r Henderson
100 nõuannet, kuidas elada 100-aastaseks
Sissejuhatus
Sajand tagasi peeti 60 aastat kenaks, pikaks elueaks ja kõike, mis üle selle, ootamatuks boonuseks. Tänapäeval ulatub mõlema sugupoole keskmine eluiga läänemaailmas 80 aasta piirile ja väljendit “kolm korda kakskümmend pluss kümme”, mida veel hiljuti tarvitati tüüpilise eluea märkimiseks, kuuleb nüüd palju harvemini. Saja-aastaste hulk suureneb tõepoolest vankumatu kiirusega.
Millest niisugune muutus? Mis on meid muutnud rahvastikust, kes suri vanuses, mida enamik peab praegu hiliseks keskeaks, selliseks, kes loodab ikka veel tugevana tegutseda ka pärast 70. eluaastat? Vastus peitub tegurite kombinatsioonis niisama palju kui meditsiinis. Mõned neist tegureist on sellised üldist laadi ilmingud nagu ravimite ja tervishoiu, sanitaarvaldkonna ja elamistingimuste paranemine, teised aga seotud elustiiliga – sellega, mida me sööme, missugune on meie kehaline koormus, kui teadlikud oleme turvalisusest ja kuidas saame nüüd tervise kohta lihtsamalt informatsiooni.
Kõik need tegurid ja veel palju muudki on pikendanud meie kehade võimet taluda vananemise paratamatuid rüüsteid, mis on programmeeritud igasse rakku. Meditsiini edusammud (eriti geneetika ja haiguste sõeluuringute vallas) võimaldavad inimestel, kes muidu oleksid surnud palju varem, mitte üksnes elus püsida, vaid samal ajal elada kasulikku ja meeldivat elu.
See puudutab võtmeküsimust, mille juurde pöördun veel korduvalt. Käesolev raamat ei õpeta saja-aastaseks saama iga hinna eest. Elu on elamise jaoks ja ma näen liiga palju patsiente, kes jõuavad oma elus hetkeni, kus nad – tavaliselt põduruse tõttu – ootavad vaid Jumalat. Pikema elu eesmärk peaks alati olema pigem rõõmu tundmine kui talumine ja mina isiklikult valiksin lühema, viljakama ning õnneliku elu, mitte haletsusväärse vaid selleks, et jõuda kolmekohalise numbrini. Seega on selle raamatu kirjutamise eesmärk näidata, kuidas saab neid meie kontrollile alluvaid asju, mis tegelikult mõjutavad pikaealisust, muuta paremaks, võimaldades paranenud elukvaliteeti, raiskamata energiat nende asjade muutmisele, mille muutmine pole võimalik. Hea näide selle kohta – mida ma tihti märkan oma patsientide juures – on orjalik klammerdumine madala rasvasisaldusega toidu külge, samal ajal kui jätkatakse suitsetamist või loobutakse igasugusest korrapärasest kehalisest aktiivsusest. Keskendudes ühele väikesele riskitegurile (ning sellisele, mis juba ammugi kahju tekitanud), keelduvad need patsiendid ühest suuremast naudingust elus – hea toidu söömisest – isegi mõõdukal määral, muutudes selle tagajärjel haletsusväärseks ning, ignoreerides teisi, olulisemaid riske oma elus, teevad vähe oma üldise tervisliku seisundi parandamiseks. Meie maailmas pole midagi juhmimat kui elutüdimus ja elutüdimust, mille põhjustab orjalik elueesmärk elada kauem ükskõik mis hinna eest, peaks tingimata vältima! Minu eluviis on selline, mida pean tervislikuks – ma ei suitseta, harrastan regulaarselt kehalist tegevust (tavaliselt kombineerin koerte jalutamist aiaharimisega – maratonijooksu jätsin maha aastate eest), jälgin, mida söön ja hoian normaalset kehakaalu. Kuid mulle pole võõrad kala taignas koos friikartulitega, tilgake veini või koos lastega pea peal seismine kohalikus ujumisbasseinis. Meie pikaajalist tervislikku seisundit mõjustab pigem elustiil kui juhuslik praeliha ports või paar napsi – see mõte on väärt sagedast kordamist.
Kõneldes pika ja tervisliku elu elamisest ei saa me ignoreerida seda, missugust osa võib etendada õnn. Kindlasti võib iga lugeja meenutada kedagi kauget onu Albertit, kes suitsetas päevas kolm pakki kangeid sigarette ja kulistas alla pudeli viskit, kuid elas 106 aasta vanuseks, kuni hukkus õnnetuses lohelennukiga lennates. Noh, selliseid looduse veidrusi on tõepoolest olemas ja saab alati olema. Kuid probleem on selles, et niisuguseid inimesi tuuakse näiteks kui teaduslikke tõendusi selle kohta, et suitsetamine ja alkoholism ei tee midagi halba ja et “ei tähenda midagi, mida sa elus teed – vaata ainult vana onu Albertit”. Sellise vaatekoha propageerijad on enamasti teataval määral uhked, väites, et Püha Alberti toetus hoiab neid murdmatu tervise juures, kuidas tahes nad oma elu ka ei elaks. Kahjuks ei pea “onu Alberti kõrge ea teooria” paika, kui võtta arvesse, et iga niisuguse haruldase anomaalia kohta meditsiini seaduspärasustes alluvad ülejäänud 99,9 %, kes püüavad saavutada sama, tavalistele elureeglitele ja surevad enneaegset surma.
