sündmuste alguse vahele, millega mul koos mr. Nicholasiga tegemist tuli teha, ei käinud meil ühtegi külalist ja mul kujunes minu kahe isikliku meesteenri sõnadele tuginev seisukoht, et neid ei käinud mr. Nicholasil mitte kunagi. Siiski oli sealne suur teenijaskond väga hea ettevalmistusega ja võimekas. Eraldi tuleb neist siin ära märkida ainult kahte: ülemteener Hoilerit ja majapidajannat mrs. Handsi. Mrs. Hands oli võimas naiskindral, ma ütleksin, et valitsejanna. Pärastlõunad kandis ta musta siidi ja kuigi ta kohtles mind muutumatult kõige punktuaalsema respektiga, olin ma kindel, et tema arvates on kohusetundlik majapidajanna midagi hoopis kõrgemalseisvamat kui üks kinnimakstud kaaslane. Sama suursugune, ehkki teises stiilis, oli Hoiler – vaikne, hoolikalt raseeritud, minu arvates viiekümne- või viiekümne viie aastane mees, ülitäpne oma kohuseid täites ja ilmselt oma peremehe väga suur usaldusalune. Need kaks inimest, Hoiler ja mrs. Hands, valitsesid tõepoolest kogu maja, mida oleks võinud pidada täiuslikult funktsioneerivaks hotelliks, kus nemad on juhataja ja juhatajanna ning mr. Nicholas, miss Starr ja mina ainsad külalised. Igatahes toimis kõik nagu õlitatult.
Viibinud päeva või paar tema katuse all, olin tutvunud mr. Nicholasi väikeste harjumustega. Tal oli välja kujunenud kindel rutiin ja ta järgis seda täpselt. Igal hommikul, kui ilm oli ilus, läksid nad miss Starriga ratsutama. Kui nad tagasi jõudsid, askeldas ta lantšini aedades või raamatukogus. Pärast lantši tegi kella kolmeni väikese uinaku, siis läks jälle koos oma õetütrega välja, seekord ühega oma autodest. Kella viieks tagasi saabunud, jõid nad teed ja pärast seda mängisid piljardit, kuni oli aeg lõunasöögiks ümber riietuda. Pärast sööki – täpselt kell üheksa igal õhtul – istus ta mängima vistipartiid. Ja siin valmistas miski mulle üllatuse. Neljandaks käeks oli võetud Hoiler. Igal õhtul ilmus Hoiler minuti pealt kohale ja me asusime neljakesi kaardilauda. Ma olin kaunis hästi visti mängima õppinud ja ka miss Starr oli erakordselt hea mängija, aga parimad kõikidest vistimängijatest, keda ma oma elus kohanud olin, olid mr. Nicholas ja tema ülemteener. Sarah Battle oleks neid armastanud. Muidugi taipasin ma selle põhjal, mida esimesel õhtul nägin, et mina viibisingi majas seepärast, et mr. Nicholas oli selle suursuguseima kaardimängu innukas austaja, ja ma imestasin, kes oli olnud neljandaks käeks enne minu lavaleilmumist. Peagi paljastasin ma selle saladuse – neljandaks mängijaks osutus Jeeves, esimene teener, teravmeelne noor mees, kes ükskord hiljem usaldas mulle, et oli andnud küll oma parima, aga peremees ja Hoiler mängisid sellise vilumusega, et tema pingutused olla nende vääriline, panid tal pea valutama.
Wrides Parkis ei toimunud minu esimese sealoleku kuu jooksul mitte midagi – peale rutiini, mida ma juba kirjeldasin. Ma leidsin, et elu on väga mugav, ehkki pisut reeglipärane ja üksluine. Mulle olid eraldatud isiklik mitmest ruumist koosnev sviit ja meesteener minu isiklike erivajaduste rahuldamiseks ning piljardimängust ja pühalikest vistipartiidest vabal ajal võisin teha praktiliselt seda, mida heaks arvasin: hetkel leidusid pargis ja selle ümbruses mõned head jahipidamiskohad ning edaspidiseks oli mr. Nicholas lubanud mulle ohtrasti kriketimängu ühes lähedalasuvas hea kuulsusega klubis niipea, kui maikuu saabub. Ja õnneks tundsin ma küllaldast huvi vana raamatukogu vastu, millest ta oli mulle rääkinud meie vestlusel „Claridge’is”. See täitis kolm tuba – seal oli tuhandeid ja tuhandeid igas formaadis väljaandeid suurtest fooliotest ja kvartodest väikeste oktaavode ja duodecimodeni. Ja see kõik vajas, nagu ta oli öelnud, klassifitseerimist, süstematiseerimist, kataloogimist – tohutu ülesanne, mis pidi võtma üksjagu aega.
Olin ühel ilusal hommikul umbes neli nädalat pärast Wridesi saabumist parajasti nende raamatutega ametis, kui Jeeves, toosama teener, tuli minu juurde, nähes välja pisut salapärane.
