nüüd tüdinult, «sa räägid seda ju ainult selleks, et mind Eedile ajada. Kui mina ometi mõistaks, mis häda sul selle minu mehelepanemisega õige on! Liiatigi, kus mul praegu terve maailm ees lahti. Ma võin kas või Inglismaale sõita, kui tahan, sõidan ühes Kase Hildega.»
«See pidi ju nii suures mehevalus olema, et ei jõudnud kuidagi kooli lõppu ära oodata,» ütles ema.
«Aga täna ütles, et sõidab Inglismaale, sõidab tingimata,» kinnitas Irma.
«Siis on küll poiss ta maha jätt,» otsustas ema, «ei õige tüdruk muidu niisukest asja tee.»
«Ei, Robi on tema järel kui hull, aga Hilde jätab tema maha,» seletas Irma.
«Loodab Inglismaalt parema leidma, mis?» küsis ema.
«Ega ta sealt meest lähe otsima,» vastas Irma.
«Aga keda siis?» imestas ema. «Keda te ilmast otsite? Tead, armas laps, noorel tüdrukul pole siinilmas midagi paremat leida kui mees.»
«Ja laps, eks ole, ema?» jatkas Irma.
«Just nõnda, mu tütar,» kinnitas ema. «Ja need, kel raha, võivad ju sõita, kuhu süda kutsub, aga kuhu saab vaene inimene. Või kuigi saab, mis teda ikka ees ootab – ainult töö ja vaev. Aga siis juba parem kodus tööd teha kui võõrsil. Vana Kalmu on ikka üks täie otsaga mees olnud, näe kirikuõpetaja peabki teisest lugu. Ja tead, mis tema mulle ütles? Ütles, et mina peaks sinule ütlema, ärgu sa mingu huupi mööda maailma ümber jooksma…»
«Vaid jäägu ma ilusasti tema maalapikesele popsihütti elama, et tema töövägi ei kahaneks,» jatkas Irma ema sõnu pooleldi naljatades, pooleldi pilkavalt.
«Ei, tütar, seda vana Kalmu ei arva,» vaidles ema Irmale vastu, «vaid tema ütleb, et Eedi läheks ehk aastaks või paariks linna ennast täiendama…»
«Ja mina jääksin teda Kalmule ootama, eks?» küsis Irma vahele.
«Nagu ise soovid,» vastas ema, «jääd siia või lähed ühes Eediga linna ja tulete pärast sealt tagasi, sest isa ostab vana Kärbi värkstoa kogu kupatusega Eedile. Ja mis teil siis viga elada ning oma lapsi kasvatada. Näe, Kärp räägib juba ammugi, et vaja puhkusele minna, sest sellest rügamisest tema eaks aitab. Tähendab, nälga pole ka siis karta, kui paneb kaks jalga seina peale. Aga isal poleks ka selle vastu midagi, kui Eedi saaks linnas hakkama, nii et võiks sinna jäädagi. Sest, ütleb ta, ega siis vana Kärbi värkstuba ainuke ilmas ole, mis raha eest saada on. Nõnda arvab vana Kalmu, aga mitte nõnda, nagu sina arvad.»
«Ema, mis ajast saadik sina õige mind juba pere Eedile sokutad?» küsis Irma nüüd. «Sealtmaalt, kus mina mäletan, teed sa aina sellest juttu, nagu polekski maailmas suuremat õnne kui see.»
«Õieti öelda, ega ka olegi,» ütles ema veendunult.
«Seda sa otsustad iseenda järele, ema, aga mina pole sinuks,» seletas Irma. «Sinule nähtavasti meeldib Kalmu vana ja sellepärast arvad sa, et Eedi peab ka minule meeldima. Aga, näe, ei meeldi! Ei meeldi juba sellepärast, et me üksteist lapsest saadik tunneme, üheskoos üles kasvasime. Liiga tuttavad oleme, sellepärast ei meeldi.»
«Lapsest peast olid targem kui praegu: siis meeldisid sulle ainult vanad ja tuttavad mängukannid. Mida rohkem rimutud, seda armsam ja omasem.»
«Mina pole ju Eedit rimunud, miks ta siis peaks minule omane ja armas olema,» ütles Irma.
«Ja kuidas veel!» ohkas ema. «Tänagi! Või arvad, et see meest ei rimu, kui tal lastakse mõnekümne versta tagant toodud roosid jalgu visata?»
«Ma võtsin nad ju maast üles,» kaitses end Irma.
