ju näitab, et selles seisab isegi lusikas!”
„Missugune inimese organ on armastuse sümbol?” küsib meditsiiniprofessor eksamil.
„Kas mehel või naisel?” küsib noor naistudeng punastades.
„Oh issand! Minu nooruses oli see süda!”
„Kus asub süda?” küsib professor anatoomiaeksamil tudengilt.
„Süda asub rinnakorvis,” vastab tudeng.
„Vale, süda asub südamepaunas.”
„Sel juhul lubage küsida, professor, kus te praegu asute? Kas eksamiruumis või oma ülikonnas?”
Professor: „Kas te oskate öelda, missugune tunnus kuulutab ette haige lähenevat lõppu?”
Tudeng: „Arsti kohalejõudmine.”
Professor küsib eksamil tudengilt:
„Seletage, mis on hematoom?”
„Verevalum.”
„Vale vastus. Aga teie, noormees – mis on hematoom?” pöördub professor teise tudengi poole.
„See on vere … noh … veremuhk.”
„Vale vastus.”
„Aga professor, mis see siis on?” ei pea kolmas tudeng vastu.
„Sinikas!”
Arstiteaduse tudeng ei ole eksamihindega rahul.
„Ma käisin kõigis teie loengutes, võtsin läbi kogu teie antud materjali, istusin laboratooriumis ja surnukuuris, lugesin läbi sadu raamatuid …”
„Kui ma sõjaväes olin,” ütleb selle peale professor, „oli meil seal üks eesel. Ta tassis miine, püsse, sööki, jooki ja kahureid, aga jäi sellest kõigest hoolimata ikka eesliks.”
„Kas te võiksite mulle nimetada mõnda higistamapanevat vahendit?” küsib arstiteaduse professor eksamil tudengilt.
Üliõpilane langetab pea ja vaikib.
„Noh, öelge,” püüab professor teda ergutada, „mida te teeksite, et oma patsienti higistama panna?”
Tudeng mõtleb hetke ja ütleb siis kindlalt:
„Saadaksin teie juurde eksamile!”
Eksamil küsib arstiteaduse professor naistudengilt, kui palju on uriinis valku.
„Kakskümmend protsenti,” vastab neiu.
Professor kahvatab:
„Kallis laps, sel juhul seisaks ju piss nurgas püsti!”
Arstitudeng võtab eksamipileti ja leiab sealt järgmise küsimuse: „Nimetage viis põhjust, miks emapiim on parem kui lehmapiim.”.
„Esiteks,” alustab tudeng ebakindlalt oma vastust, „ta on värskem; teiseks – ta on puhtam; kolmandaks – ta on kasulikum; neljandaks – ta on naisel alati kaasas. Ja viiendaks,” ta jääb hetkeks mõttesse, „teda hoitakse nii kenas väikeses anumas!”
Komisjon paneb talle üksmeelselt väga hea.
Eksamil küsib arstiteaduse professor tudengilt, kas on olemas midagi hullemat, kui koos esinevad pea- ja hambavalu.
„Muidugi on,” vastab tudeng. „Näiteks koos esinevad rahhiit ja sügelised.”
Arstiteaduse professor eksamil:
„Nüüd, mu sõber, oletame, et teid kutsutakse haige juurde, kes on neelanud alla mündi. Mida te teeksite?”
„Saadaksin viivitamatult vaimuliku juurde, härra professor,” vastab noor meedik.
„Miks?”
„Noh, nemad oskavad igaühelt raha kätte saada.”
„Rääkige mulle midagi unetusest,” palub professor eksamil meditsiinitudengit.
„Unetus on nakkushaigus,” vastab too.
„Kuidas nii?”
„Kui mu naabri koer ei maga, ei saa ka mina magada.”
„Kus on pimesool?” küsib professor arstiteaduskonna lõpueksamil.
Vaikus.
„Öelge julgesti, kolleeg!” julgustab professor. „Vaikimiskohustus teie puhul praegu veel ei kehti.”
Professor küsib eksamil arstitudengilt:
„Mida te teete, kui laip lahkamisel elumärke ilmutab?”
„Ma küsiksin talt, kas ta soovib, et ma lahkamist jätkaksin,” vastab tudeng.
Diagnostika eksamil on professor ära kuulanud viimase vastaja ja valmistub juba lahkuma, kui sisse tormab veel üks tudeng:
„Jumala pärast, härra professor, vabandage! Ma ei saanud kuidagi varem tulla.”
„Hea küll, ma võtan teid vastu,” nõustub professor vastumeelselt. „Aga vastata tuleb teil kohe, ilma ettevalmistusajata. Niisiis, noormees, vaadake mulle tähelepanelikult otsa ja öelge, millise kahe kroonilise haiguse all ma kannatan?”
Tudeng heidab pilgu professorile, mõtleb hetke ja ütleb siis:
„Härra professor, teil on suhkrutõbi ja skleroos.”
„Väga õige!” imestab professor. „Andke oma õpinguraamat.”
Ta kirjutab väga hea sisse ja küsib:
„Aga öelge mulle, mille alusel te diagnoosi panite?”
„Vaadake, härra professor, teie pea ümber tiirleb kogu aeg üks mesilane, tähendab – suhkrutõbi. Ja teie püksinööbid on lahti, järelikult – skleroos.”
Tudeng läheb teist korda arstiteaduse eksamile ja kukub ka sel korral läbi. Professor saadab ta minema. Mõne aja pärast tulevad tema kursusevennad professori juurde:
„Härra professor, ta on läbikukkumisest väga masendunud ja lubas endale noa südamesse torgata.”
„Ärge muretsege,” rahustab professor. „Ta ei tea anatoomiast tuhkagi ja ei leia oma südant lihtsalt üles.”
Eksam arstiteaduskonnas.
„Mida te teete, kui plahvatus kellegi õhku paiskab?” küsib professor.
„Ootan, kuni ta maa peale tagasi jõuab,” vastab tudeng.
Eksamil
