le>Eessõna
Minu teekond käesoleva raamatu tegelaste – teistest vanematest sündinud lapsi kasvatavate perede juurde – sai alguse aastal 2011, kui olin alustanud vabatahtlikuna tegevust mittetulundusühingus Oma Pere. Koostööst Oma Pere tegevjuhi Sigrid Petofferi ja fotograafi Katrina Tangiga sündis fotonäitus, mis ringles 2012. aastal peaaegu üheksa kuud mööda Eestit. Lapsendamisele pühendatud näitust külastas ja perede pilte tutvustavaid tekste luges üle 10 000 inimese. Oli ütlemata selge, et lood elust enesest puudutasid paljusid inimesi, kes olid otseselt või kaudselt seotud teistest vanematest sündinud laste kasvatamisega. Näitusest, piltidest ja pilte tutvustavatest tekstidest kasvas välja 14 lugu käesolevasse raamatusse.
Sotsiaalantropoloog Brian Palmer, kes peab loenguid Harvardi, Göteborgi ja Uppsala ülikoolides, on tegelenud kodanikujulguse teemaga tõsisemalt viimased kümme aastat. Teadlane on akadeemiliselt tõestanud, kuidas ühe inimese väike tegu, emotsioon ja lugu võivad muuta kogu maailma. Raamatus, mida sa lugema hakkad, on hetked ja emotsioonid, mis on päriselt läbi elatud. Nende perede lood on osaliselt ka meie endi lood – kaotused ja võidud, loobumised ja uued algused. Just need tavalised eesti perede lood “meenutavad, mida tähendab olla inimene ning mille nimel on mõtet elada”, kui kasutada Palmeri sõnu.
Minu salasooviks on, et need 14 tegelikkuses sündinud lugu inspireerivad sind samamoodi nagu need inspireerisid mind kirjutades. Et neid lugusid lugedes leiad sa eneses üles oma pere loo ning mõistad, et valikud, mille ette elamiseks mõeldud elu meid vahetevahel seab, on mitmekihilised. Põgus pildike teiste inimeste elust võib mõnikord olla sinu enese või sinu oma pere loo avastamisel võtmeks ja inspiratsiooniks.
Julgus rääkida oma lugu
Kui aastaid lapsendamisega tegelenud sotsiaalametnik Lea Möll 2002. aasta 17. augusti hommikul voodist üles tõuseb, on ta vaevu mõned tunnid maganud. Käes on see tähtis päev, mil Lea ja veel paar inimest on otsustanud korraldada Laulasmaal seminari lapsendajaperedele. Kuni selle päevani oli tema suurimaks hirmuks, kas leidub piisavalt peresid, kes julgevad niisugusele üritusele tulla. Kes julgevad põranda alt välja tulla ja teisi omataolisi kohata.
Lea vaatab kella ja paneb käekotti ettekande, mille ta on juba kaks nädalat varem valmis kirjutanud ja mis köögilaual pruunide kaante vahel lebades oma tähtsat hetke ootab. Mõni tund hiljem seisab ta kuulajate ees ja alustab kõnet. Ta räägib lapsendamise ajaloost nii, nagu tema, üle paarikümneaastase staažiga sotsiaalametnik seda näinud on: „Mäletan hästi 1980. aastaid ja neid emmesid, kes käisid enne beebi lapsendamist ringi, padjad kleidi alla seotud, et jätta muljet peatsest sünnitamisest. Keegi ei julgenud rääkida, et tema on see imelik inimene, kes soovib ja tahab kasvatada vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud last…” Kui Lea sel augustikuu päeval oma ettekande lõpetab ja kuulajaid vaatab, mõistab ta, et aeg on lapsendajatele tugivõrgustiku loomiseks küps. Seminarile tulnud kolmeteistkümnest perest saab alguse Adoptiivperede Selts. Hiljem, aastal 2007, jätkub Adoptiivperede Seltsi tegevus juba mittetulundusühinguna Oma Pere.
Sellest päevast on möödas aastaid, aga Lea saab tänaseni kirju lapsest loobujatelt ja lapsendatutelt.
„Aastal 1984 sündis mul Pärnus tütar. Olin sel hetkel noor ja sotsiaalselt ebaküps. Rasedus oli minu jaoks ootamatu, ma ei saanud millestki aru, ema ees oli pöörane hirm. Ema elas Türil ja oli väga range inimene. Oma esimesest rasedusest olen julgenud rääkida ainult ühele sõbrannale. Tol hetkel polnud minu kõrval ühtegi toetavat inimest. Hingevalu oli suur, mure ja kahjutunne olid kogu aeg. Kui mu tütar lõpuks sündis, loobusin temast juba sünnitusmajas. Nüüd tagantjärgi olen kogu aeg seda otsust väga kahetsenud. Sünnitusmajas öeldi mulle, kuhu lastekodusse mu tütar viidi, aga kui läksin aasta hiljem teda sealt otsima, siis oli ta juba ära lapsendatud. Saadan teile oma andmed, et kui mu tütar minu vastu ühel päeval peaks huvi tundma.”
