soojust ja talve vingust unisust.
„Vanamehed,” palusin ma. „Jätke mind rahule. Jätke ka iseennast rahule. Mingem välja lageda taeva alla ja oodakem märki.”
Me läksime välja sünge taeva alla. Nad vaatasid taevasse ja kiskusid pealisriideid külmetavate ihuliikmete ümber. Tühjast õhust langes tantsiskledes ja liueldes sinakas tuvisulg. Püüdsin selle pihku.
„See on märk,” ütlesin rõõmustades.
Alles hiljem sain aru, et kusagil kõrgel oli meist üle lennanud nähtamatu tuviparv. See sinine sulg ei kukkunud tühjusest. Sellegipoolest tunnistasin ta märgiks.
Preestrid kogunesid mu ümber. „Tuvisulg,” ütlesid nad imestunult. „Tuvi on Kythereia lind. See mees on armastuse laps. Vaadake, Aphrodite on heitnud ta ümber oma kuldse loori. Ta nägu särab.”
Äge tuuleiil pani me riided lehvima, nii et pidime end vastu tuult kummargil hoidma. Läänes mäe pimedal harjal paistis nõrk välgusähvatus. Tüki aja pärast kandus Delfi orus mürin meie kõrvu üheksakordse kajana.
Ootasime veel hetke, kuid enam ei juhtunud midagi. Preestrid läksid templisse ja jätsid minu eeskotta ootama. Lugesin eeskoja seintelt seitset tarka mõttetera. Vaatasin Kroisose12 hõbebasseine. Vaatasin Homerose kuju. Pühakoja altari igavesest tulest tungis mu sõõrmetesse loorberipuu suitsu.
Preestrid pidasid kaua nõu, siis tulid nad mu juurde ja tegid teatavaks otsuse: „Sa oled vaba ja võid minna, kuhu tahad, Turms Efesosest. Jumalad on andnud märku. Püütia on rääkinud. Sinus viivad oma tahet täide jumalad, mitte sina ise. Teeni Artemist nagu seniajani ja ohverda Aphroditele, kes päästis su elu. Kuid Delfi jumalal ei ole sinuga midagi tegemist. Ta ei mõista sind süüdi, kuid ta ei võta ka sinu süüd enda kanda. Kandku su süüd Efesose Artemis, kes on tõusnud võitlusse Aasia jumalatari vastu.”
„Kuhu ma pean minema?” küsisin ma.
Nad ütlesid: „Mine läände, kust sa oled tulnud, nii ütleb püütia ja nii ütleme ka meie.”
„On see jumala käsk?” küsisin pettunult.
„Hoopiski mitte käsk,” hüüdsid nad. „Kas sa ei kuulnud, et Delfi jumal ei taha sinuga tegemist teha, ei käskida ega keelata. See on ainult hea nõuanne sinu kasuks.”
Kuid Joonia kaksteist linna olid tõusnud pärslaste vastu mässama. Idas möllas vabadusetorm. Oli ainult aja küsimus, millal Efesos on sunnitud jälle oma väravad mässule avama. Nii ma arvasin. Kuid ma ei öelnud midagi, et neid mitte veelgi rohkem ärritada.
„Ma pole end Artemise salakultusele pühendanud,” laususin ma, „Kuid täiskuu ajal on Artemis näidanud end mulle unes koos musta koeraga. Ta on end näidanud oma maa-alusel kujul Hekatena,13 kui ma naispreestri tahtel täiskuuööl templis magasin. Sellepärast tean, et saan rikkaks. Kui olen rikkaks saanud, saadan enda eest templile ohvrianni.”
Kuid nemad ütlesid: „Ära kunagi saada enda eest andi Delfi jumalale. Me ei hooli sellest.”
Nad koguni käskisid varahoidjal mulle raha tagasi anda, võttes ainult mu ülalpidamis- ja puhastamiskulud maha aja eest, mille olin veetnud templi vangina. Nii umbusklikud olid nad minu vastu ja kõige vastu, mis sel ajal tuli idast. Nõndasamuti olid nad keeldunud vastu võtmast kullaga ehitud pärsia kilpi, mille Ateena mehed olid saanud Sardeisi teel sõjasaagiks ja tahtnud templile anniks saata.
Olin vaba minema, kuid Dorieus ei olnud veel saanud Delfi preestritelt vastust, mida ta oli palunud. Puhtast jonnist tõmbusime templi maaalalt eemale ja veetsime koos aega tugimüüri juures, kriipides oma nimesid pehmesse kivisse. Seal vedelesid paljalt maas pühad kivid, mida oli allmaajumalate kividena kummardatud juba tuhat aastat enne Apolloni tulekut Delfisse.