Sisuliselt on kolm peamist tegurit, mille suhtes me ei saa midagi teha ja mis võivad mõjustada meie võimet jõuda küpse vana eani. Esimene on – olla mees. Kahju küll, vennaksed, kuid naised tavatsevad elada kauem kui mehed. Teine on vananemine. On täiesti ilmne, et kehade vananedes suurenevad nendes võimalused, et midagi läheb korrast ära. Kolmandaks etendab pärilikkus selles, kui kaua me elame, suuremat osa kui enamik meist taipab. Nii nagu nendel inimestel, kelle vanemad ja vanavanemad elasid üheksakümnendate eluaastateni või kauemgi, on tendents surra kõrgemas vanuses kui enamik rahvastikust, on nendel, kelle esivanemad surid noorelt, väiksem tõenäosus aina elada ja elada. Õnneks pole see reegel mitte lausa kivvi raiutud, vaid kehtib üksnes üldise seaduspärasusena.
Sellel teemal kirjutades näib sobivana pöörata tähelepanu inimestele, kes on maailmas kõige pikaealisemad, püüda välja uurida, mida nad õigesti teevad ja seda võib-olla järele aimata. Üks niisugune inimrühm elab Jaapanis Okinawa saarel. Tagapool peatun lähemalt mõningatel nende silmapaistva pikaealisuse saladustel, kuid praegu annan teile edasi vaid ühe okinaavalase ütluse: “70-aastasena oled veel laps, 80-aastasena noor inimene. Ja kui 90. eluaastal hakkab keegi taevast sind sinna üles kutsuma, siis ütle talle: “Lase jalga ja tule tagasi, kui olen 100”.
Otsustasin jagada selle raamatu viide ossa, esitades igas kakskümmend nõuannet andmaks laia ülevaadet nendest eelistest, mida võivad endaga kaasa tuua lihtsad muutused eluviisis või mõtlemises. Nendes raamatu osades on juttu meditsiinilistest teguritest, toidust, eluviisist, loodusravi võtetest ja psüühika mõjust kehale. Iga nõuandega olen üritanud käibivast mõtlemisviisist eraldada olulist ja näidata selle seotust pikaealisusega, lisades lõpus lühikese “meelespeanäpunäite” meelespidamiseks. Võimalik, et olete mõnda nendest nõuannetest juba rakendanud või pole kunagi mõelnud oma tervise üle pikemas plaanis, olles lihtsalt lootnud õnnele püsida tervena. Siin leidub igaühele midagi.
Perearstina olen lähtunud oma ameti igapäevastest väärtustest. Meditsiiniline osa pole mingil juhul ammendav, kuid puudutab kõige olulisemaid valdkondi – nii nagu näen neid oma tavalises töös –, millele peaksite pöörama tähelepanu hea tervise saavutamiseks ilma suurema tüli ja vaevata. Toitumissoovitustele olen lähenenud enam-vähem samas vaimus ning nende kõigi aluseks on veendumus, et te ei pea olema pöörane kotlette mugiv tervisefanaatik, kes on kokku kasvanud jogurtiga toitumaks üliväga tervislikult. Õige lahendus on kindlates toiduaegades, puu- ja köögivilja söömises iga päev ning rafineeritud toidu, loomsete rasvade ja suhkru kasutamise piiramises. Tasakaalustatud toit sisaldab kõiki viit peamist toitainerühma sobivas vahekorras – valke, süsivesikuid, rasvu, vitamiine ja mineraalaineid. Anna oma kehale rämpstoitu ja ta vastab samaga. Anna talle toitaineid, mida ta ihkab ning ta tasub sulle tervise ja üldise enesetunde paranemisega.
Nõuannetes eluviisi kohta on mõned, mis ei tarvitse otsekohe meelde tulla. Kas teate, miks võib hambavahede niidiga puhastamine hästi mõjuda teie tervisele? Miks soovitatakse seksimist kui võimalust elu pikendada? Kas aiatöö võib olla niisama tervislik kui mitme miili pikkune jooks päevast päeva? Raamatu selles osas leiduvad vastused nendele ja paljudele muudele küsimustele ning mõned neist võivad lugejat üllatada.
Loodusliku ja alternatiivse ravi pidurdamatu laienemine näitab, kui elava huviga otsivad igas vanuses inimesed oma terviseprobleemidele ikka rohkem holistilisi lahendusi. Sellepärast võtsin ma sisse loodusravide peatüki nagu ka selle, mis käsitleb vaimu ja keha koostööd. Kuna aina enam koguneb tõendeid selle kohta, et ka loodusliku ravi meetodid võivad patsiente aidata, on pimedalt traditsioonilise meditsiini külge klammerduv arst asjatundmatu.
Unustage pikema elu eliksiir, mida lihtsalt pole olemas. Selle asemel pöörake tähelepanu olulistele küsimustele toitumises, eluviisis, vaba aja veetmises ja maailmavaates, sest siin on need kullakamakad, mis muudavad elu mõnusamaks ja tõesti ka palju pikemaks.
“Vananemine on halb. Kuid missugune võiks olla alternatiiv?”
