ääretasa!Päev on lukku pannud
roosipuhma õhetusse
mustad murekannud.
Rõkka, kägu! Homme juba
kustub hääl su nokas
ja meil mõlemal on kurgus
valus odraokas.
KUI MA KAUGES LAPSEPÕLVES
Kui ma kauges lapsepõlves
aabitsat veel lugesin,
mõnikord siis ema kleiti
vallatades pugesin.
Joostes ringi toas ja õues
kuumas mängu-ahinas
kuulsin nagu kurba kõnet
raske riide kahinas.
Talv mind kattis tormirüüga,
tõukas hangeharjule
ning ma tahaks jälle joosta
tuppa kolde varjule.
Kuid ma väsind lapse kombel
kodu poole piiludes
nõrken oma elu suurtes
tuisukarva siiludes.
TULIPUNANE VIHMAVARI
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud,
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema ütles aknast:
“Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma.”
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad –
ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.
Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.
LÄHEN MÜÜJAKS
Must vari käib akna taga ja üle me köögilae.
Teetrummel keeb suminaga. Me pann aga kooki ei prae.
Tuul rabistab ruutudele raagusid puiesteelt.
Mu kere on ammugi hele. Ja vihm räägib ladina keelt.
Mu ema ei vaata ringi, ei kolista kapiust.
Ta lõikab minule kingi lõhutud säärikust.
Mu isa loeb ajalehest uudiseid Aafrikast,
Rotschildist, rikkast mehest ja inglite kuningast.
Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa.
Kõik aetakse kole kalliks. Ja Türgis väriseb maa.
Sa tellid lehte ja vaatad – üks kõmu ja keelepeks!
Ja suurtel on suured saapad. Ma parem jään väikeseks.
Kõik lähevad linna ja linna. Nüüd linnavärgid on moes.
Eks mina võin müüjaks minna ka meie Leihbergi poes.
Seal müün teile jahu ja riisi, müün kindaid ja kübaraid,
müün huupi ja hulgaviisi pähkleid, mandleid ja rosinaid,
müün sukki, saapaid ja salle, müün supikastruleid,
suupille ja pärleid ja palle ja papist hobuseid,
müün kõike, mis hakkab teil silma, müün präänikuid
suhkrust ja meest –
poolmuidu ja päris ilma ja lepalehtede eest.
Kes näolt pühib higitilku, saab seepi sedamaid.
Kes ohates ostab silku, saab suuri heeringaid.
Kel sitsiseelik on katki või pigine pintsakukäis –
ärgu kartku need vähematki: terve riiul on riiet meil täis.
Eks vaadake siia ja sinna! Siin on puldan, siin pupenett.
Las kaubal joosta ja minna, nii et laksub Leihbergi lett!
Küll tänab siis mehemoodi härra Leihberg meid kõiki!..
Vist.
Tulge, sõbrad, Leihbergi poodi! Tulge kindlasti. Nägemist!
***
Mulle meenuvad kauged hommikud,
kui, laevadeks tühjad vaadid,
suus takjapiibud, sõitsime
piki meresid nagu piraadid.
Kui
