summa.
Otsides võimalusi valikuliste kulutuste kärpimiseks, tasub mõelda, kas asi (tegevus), millele raha kulub, on tõesti seotud teie sisemiste soovide ja unistustega või on see peale surutud väljastpoolt – reklaami, meedia või ümbritsevate inimeste poolt. Enamiku n-ö sissesöödetud soovidest tulenevaid kulutusi võib julgelt ära jätta – need ei anna teie heaolule midagi juurde, vaid võtavad hoopis ära, sest takistavad rahalise sõltumatuse suurendamist.
Kui kuludest on kriitilise pilguga üle käidud, võib ette võtta tulud – kas neid on võimalik suurendada näiteks lisatöö võtmise või töökoha vahetamisega tasuvama vastu.
Nimetatud sammude järel jääb jooksvate kulutuste kõrval loodetavasti raha üle ka juba kaugemate finantseesmärkide poole pürgimiseks. Vähemalt mõneks eesmärgiks. Finantsplaani koostamise viimase sammuna tuleb välja valida kõige sobivamad vahendid nende eesmärkide saavutamiseks: valida, kuhu säästud paigutada, millist laenu võtta ja kui pikaks ajaks jms. Sellest tuleb pikemalt juttu meie raamatu järgmistes osades.
Pere-eelarve vorm
Võib-olla on teil tekkinud küsimus, miks alustada finantsplaneerimist kaugemate eesmärkide paikapanemisest, kui võiks kõigepealt koostada eelarve ja selle põhjal otsustada, millisteks eesmärkideks raha jätkub. Viimasel juhul oleks ju tööd soovide ja eesmärkide tuludega vastavusseviimisel vähem. Põhjus on lihtne: hädareservi loomine ja pensionisäästu kogumine on vähemalt sama vajalik kui hädavajalike jooksvate kulutuste katmine. Kuna enamikul inimestel tuleb kulutamine välja loomulikumalt kui säästmine, tuleb säästmisele suunatud tegevused asetada finantsplaanis alati kesksele kohale – muidu need ununevad ja inimene jääbki elama peost suhu, palgapäevast palgapäevani.
1.6 Hädareserv
Finantsplaani üks põhieesmärk on hädareservi moodustamine. Üks osa inimese säästudest peaks olema alati kiiresti ja suurte kahjumiteta kättesaadav – sissetuleku ajutise katkemise kompenseerimiseks või ootamatute ja vältimatute kulutuste katmiseks. Ravikindlustus ja töötuskindlustus igakord hädast välja ei aita, samuti ei aita igas olukorras õnnetusjuhtumi-, reisi- või kahjukindlustus.
Ideaalis peaks hädareserv olema seda suurem, mida kõikuvam on sissetulek ja mida suurem töö kaotamise võimalus (vt tabelit). Paraku on just kõikuva sissetulekuga inimestel kõige raskem vajaliku suurusega hädareservi kokku saada. Aga püüdma nad peaksid, sest reservi olemasolu tähendab enese vabastamist ühest olulisest stressiallikast.
Hädareservi soovitatav suurus
Hädaolukordade kergemaks üleelamiseks saab valmistuda ka muud moodi kui üksnes raha kogudes.
Esiteks, hoidke ennast tööturul pakutavaga kursis isegi siis, kui praegune töökoht teile igati meeldib ja stabiilsena näib. Teiseks, mõelge võimalikele alternatiivsetele sissetulekuallikatele – väikeettevõtlus, käsitöö, potipõllundus… – ja säilitage oma vastavaid oskusi. Kolmandaks, headel aegadel makske oma arveid ja võlgu korrektselt – siis on suurem šanss, et võlausaldajad halbadel aegadel teile vastu tulevad, näiteks võimaldades pikemat maksetähtaega või andes soodsatel tingimustel laenu.
1.7 Sotsiaaltoetused
Palga ja maksude tabel näitab, et iga ametlikult tulu saava töötaja palgast läheb suur osa erinevate maksude ja maksete kujul riigile. Lisaks sisaldab enamik tooteid ja teenuseid, mida me ostame, 20 protsenti käibemaksu, osa kaupu (näiteks autokütus) veel kopsakat aktsiisimaksu.