«Hea seegi,» ütles ema, «et niigi palju armastust.»
«Päh! Armastust!» hüüdis Irma. «Ega ma seda armastuse pärast teinud. Aga mul oli roosidest kahju. Kui nende asemel oleks Eedi ise seal maas olnud, siis usu, ema, mina poleks mitte teda korjama läinud, et omale saada. Minu pärast oleks võinud ta võtta ükskõik kes. Sellist nõgikukke pole mul vaja.»
«Küll on Kalmu popsipreili õige suureks läind!» imestas ema. «Perepoeg on tema meelest nõgikukk ja vana ema tahmatukk.»
«Ära luuleta, ema!» rääkis Irma. «Sind pole ma kunagi tahmatukiks nimetanud.»
«Tuleta aga meelde, tütreke, tuleta hästi meelde, ehk ometi oled.»
«No ei ole!» kinnitas Irma. «Ma pole midagi sellist mõelnudki, veel vähem siis öelnud.»
«Aga mis oli veel tänavu kevadel lumepõlves, selle suure pidu ajal, kui kõiki kutsuti, sind aga mitte? Mis sa siis mulle ütlesid?»
«Ma ei öelnud ju sulle siis midagi, ainult niipalju, et kes mind kutsub, minu ema on ju popsieit. See oli kõik. Aga see on ju tõsi, et sina oled popsieit, kõik nimetavad sind nõnda.»
«Ei, armas laps, see’p see asi ongi, et kõik mind nõnda ei nimeta. Ja kuigi, mis siis sest, ega siis oma laps pea ometi sedasama tegema. Sina arvad muidugi, et peab, eks? Liiatigi, kui laps on koolitud, kui ema on teda teiste heade inimeste abiga koolitand.»
«Ema, kallis,» ütles Irma nüüd heakstegevalt, «see oli muidugi väga rumal, et ma seekord nõnda ütlesin, aga mu meel oli siis väga pahane, sellepärast. Ja sina oled seda kogu aeg südames kandnud? Sa ju ometi tead, et ma midagi halba ei mõelnud, ainult südametäiega ütlesin.»
«Seda ei tea ma tänapäevanigi veel,» ütles ema. «Sest veel praegu nimetasid kedagi nõgikukeks.»
«Aga Eedi on ju nõgikukk!» hüüdis Irma. «Sa vaata ainult, millisena ta õhtul koju tuleb.»
«Kui nii, siis olen mina sinu silmis ikka veel popsieit, sest kõik näevad ju, et ma seda tõesti olen.»
«Oota, ema, mõni aastagi veel, siis ei ole sa seda mitte enam,» kinnitas Irma veendunult. «Nii tõesti, kui mina täna kooli lõpetasin, tahan mina ka selle eest hoolitseda, et sina enam popsieit ei oleks.»
«Ära parem hoolitse, tütreke,» ütles ema. «Ära hoolitse minu eest, hoolitse iseenda eest. Olen tänini osand elada, küllap oskan ka edaspidi. Sina aga vaata, kuidas sina eluga hakkama saad. Elu pole kool, kus teised sinu eest maksavad ja muretsevad, elus peab igaüks ise maksma ja muretsema. Ja sellest sinu popsieidest hakkasin rääkima mitte oma südame pärast, sest mis teeb tühipaljas sõna vanainimese südamele. Vanainimese süda, liiatigi veel popsieide süda, on kui taotud tallukas, seda on kogu pikk eluaeg niisuguste ja teistsuguste sõnadega klopitud, nii et tema peale ei hakka enam miskisugune sõna, ehk olgu siis et jumalasõna kirikus või palvemajas. Noore südamega, sellega on teine lugu ja sellepärast räägin ma. Seekord nimelt, sel suurel pidupäeval, ei jäetud sind sugugi sellepärast kutsumata, et mina olen popsieit, vaid…»
«Vaid mispärast siis?» küsis Irma peaaegu erutatult, nagu kardaks ta midagi.
«Vaid sinu enda pärast,» ütles ema. «Sind ei tahetud.»
«Seda nad valetavad tagantjärele!» hüüdis Irma ärritatult. «Ja sina, ema, usud nende kavalat juttu!»
«Mis kaval jutt see siis on, kui nad ütlevad, et Kase rahval oli valida, kas sina või Eedi ja Valve, sest mõlemat poolt polnud võimalik kutsuda, kui ei tahetud tüli.»
«Nojah, nii see on,»
