Friedrich Reinhold Kreutzwald
Tänulik kuningapoeg
TÄNULIK KUNINGAPOEG
Ükskord oli üks Kullamaa kuningas metsalaanes ära eksinud ja ei leidnud kõige otsimisega enam teed, ehk ta küll risti ja põigiti käis. Seal astus üks võõras mees tema juurde ja küsis:
„Mis sa otsid, vennike, siin pimedas laanes, kus muud ei ela kui koledad metsalised?“
Kuningas kostis: „Ma olen ära eksinud ja otsin nüüd teed, kust koju võiksin saada.“ – „Tõotage mulle omanduseks, mis teile kodu õue peal kõige esiteks vastu saab tulema, siis tahan teile teed juhatada,“ ütles võõras mees.
Kuningas seisis hea tüki aega sügavas mõttes ja kostis siis: „Mispärast peaksin ma oma hea jahikoera ära kaotama? Aegamööda võin ma isegi koju saada?“ Seal läks võõras oma teed. Aga kuningas hulkus eksiteel veel kolm päeva mööda laant ümber, seni kui kodunt kaasavõetud toiduvara otsa lõppes, kuid ei võinud siiski kadunud teerada kätte saada, mis teda koju oleks viinud.
Nüüd tuli võõras mees teist korda tema juurde ja ütles: „Tõotage mulle omanduseks, mis teile kodus kõige esiteks õue peal vastu tuleb?“ Aga kuningal oli väga kange pea, sellepärast ei lubanud ta ka sel korral veel midagi.
Nukral ja vihasel tujul eksis ta jälle metsas ühest paigast teise, kuni ta viimaks väsinult puu alla maha langes ja juba oma surmatunni tulemist uskus. Seal tuli võõras mees – kes muu ei olnud kui vanapoiss ise – kolmat korda kuninga ette ja ütles: „Ärge olge ometi alp! Mis võib teil ühes koeras nii kallis olla, et te seda oma elu päästmiseks ei raatsi ära anda. Tõotage mulle, mis ma teejuhatamise palgaks küsisin, ja te peate eluga sest hädast pääsema!“
„Minu elu maksab rohkem kui tuhat koera!“ vastas kuningas. „Seal küljes seisab terve kuningriik rahvaga. Olgu siis, ma tahan sinu soovimist täita; vii mind koju.“
Need tõotusesõnad olid vaevalt tema keele üle käinud, seal leidis ta end metsa äärel lagedal, kust kuninglik koda tema silma ulatas. Ta sammus ligemale ja esimene, kes temale õueväravas vastu tuli, oli amm kuningliku rinnalapsega, kes isa vastu oma käed laiali sirutas. Kuningas ehmatas, sõitles amme ja käskis lapse ruttu ära viia. Tema truu koer tuli natuke hiljemini saba liputades joostes sinna, aga truuduse palgaks tõukas kuningas teda vihas jalgade eest ära. Nõnda peavad süüta alamad sagedasti vastama ja valu kannatama, kui ülemad suisa päil midagi kõverust olid teinud.
Kui kuninga viha natuke sai jahtunud, laskis ta oma lapse, ühe ilusa poisikese, ühe kehva talupoja tütre vastu ümber vahetada. Nii kasvas kuninga poeg kehvade inimeste leeaugul, seni kui talupoja tütar kuninglikus kätkis siidriiete peal magas.
Aasta pärast tuli vanapoiss oma võlga kätte nõudma ja võttis väikese tütarlapse enesega kaasa, keda ta tõesti kuninga lapseks arvas, sest et laste vahetamise pettus temale teadmata oli jäänud. Aga kuningas rõõmustas väga, et tema kavalus nii hästi korda oli läinud, laskis suured rõõmupeod valmistada ja kinkis varastatud lapse vanematele rohkeid andeid, nii et tema pojal hurtsikus mingit puudust ei võinud tulla. Siiski ei usaldanud ta poega veel enese juurde tagasi võtta, kartes, et pettus seeläbi avalikuks võiks tõusta. Talu pererahvas oli vahetamise kaubaga väga rahul; neil oli laual üks sööja vähem ja leiba ja raha üleliiga.
Vaheajal oli kuningapoeg nooreks meheks üles kasvanud, elas vanemate kojas rõõmu ja ilu-au sees, aga ei võinud ometigi selle üle ise rõõmsaks saada. Sest kui ta oma päästmise lugu oli kuulnud, läks tal meel väga nukraks, et üks vaene süüta tütarlaps tema asemel on pidanud vastama, mis tema isa kergel meelel oli eksinud. Seal võttis ta kindlasti nõuks, kui iial võimalik, vaene tüdruk päästa, või temaga üheskoos otsa saada. Neitsi kulu peal kuningas olla, see rõhus tal südant.
Ühel päeval pani ta enesele salamahti talupoja riided selga, võttis ühe poolevakase hernekoti õlale ja läks sinna metsalaande, kus isa kaheksateistkümne aasta eest oli teelt eksinud.
