kiiresti sinnapoole, kus lähenev mootorimüra ennustab madalal käigul uriseva masina saabumist.
See võib olla kes tahes. Katkust laastatud maal levivad kuuldused röövellikest kurjamitest, hambuni relvastatud rüüstajate kampadest, kes ellujääjaid paljaks riisuvad, võtavad isegi saapad jalast. Mitu asunike autot on parajasti väljas varusid otsimas, aga ei või iial teada.
Lilly tõstab tüdrukute keksuväljakult pilgu – ruudustik on oksaraoga tellisekarva punakale savile joonistatud – ja Binghamite tütred tarduvad hüppe peal. Kõige vanem, Sarah, vaatab vilksamisi tee poole. Suurte uurivate sinisilmadega viieteistaastane Sarah, teksapluusis ja sulevestis kõhn poisilik tüdruk, nelja õe terane ninamees, pomiseb vaikselt: «Kas need on…»
«Pole midagi, kullake,» lausub Lilly. «Need on kindlasti meie omad.»
Kolm nooremat õde sirutavad ema otsides kaela pikaks.
Donna Binghamit pole parajasti näha, ta peseb plekktrumlis pesu pere suure matkatelgi taga, mille Chad Bingham nelja päeva eest hoole ja armastusega püsti pani. Ta varustas telgi alumiiniumist koikudega, jahutitega, ventilatsioonitorude ja patareide jõul töötava DVD-mängijaga, mille jaoks leidus terve hulk lastefilme nagu «Väike merineitsi» ja «Lelulugu 2». Lapsi kokku kogudes kuuleb Lilly telgi tagant Donna lohisevaid samme.
«Sarah, võta Ruthie,» ütleb Lilly rahulikult, aga kindlalt, kui mootorimüra läheneb ja puude vahelt imbub välja põleva õli lehk. Ta tõuseb ja astub kiiresti kaksikute kõrvale. Üheksa-aastased Mary ja Lydia on identsed väikesed inglikesed ühesuguste mantlite ja õlekarva patsidega. Lilly lükkab nooremad telgiukse poole, samal ajal kui Sarah korjab üles seitsmeaastase Ruthie, armsa väikese lapsukese, kelle tillukese suusajaki kaelusele langevad Shirley Temple’it meenutavad lokid.
Donna Bingham ilmub telgi nurga tagant just siis, kui Lilly kaksikuid sisse ajab. «Mis lahti on?» Pisike arglik puldanjakis naine näeb välja, nagu võiks mõni tugevam tuuleiil ta pikali puhuda. «Kes need on? Rüüstajad? Keegi võõras?»
«Muretsemiseks pole põhjust,» arvab Lilly ja hoiab telgiust lahti, kui neli tüdrukut varjudesse lipsavad. Asunike siia saabumisest möödunud viie päevaga on Lillyst põhimõtteliselt lapsehoidja saanud. Ta hoiab erinevatel lastel silma peal, kui nende vanemad varusid otsivad, uitamas käivad või lihtsalt üksi olla tahavad. Talle meeldib, et see tegevus viib mõtted mujale, eriti nüüd, kus lapsehoidmiskohustused on hea ettekääne Josh Lee Hamiltoni vältimiseks. «Oota tüdrukutega telgis, kuni me teame, kes tuli.»
Donna Bingham jääb hea meelega koos lastega telki.
Lilly pöördub tee poole ja näeb, kuidas lõkkesuitsu pilvest ilmub nähtavale tuttava International Harvesteri pikapi iluvõre. Ta tunneb tohutut kergendust, kui auto tossates ümber nurga keerab. Närvilisusest hoolimata ta naeratab ja seab sammud lagendiku tasase idaserva poole, millest on saanud kauba mahalaadimispunkt. Roostes pikap koliseb üle muru ja jääb rappudes seisma, nii et kolm teismelist, kes koos kinni seotud saagiga kastis sõitsid, peaaegu vastu kriibitud kabiini paiskuvad.
«Lilly Marlene!» hüüab juht läbi avatud autoakna, kui Lilly ümber kapoti astub. Bob Stookey pigistab oma suurte õliste töömehekätega rooli.
«Mis täna söögiks on, Bob?» küsib Lilly nõrga naeratuse saatel. «Veel koogikesi?»
«Tänaste leidude hulgas on lai valik gurmeetoitu, õeke.» Bob noogutab oma kortsulise näoga taga istujate poole. «Leidsime hüljatud Targeti poe, kus jäi ette vaid paar ebasurnut… Saime kuningliku saagi.»
