Onu Alberti aeg ja ruum. Russell Stannard

      „Õnnitleb selle puhul, et sa oled selle toreda kosmoselaeva esimene kapten.”

      Gedanken oli meelitatud – alguses. Siis tuli uuesti paanika.

      „Aga siin peab kusagil olema mingi viga. Ma ei tea kosmoselaevadest mitte kui midagi. Ma ei oska mitte midagi teha.”

      „Ära muretse. Miks sa arvad, mispärast mina siin olen? Minu tööks on sinu järele vaadata ja jälgida, et kõik sujuks tõrgeteta. Sinul pole muud vaja teha kui… sõidust mõnu tunda. Õigus? Oled sa valmis?”

      Gedanken paistis veidi rõõmsam ja noogutas.

      „Kena. Pane siis ohutusrihmad kinni.”

      Tüdruk kinnitas istme turvavöö.

      „Nüüd on sul vaja jälgida vaid seda punast nuppu, mis on otse sinu ees. Kui tahad mootorit käivitada, vajuta lihtsalt nuppu. Hoia sõrme nii kaua all, kui sa tahad, et rakett kiirendaks. Said aru?”

      „Jah,” noogutas tüdruk, erutudes üha rohkem.

      „Hästi, kui oled valmis, võid teele asuda.”

      Gedanken tõmbas sügavalt hinge, sirutas käe välja ja vajutas nupule. Otsekohe kostis raketi tagaosast mootori madal möiratus. Tüdruk tundis, kuidas teda suruti tugevasti vastu tooli seljatuge.

      „Kui põnev,” mõtles ta.

      Mõne aja pärast hakkas arvuti taas rääkima: „Sa võid nüüd nupu soovi korral lahti lasta.”

      Gedanken tegigi seda ja mootorimüra kustus. Ka ei surutud teda enam vastu istet. Ta nagu ujus õhus ja tundis, et võiks istmelt minema hõljuda, kui turvavöö poleks teda paigal hoidnud. Kõik see oli väga meeldiv, kui kord sellega ära harjusid.