Dorieus piitsutas pajuvitsaga neid maakive ja ütles: „Ma olen kannatamatu ja ma pillun sädemeid. Olen kasvanud sõja tarvis ja mehetegusid tegema. Olen kasvanud endasuguste seas sööma ja magama. Üksindus ja jõudeolek toovad pähe ainult meeletuid mõtteid. Ma hakkan kahtlema oraaklis ja tema kuhtuvates preestrites. Minu asi on poliitiline ega puutu jumalatesse. Selle võib klaarida mõõgaga. Mitte loorberilehti närides.”
Ütlesin: „Lase minul oma oraakel olla. Me elame murrangulisel ajal. Tule koos minuga itta, üle mere Jooniasse. Seal on tantsitud vabadustantsu. Mässavaid linnu ähvardab pärslaste kättemaks. Vilunud sõjamees on teretulnud, ta võib saaki saada ja pealikuks tõusta.”
Veel ütlesin ma: „Me ootasime abi kõigist Hellase linnadest, kuid ainult Ateena saatis meile kakskümmend laeva ja kutsus needki tagasi, kui olime Sardeisist põgenenud.”
Dorieus lausus vastumeelselt: „Meie, Sparta mehed, ei armasta merd ja me ei sekku meretagustesse asjadesse. Teie Aristagoras Mileetosest käis möödunud talvel Spartas, et meid altkäemaksu varal kaasa meelitada. Ta näitas vasktahvlile joonistatud maid ja linnu. Kuid kõik naersid ta üle, kui olime kuulnud, et enne tuli purjetada üle ohtliku mere ja siis marssida kolmkümmend kolm päevateekonda Susasse, et saaksime kukutada suurkuninga. Vahepeal oleksid heloodid14 mässama hakanud. Vaenulikud naabrid oleksid Spartat rünnanud. Ei, Sparta ei sega end meretagustesse asjadesse.”
„Sa oled vaba mees,” väitsin ma vastu. „Sinu kaaskodanike eelarvamused ei ahelda sind enam. Meri on tore ka siis, kui ta on vahuga kroonitud. Joonia linnad on toredad linnad. Seal pole talvel liiga külm ega suvel liiga soe. Ole mu seltsimees ja tule minuga itta.”
Ta ütles: „Heidame meie mõlema eest lambaluid, siis näeme, mis suunas peame minema.”
Allilma jumalate süngete kivide juures heitsime lambaluid. Esimest heidet uskumata viskasime mõlemad neid kolm korda järjest. Nad näitasid iga kord selgelt läände.
Dorieus ütles mossis näoga: „Neil lambaluudel on midagi viga. Need pole ennustusluud.”
Sellest sain aru, et ta mõttes juba kippus minuga pärslaste vastu sõtta minema. Sestap tegin nagu kõhkleksin:
„Ma olen oma silmaga näinud Hekataiose15 maaketta kaardi koopiat. Suurkuningas on kahtlemata kohutav vastane. Ta valitseb tuhandet rahvast Egiptusest Indiani. Ainult sküüte pole ta suutnud alla heita.”
Dorieus lausus vihaselt: „Mida vägevam vastane, seda auväärsem võitlus.”
„Minul pole midagi karta,” nentisin ma. „Kuidas saaksid inimeste relvad teha kahju minule, keda on asjatult rabanud välk? Usun, et olen sõjas haavamatu. Sinuga on asi teisiti. Ma ei ahvatle sind ebakindlasse seiklusse. Luud näitavad läände. Usu neid.”
„Miks sa ise ei tule koos minuga läände?” küsis ta. „Ma olen vaba, nagu sa ütlesid, kuid mu vabadus on külm vabadus, kui mul pole kaaslast ja sõpra, kellega vabadust jagada.”
Ütlesin: „Mulle näitavad luud läänesuunda ja Delfi preestrid osutavad läände. Just sellepärast lähen tagasi itta, et endale tõestada – ended ja jumalate hoiatused ei saa mind enam takistada tegemast nagu ise tahan.”
Dorieus naeris ja lausus: „Sa räägid endale vastu.”
„Sa ei saa aru,” väitsin mina. „Ma tahan iseendale tõestada, et ma ei pääse saatuse eest. Sellepärast teen nagu ise tahan ega hooli märkidest ja ennetest.”
Just
Kroisos – viimane Lüüdia kuningas (valitses 560–547 eKr).
Hekate – kreeka nõiduse ja tontide jumalanna.
Heloodid – Sparta riigiorjad.
Hekataios Mileetosest (6. saj lõpp eKr) – kreeka geograaf.