„Vabandage, et teid segan, söör,” ütles ta, „aga seal on üks… ma ei teagi, kuidas teda teile kirjeldada, söör… üks väga imelik… isik… majja sisenenud. Ta ütleb, et mr. Nicholas tunneb teda, söör, aga oma nime ta ei nimeta. Mr. Nicholas viibib väljas ratsutamas, söör, ja miss Starr on koos temaga, ja mr. Hoiler on ära… tal on täna vaba päev, söör. Nii et… ma tulin teie juurde.”
„Kus see isik on, Jeeves?” küsisin.
„Ta on söögitoas, söör,” vastas Jeeves. „Ta… noh, söör, tegelikult ta trügis sinna! Kui ma läksin tema juurde välisuksele, siis ütlesin talle, et mr. Nicholas on väljas. Tema vastas, et see pole oluline… et ta tuleb sisse ja jääb tema saabumist ootama. Ja siis astus ta must mööda sisse – ta on suurt kasvu tüüp, söör, ja väga toore jutuga, ning kui ta oli hallis ringi vaadanud, siis marssis ta söögituppa, söör. Ma… ma arvan, et ta on puhvetkapi kallal, mr. Camberwell.”
Jeeves kannul, läksin söögituppa, imestades ise, kes see kummaline külaline võiks olla. Söögitoa uks oli veidi paokil, ma lükkasin selle pärani ja astusin sisse. Seal, suure puhvetkapi juures, seisis üks mees, kogukas lihaseline tüüp, kelle tohutus jõus polnud kahtlust, ning hoidis poolikut viskiklaasi ühes ja soodaveesifooni teises käes.
Teine peatükk
Dengo on siin!
Ma olin nii hämmastunud selle mehe jultumusest, et seisin hetke teda vahtides abitult vait. Aga tema ei mõtelnudki vait olla.
„Halloo, noormees!” hüüdis ta enesekindlalt üsna ülbel toonil nagu inimene, kes on oma positsioonis kindel. „Kes sina siis oled?”
„Seda peaksin mina teilt küsima!” sähvasin vastu. „Mis õigusega te siin laiutate?”
Ta oli parajasti oma klaasi soodaveega täitmas ning katkestas hetkeks selle tegevuse, et mõõta mind pilguga alt üles ja ülalt alla. Siis lõpetas ta ruttamata oma toimingu, rüüpas klaasist ühe tubli sõõmu, asetas klaasi meie vahele lauale, torkas käed taskusse ja vaatas mu veel kord üle.
„Rahulikult, mu poiss, rahulikult!” ütles ta. „Sa ei tea, kellega räägid! Ja kuna sa ei tea, siis andestan ma sulle sinu ebaviisakuse. Vali oma sõnu ja tooni, noormees! Nii, kus on…” Ta sai end pidama, aga ma võin vanduda, et tal oli keelel mingi teine nimi kui see, mille ta kiiresti asemele ütles: „Kus on Nicholas?”
„Mr. Nicholas on väljas,” vastasin mina.
„Ah et mr. Nicholas on väljas? Ja kui kauaks mr. Nicholas välja jääb?” nõudis ta. „Ei mingeid valesid nüüd!”
„Mr. Nicholas võib praegu iga hetk tagasi jõuda,” ütlesin. „Ja…”
„See on parem!” katkestas ta mind. „Ma jään teda ootama. Mõnus tuba ja hea märjuke – minusugusele vähenõudlikule mehele pole muud tarvis. Aga kuule, poiss! Olen pärast hommikusööki kenakese maa maha käinud ja võtaksin midagi hamba alla. Mitte midagi tõsist, tead küll – ma hoian oma isu lõunasöögiks koos Nicholasiga. Las olla praegu üks võileib. Isuäratav!”
Olin teda uurinud, kuni ta rääkis, ja miski hoiatas mind, et targem on talle järele anda. Ta oli ohtlik vastane – seda võis näha. Kes ta oli oma klassikuuluvuselt ja ametilt, seda ei osanud ma ära arvata: kerekas, järsu olekuga mehemürakas, hästi riides – ta kandis ilmselgelt tuliuut vastupidavast sinisest seržist ülikonda – ja piinlikult puhas särgi ning saabasteni. Miski temas vihjas merele. Ja ma olin juba märganud, et tema käed, mis olid tohutu suured, olid karedad ning raskest tööst kumatud. „Kas mr. Nicholas tunneb teid,” küsisin järsult.
Ta vaatas mind omamoodi haletsusega ja hakkas itsitama.
„Tunneb?” kordas ta. „Tunneb? Ah, ma arvan, et tunneb. Tema ja mina… aga see ei puutu sinusse, mu poiss. Kas ma saaksin nüüd selle võileiva? Üks kanarind kahe kena võiga leivakääru vahel – mis?”
„Ma räägin teenritega,” vastasin talle. „Ma usun, et nad suudavad teie soovi täita.”
„Tubli