«Räägi lähemalt.»
«Vaatame…» Bob lükkab käigukangi neutraalasendisse ja lülitab müriseva mootori välja. Pargitud lehmanaha karva ja tursunud punaste silmadega Bob on lõunaosariikide viimaseid mehi, kes kasutab veel pumatit, et mustad juuksed üle oma vana pea tagasi siluda. «Tõime puitu, magamiskotte, tööriistu, puuviljakonserve, lampe, hommikuhelbeid, ilmaraadiojaamu, labidaid, sütt… Mida veel? Hulga potte ja panne, mõned tomatitaimed – isegi mõned väikesed krimpsus tomatid on veel küljes – butaanipaake, nelikümmend liitrit piima, mis aegus ainult paari nädala eest, kätepesuvahendit, pliidikütust, pesuseepi, komme, tualettpaberit, ühe salveikasvatuskomplekti, raamatu orgaanilisest põllundusest, laulva kala mu telgi jaoks ja mida kõike veel.»
«Bob, Bob, Bob… Aga ei ühtegi AK-47-t? Või dünamiiti?»
«Mul on midagi veel paremat, ninatark.» Bob sirutab käe kõrvalistmele asetatud virsikukasti poole. Ta ulatab selle läbi akna Lillyle. «Ole kena ja vii see minu telki, kuni ma neid kolme koomikut raskema kraamiga aitan.»
«Mis see on?» Lilly silmitseb plastikpurke ja pudeleid täis kasti.
«Arstirohud.» Bob avab ukse ja ronib välja. «Neid tuleb ohutus kohas hoida.»
Lilly märkab, et antihistamiinikumi ja valuvaigistite vahele on peidetud pool tosinat alkoholipudelit. Ta tõstab pilgu ja jääb Bobi vaatama. «Arstirohud?»
Too irvitab. «Ma olen väga haige mees.»
«Või veel,» tähendab Lilly. Nüüd tunneb ta Bobi ajalugu juba piisavalt ja teab, et kuigi mees on tore, siiras, pisut eksinud hing ja endine sõjaväe meedik – seega ka telklinnaku ainus meditsiiniliste teadmistega elanik –, on ta ka parandamatu joodik.
Nende sõpruse algusaegadel, kui Lilly ja Megan veel ringi reisisid ja Bob zombidest kubisevas peatuspunktis nende naha päästis, tegi mees veel asjatuid katseid oma alkoholismi varjata. Selleks ajaks, kui seltskond end viie päeva eest hüljatud karjamaale sisse seadis, aitas Lilly Bobil regulaarselt öösiti oma telgi juurde tagasi komberdada ja veendus, et keegi teda ei rööviks. See oli nii suures, mitmekesises ja pingestatud grupis reaalne oht. Bob meeldis talle ja tal polnud midagi selle vastu, et lisaks lastele ka temal silma peal hoida. Samas oli see lisastress, mida Lilly vajas umbes sama palju kui soolepõletikku.
Ka praegu saab Lilly aru, et mees tahab temalt tegelikult midagi muud. Ta märkab, kuidas Bob mõtlikult räpase käega suud pühib.
«Lilly, ma tahtsin veel midagi…» Ta peatub ja neelatab ebakindlalt.
Lilly ohkab. «Lase tulla, Bob.»
«See pole muidugi minu asi, seda küll. Tahtsin lihtsalt öelda… Pagan küll.» Ta tõmbab sügavalt hinge. «Josh Lee on hea mees. Käin tal aeg-ajalt külas.»
«Ja siis?»
«Noh, tahtsin lihtsalt öelda…»
«Lase edasi.»
«Noh… Vaata… Ta ei tunne end praegu eriti hästi, saad aru? Arvab, et oled tema peale tige.»
«Mida ta arvab?»
«Et sa oled tema peale millegipärast pahane, ainult ta ei tea, miks.»
«Mida ta ütles?»
Bob kehitab õlgu. «See pole minu asi. Ega mina tea, mida ta sellega… Ma ei tea, Lilly. Ta lihtsalt tahaks, et sa teda ei ignoreeriks.»
«Ma ei teegi seda.»
Bob silmitseb teda. «Oled kindel?»
«Bob, ma ütlen sulle…»
«Hea küll, kuula.» Bob viipab närviliselt käega. «Ma ei hakka sulle ütlema, mida sa tegema peaksid. Lihtsalt, kaks teiesugust inimest, nii toredad, oleks ju kahju, kui nii läheks, tead küll, praegusel
