mootorid on võimelised andma just nii palju energiat, nagu kellelgi võiks kunagi vaja minna. Kosmoselaev on kavandatud uurima loodusseadusi nende ülimates piirides.”
Gedanken vaatas enda ümber. Kosmoselaev oli kaheldamatult HIIGLASUUR. Oli tunne, nagu oleksid avaras pikas tunnelis. Tagumine ots oli nii