Suure osa sellest rahast kasutab riik mitmesuguste sotsiaaltoetuste maksmiseks. Näiteks 2011. aasta riigieelarvest makstakse sotsiaaltoetusteks ligi 500 miljonit eurot (üle 8 protsendi riigieelarvest), peale selle maksab Eesti Töötukassa hüvitisi 34 miljoni euro ringis ning Eesti Haigekassa töövõimetushüvitisi ligi 45 miljonit eurot.
Järelikult ei pea inimene, keda tabab saatuselöök või suur elumuutus, alati lootma ainult enda kogutud hädareservile, võimalik on saada rahalist või muud tuge ka riigilt. Siin puudutame toetuste teemat vaid põgusalt, täpsema info leiab Sotsiaalministeeriumi (www.sm.ee), Sotsiaalkindlustusameti (www.ensib.ee), töötukassa (www.tootukassa.ee), haigekassa (www.haigekassa.ee) ja kohalike omavalitsuste veebilehekülgedelt. Konkreetse juhtumi puhul tasub nõu küsida nimetatud asutuste spetsialistidelt, sest toetuste süsteemis on palju detaile, millest sõltub, kas ja millist toetust saab inimesele maksta.
Kõige tõenäolisemalt puutub inimene oma elu jooksul kokku haigekassast makstavate hüvitistega. Haigekassast saab haigushüvitist (alates 9. haiguspäevast, 70 % eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud kalendripäeva keskmisest tulust; 4.–8. päevani maksab hüvitist tööandja, töötajale viimase kuue kuu jooksul makstud keskmisest töötasust), hooldushüvitist (80 %), sünnitamis – ja lapsendamishüvitist (100 %) ning teatud juhtudel täiendavat ravimihüvitist.
Töötukassast saab töötuskindlustushüvitist. Hüvitist makstakse sõltuvalt kindlustusstaažist 180–360 päeva. Esimesel sajal hüvitise saamise päeval saab iga päeva eest hüvitist 50 protsenti ning seejärel 40 protsenti ühe kalendripäeva keskmisest töötasust, aga mitte üle kindlustatute kolmekordse keskmise kalendripäeva töötasu (2010. aastal oli väljamakse ülempiiriks ca 700 eurot). Keskmise arvutamisel lähevad arvesse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul makstud tasud, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse. Üheksal töötamise kuul makstud tasude summa jagatakse arvuga 270, selle tehte tulem ongi teie ühe kalendripäeva keskmine töötasu.
180–360 päeva tööd tegemata ja poole palgaga elada võib pere ja laenukohustusteta inimese jaoks kõlada üsna meeldivalt. Hüvitisel on siiski ka üks "konks" – töötukassa nõuab hüvitise saajalt, et too otsiks aktiivselt tööd ja käiks ennast vähemalt korra kuus töötukassas näitamas.
Lisaks töötuskindlustushüvitisele maksab töötukassa värskelt koondatud inimestele ühekordseid koondamishüvitisi – sõltuvalt tööstaažist 1 või 2 kuupalga ulatuses.
Need, kes ka pärast töötuskindlustushüvitise lõppemist pole tööd leidnud, saavad töötukassast taotleda töötutoetust, mille suurus 2010. aasta seisuga oli 65 eurot kuus. Tööpraktikal, tööharjutusel ja tööturukoolitusel osalejal on õigus saada nendel osaletud päevade eest stipendiumi ja kohalesõiduks sõidutoetust.
Sotsiaalkindlustusametist makstav kõige suurem toetus on vanemahüvitis – seda makstakse väikelapse ühele vanemale 435 päeva. Hüvitise suurus oli 2010. aasta seisuga sõltuvalt vanema eelmise kalendriaasta sissetulekust, millelt on makstud sotsiaalmaksu, 278 eurot kuni ca 2250 eurot kuus.
Teised Sotsiaalkindlustusameti kaudu makstavad toetused ei ole nii suured. Pärast vanemahüvitise lõppemist makstakse ühele vanematest lapsetoetust ca 19–57 eurot kuus lapse kohta. Mitmesugused toetused on ette nähtud puuetega inimestele, alaealistele lastele, kelle vanem ei täida ülalpidamiskohustust, ülalpeetavatele
