Igapäevane lugu. Juhan Liiv

      Igapäevane lugu

      IGAPÄEVANE LUGU

      Kõik jutud algavad sellega peale, et kuskil midagi iseäralist sünnib, et kuskil midagi saab sündima või et kuskil midagi on sündinud, millest iseäralised asjad järele on jäänud.

      Selles jutus siin ei ole midagi iseäralist; sellel ei ole muust jutustada kui ainult vaesest Punasoo Marist.

      Ja ühe Punasoo Mari elus ei ole tõesti midagi iseäralikku ette tulnud, ei alguses ega lõpus. Kuidas ta elas ja oli, nõnda on palju teisi ka elanud. Need ristikesed, mis kirikaeda katavad, ühed täna pandud, teised kõdunenud, kolmandad poolküllakil, neljandad päris maha langenud – need kõik räägivad Maridest, kes kord on sündinud, elanud ja surnud nagu Punasoo Marigi.

      Kui ta poole aastane oli, suri ta ema ära, ja kui ta roomates ukse pealt kukkus ja otsaesise ära lõi, võttis teda karjase naine kasvatada, kus ta niikaua põrandal kasukatüki sees istus, kuni käima hakkas.

      Isa oli ju enne ta sündimist surnud.

      Kui ta küla sead ära oli hoidnud ja veel aastat kuus kasvanud, oli tal suur õnn: ta sai taluperenaiseks. Kus külas perenaised riide «kruuti» otsisid, seal võeti seda Punasoo Marilt, kus perenaised tüdrukutele eeskuju juhatasid, seal nimetasid nad Marit, ja kus kord jõukaks ja õnnelikuks loodeti saada, seal sooviti Punasoo Mari sugune olla, ja kus sant veel kesköö ajal ulualust leidis, see oli Punasoo.

      Punasoo oli talu nimi.

      Kui Mari mees ära suri, oli tal viis poega. Kõige vanem trallitas karjas, kõige noorem hällis.

      Vahemised kisendasid veel kõik, tihti ühekorraga.

      Mari lõikas ühele leiba, pani teisel jalgu kinni, seadis kolmandale pudipõlle ette, mõõtis sulastele viljaseemet välja, muretses, et krediitkassa võlg iga aasta tasa sai, ehk küll mees viimse rublani esimese sissemaksu ajal koha eest välja oli andnud.

      Mõnikord üteldi ka, Mari olla lastele kuri. Mine katsu enne poeglastega valmis saada, katsu siis ja ütle. Pealegi, kui neid viis tükki on. Siin kinga pael vibupüssile pandud, seal vokinöörid puuhobusele ohelikuks lõigatud, kaalikas käidud või sauna katus sisse tallatud. Kuhu vaatad, sinna võmmi vaja.

      Aga Mari kasvatas pojad üles, ja et aeg niisugune oli, mil kroonuteenistusest igaviisi vabastada lubati, pani Mari ühe peremeheks, teise peremehe abiks, kolmanda rõugepanijaks, neljanda kellelegi kasupojaks ja viienda koolmeistriks.

      Kõik jäid talle «enesele» ja ta ei tarvitanud kellegi abi selle juures, nagu ta enne nende kasvatuse ajal kellelegi nende peale ei kaevanud.

      Pojad sirgusid üles kuusena, ema jäi allapoole kõveraks. Ema ei nõudnud nende käest isesugust tänu, poegadel ei tulnud meelde seda pakkuda. Ema andis veel kotikesi ja sekikesi tagantjärele, kui pojad ju ise enese peremehed olid. Ei ta ütelnud kellelegi: Maksa ära!