Laanes hakkas ta suure häälega kaebama: „Oh ma vaene, kuis olen ma ära eksinud! Kes võib mulle siit metsast teed juhatada? Inimese hingekest ei ole kuskil lähemalt leida!“
Vähe aega pärast seda tuli üks võõras mees, pika halli habemega ja nahkpungaga vöö küljes, otsekui tartlane, teretas lahkesti ja ütles: „Mul on ümberkaudne koht siin tuttav ja võin teid, kui te mulle rohket palka lubate, sinna viia, kuhu teil süda ise himustab.“
„Mis mina vaene mehike teile võin lubada,“ kostis kaval kuningapoeg, „olen üks kehv inimene; mul ei ole suuremat midagi kui soe hing sees, sest kuubki minu seljas on leivavanema päralt, keda ma peatoidu ja riiete eest pean teenima.“
Võõras mees pani hernekotti tema seljas tähele ja ütles: „Sugu varandust näib teil siiski olevat; te kannate seal üht kotti seljas, mis raske näib?“
„Kotis on herned,“ anti vastuseks. „Minu vana tädi on mineval ööl hinge heitnud ja ei ole nii palju järele jätnud, et surnuvalvajatele maa pruugi järele kupatatud herneid une hurjutuseks võiks ette kanda. Ma palusin oma peremehelt jumala tasumise peale need herned, tahtsin praegu sinna minna, võtsin tee lühenduseks otsekohe käigu läbi metsa, kust üks jalgteerada jooksis, mis aga mind nüüd, nagu ise näete, eksile on viinud.“
„Siis oled sa üks vaenelaps, nagu sinu jutust märkan,“ ütles võõras mees hambaid irvitades. „Ehk sa ei tahaks mulle teenima tulla, ma otsin praegu üht virka sulast minu pisukesele elamisele, ja sa oled mulle meelepärast.“
„Miks ei, kui me kaupa lepime,“ vastas kuningapoeg. „Sulaseks olen ma sündinud, võõra leib on igal pool kibe, seal on mul enamasti ükskõik, missuguse peremehe sundimist ma pean täitma. Mis te siis mulle aastapalgaks tõotate?“
„Noh,“ ütles võõras mees, „iga päev priskesti süüa, kaks korda nädalas liha, kui kodunt kuhugi kaugemale tööle lähed, võid või silku leivakõrvaliseks, täielikud suve- ja talveriided ja pealegi veel kahe külimitu osa kasumaad.“
„Ma olen sellega rahul!“ ütles kaval kuningapoeg. „Tädi võivad mul ka teised mulda viia, ma tahan teiega minna.“
Vanapoiss näis tehtud kasuliku kaubaga väga rahul olevat, ta keeritas ennast ühe kanna peal kui keder ümber ja lõikas lustitralli, et mets aga laksas. Natukese aja pärast läks ta uue sulasega kodu poole minema, püüdis magusa jutuga teed lühendada ja ei pannud tähelegi, kuidas tema seltsimees iga kümne ja viieteistkümne sammu tagant ühe hernetera kotist maha pillutas.
Öösel magasid meie teekäijad metsas ühe laiaoksalise kuuse all, kust nad teisel päeval jälle edasi rändasid, kuni nad – kui päike juba metsa ladval seisis – ühe suure kivi juurde jõudsid. Sinna jäi vanamees seisatama, vaatas terase silmaga igale poole ümber, vilistas korra metsa ja lõi siis pahema jala kannaga kolm korda vastu maad. Äkitselt läks kivi alt üks salavärav lahti, kust koopasuu-sarnane sisseminek paistis. Nüüd võttis vanapoiss kuningapoja käevarrest kinni ja käskis valju häälega: „Käi minu järel!“
Sedamaid oli umbpimedus nende ümber ja kuningapoja meelest näis, kui läheks nende tee ühtepuhku sügavamale maa põhja. Hea tüki aja pärast hakkas valgus jälle kumendama, aga see valgus ei olnud päikesepaiste ega kuu kuma sarnaline. Kuningapoeg tõstis arglikult silmad üles, aga ei näinud taevast ega päikest; üks hiilgav udupilv kõikus nende üle ja näis uut ilma katvat, kus kõik nähtav üsna võõrast värki oli. Maapind ja vesi, puud ja rohutaimed, elajad ja linnud, kõik näis teistviisi, kui mis ta enne oli näinud. Aga mis temale kõige võõram näis, oli imelik vaikus ümberringi, kus kuskil häält ega kobinat ei kuuldud. Kõik oli kahinata kui surnuhauas; tema enese jalaastmedki ei teinud kahinat. Siin ja seal nähti mõnd lindu oksa peal istumas, kael pikale aetud ja kõrisõlm paisus, aga silmanähtav häälitsemine ei tunginud siiski nende kõrva. Koerad ajasid suud ammuli, otsegu haukumisele, härjad tõstsid tuttaval kombel pead