„Tere Lea, helistasin eelmisel nädalal ja lubasin saata oma lapsendamistunnistuse, aga skänner läks rikki. Nüüd siis saadangi. Mul oleks väga hea meel, kui oleks kasvõi kordki elus võimalik oma bioloogilisi vanemaid kohata. Loodan, et kui juhuslikult õnnestub kedagi neist leida, siis nad ei hakka kartma ja ei keeldu. Ma tõesti ei kavatse kellelegi midagi ette heita! Elus juhtub nii mõndagi. Mul pole põhjust neid hukka mõista, sest minu lapsepõlv oli igati tore ja senine elu on olnud muretu ja õnnelik. Kuid teadmine, et kusagil selles maailmas on olemas mu tõeline ema ja isa, võib-olla veel õde või vend, keda ma pole näinud, ei luba mul elada ilma neile mõtlemata…”
Lea laseb silmadega üle oma elektroonilise postkasti sisu ja tunnistab, et ta armastab oma tööd ja inimesi, kelle heaks ta seda kõike teeb. Iga päev tuletab talle meelde, kui oluline on inimese jaoks teada oma päris lugu. Ilma valede ja kiusliku vaikimiseta, ilma hukkamõistuta, vaid mõistes, et elus juhtub nii mõndagi. Nagu üks lapsendatu oma järjekordses e-kirjas ütles:
„Teadmine, kust ma tegelikult tulen ja kes on minu bioloogilised vanemad, mis kuupäeval ma tegelikult sündisin, on oluline selleks, et lappida kokku pilt iseendast – see on ju inimlik? Teadmine ja veendumus, et minu bioloogiline ema on oma ammutehtud loobumisotsusega rahul ja seda mulle ise tunnistab, annaks pigem hingerahu ja aitaks eluga edasi minna.”
Habras elu
Ühes äärelinna majas, mida selle ebatavalise välimuse tõttu võiks vabalt ka ameerikapäraselt rantšoks kutsuda, on pealtnäha täiesti tavaline pühapäev. Pereema Rexo, tema abikaasa Henrik, Rexo ema ja kümneaastane Rando on lõpetanud hommikueine ning Rexo paneb laualt toitu külmkappi. Nagu tavaliselt, on köök saginat ja suminat täis. Miskipärast märkab Rexo just täna juba mitmendat korda akna poole kiigates, kui kaunis on sealt avanev vaade. Kuigi käes on september ja endine rohetav aas näeb pisut koltunud välja, meenutab see päikesekullas ikka veel suve muretut soojust.
Kui Henrik ja Rando on köögist läinud, nõjatub Rexo mõnuga aknalauale ja annab voli soovile mõni minut vaadet nautida. Ta oli nii kaua unistanud päris oma köögist, oma avarast aknast, kaunitest vaadetest kodumaja ümber. Ja nüüd, paaril viimasel aastal ongi need tema elus olemas olnud.
Rexo armastab köögiaknast majja voogavat avaruse tunnet. Armastab nii väga, et naaldub tihti enne igahommikust kohvirituaali aknalauale ja silmitseb tõusvas päikeses imeliselt laiuvat vaatevälja. Naisele meeldib jälgida, kuidas päikesekiirte liikudes põllud ja heinamaad nagu kaleidoskoobis oma värve vahetavad – siis muutub imeliselt ilusaks ka pealtnäha kõige tavalisem hommik. Nagu tänanegi.
Kui Rexo oma mõtetega õuest tagasi tuppa jõuab, kostub taamalt ema rahulolematut pobinat, et tema purukook on jälle kellegi poolt ära söödud ja lõunaks ei ole Eneli küpsetatud krõbeda koorikuga leiba ka enam alles. Väsinult pöördub Rexo taas akna poole. Ta ei lase end ema tavapärasest porinast häirida, sest käsil on hoopis pakilisem teema. Ta peab Randoga rääkima. On ju pühapäev, mis tähendab seda, et õhtul viib Henrik poisi asenduskodusse ehk rahvakeeli lastekodusse tagasi. See omakorda tähendab, et kõrgendatud emotsionaalne õhkkond on majas kogu päevaks garanteeritud. Rexo juba teab, et alates lõunast vajub Rando ilme mossi ja mida hilisemaks aeg muutub, seda lähemale jõuab ka pisaraterohke lahkumishetk.
Henrik tuleb õuest tagasi tuppa, sest on unustanud mõõdulindi garaaži kaasa võtta. Piisab ainsast pilgust ja juba ta mõistab Rexo meeleolu. 35 koosoldud aastat on oma töö teinud ja paar tunneb teineteist paremini kui oma viit sõrme. Aga enne, kui Henrik kaasa tuju kohta sõna võtab, vaatleb ta hetkeks oma kalli naise sihvakat kuju ja märkab, kuidas aknast langev valgus Rexo näo särama paneb. Kogukas mees ei taipa, kuidas naine ei näi pikast abielust hoolimata üldse vananevat. Henriku juustes vilksatab juba halli ja tema sammgi pole endistviisi reibas, aga tumedaverelise Rexo portugallaslike joontega nägu ning silmipimestav
