Valik luuletusi. Михаил Юрьевич Лермонтов

      Eessõna

      Luuletaja Lermontovi vanemad olid Juri Petrovitš Lermontov ja Maria Mihhailovna Arsenjeva. Esimene oli sõjaväelane, tegutses kasvatajana 1-ses kadetikorpuses Peterburis, läks 24-aastasena erru ja sõitis oma väikesse mõisa Kropotovosse. Teine oli suure naabrimõisa Vassiljevskoje preili ja põlvnes rikkast, kõrgema seltskonnaga tihedas ühenduses olevast Stolõpinite sugukonnast. Väikemõisniku ja kõrgema aadlipreili abielu arvatakse olnud ebaõnnelik ja see ei kestnud kaua: naine suri väikese Mihhaili olles natuke üle kahe ja poole aasta.

      Tulevane poeet sündis Moskvas ööl vastu 3. oktoobrit 1814 (vana kalendri järgi). Aasta lõpul siirdus perekond vanaema Arsenjeva mõisa Tarhanõsse Pensa kubermangu. Pärast naise surma isa tahtis võtta poja enda juure Kropotovo mõisa, kuid vanaema jättis lapse enda juure, ja siitpääle algasid isa ja vanaema vahel pinevused ning hõõrumised väikese Mihhaili pärast, millest ka viimasel tuli hiljem osa võtta oma teadlikumas eas; sellest leidub kajastusi ta näidendis „Menschen und Leidenschaften“ („Inimesed ja kired“, kirjutatud autori 16. eluaastal).

      Ebakõladest perekonnas – isa ja vanaema vahel – tunnistab ka isa testamendis pöördumine poja poole. Nende ebakõlade all on tulevane luuletaja ilmsesti kannatanud, saades juba lapsepõlves tunda oma seisukorra keerulisusi perekonnas.

      Aaastal 1827 asus vanaema Moskvasse ja järgmisel aastal pandi Mihhail Moskva ülikooli juures olevasse aadlike pansioni. Sel ajal tärkas Lermontovis huvi luule vastu: ta laual leidus enamiku eelnenud ja kaasaja luuletajate töid kuni Puškini omadeni ja ta hakkas ka ise luuletama, olles vaevalt 14 aastane. Esimeseks juhiks sel alal oli talle S. E. Raitš, tolleaegne tuntud luuletaja ja kirjandusliku ajakirja toimetaja. 1829. a. lõpuks oli Lermontovil kogunenud juba 40 luuletuse ümber ja poeemid „Tšerkessid“, „Kaukasuse vang“, „Roimar“ ja „Deemoni“ visand.

      Juba ta esmikluuletuste vihus kohtame teatud hingelist küpsust ja kujutluse jõudu, kohtame ta hilisema lüürika algteemasid: traagilise armastuse käsitlust, Napoleoni-aineid, demonismi ja pettumuse lähtekohti ja ühiskonnakriitikat.

      1830. a. kevadel, pansioni muutudes harilikuks gümnaasiumiks, sõitis Lermontov suveks Serednikovosse. Siin valmistus ta ülikooli astumise eksamiks, luuletas ja innustus vene rahvalauludest. Luules ta õpib Puškinilt, on veedeldud Byronist ja otsib omi radu. 1830.–1831. a. jooksul ta kirjutab 200 luuletuse ümber, 10 poeemi ja 3 draamat.

      1830. a. sügisel astub L. Moskva ülikooli. Siin hoidub ta kõigist üliõpilaselu avaldustest ja kogunemistest eemale, elab oma siseelu, kannatab õnnetust armastusest, isa surmast (1. okt. 1831) ja luuletab.

      1832. a. junnis ta lahkub ülikoolist, ühe teate järgi vihastanuna sellest, et ta kevadistel avalikel eksameil läbi kukutati ja teiseks aastaks jäeti.

      Sama aasta sügisel sõidab L. koos vanaemaga Peterburi, et astuda sealsesse ülikooli, kuid et Moskvas veedetud ülikooliaastaid siin ei arvestata, loobub ta ja astub kaardiväe lipnike ja ratsaväe junkrute kooli, lootes kahe aastaga saada ohvitseriks ja iseseisvaks.

      Oma junkrukoolis veedetud aastaid nimetab L. ühes kirjas hirmsateks ja vaadates tulevikule, leiab selle aja küll väliselt hiilgavaks, oluliselt aga tühjaks ja labaseks. Junkrukooliski jätkab L. oma kirjanduslikku tegevust (romaan „Vadim“ jm.). Aastal 1834 ta lõpetab kooli ja astub kornetina ihukaardiväe husaripolku. 1835. a. ta veedab kõrgemas seltskonnas, kirjutades selle aja kohta ühes kirjas, et ta nüüd ei kirjuta, vaid teeb (elab) romaane. Samal aastal ta töötab draama „Maskeraad“ kallal, alustab romaani „Vürstinna Ligovskaja“ ja kirjutab poeemi „Bojaar Orša“, pääle selle luuletusi.

      29. jaanuaril 1837 langes duellil Puškin. L. kirjutas sel puhul oma kuulsa oodi „Poeedi surm“, see kõlas nagu üleshüüd, proklamatsioon. Õukonna juures seda käsitatigi üleskutsena revolutsioonile. L. arreteeriti ja saadeti maapakku Kaukaasiasse. Ta sõber S. A. Rajevski saadeti asumisele Olonetsi kubermangu selle luuletuse levitamise ja L-ga ühenduse taotluse pärast. Selle luuletusega L. tunnistas oma sügavaist ühendustest Vene ühiskondliku ja poliitilise eluga ja kogu ta 1836. – 1841. a. toodang näitab, et ta intensiivselt mõtles Venemaa saatusest ja omaenese asendist selles.

      Kaukaasias leiab L. endale sõbra poeedi-dekabristi A. J. Odojevski isikus ja tutvub Stavropolis ka rea teiste dekabristidega. Ta reisib palju koha pääl, hakkab õppima tatari keelt (lisaks inglise, prantsuse ja saksa keele oskusele) ja kavatseb külastada ka Pärsiat, Mekkat jt. kohti.

      1837. a. lõpul talle „antakse armu“ ja ta viiakse tagasi Venemaale, kuid juba Grodno polku. Ta tahaks veelgi jääda Kaukaasiasse ja kirjutab: „Kui mitte vanaema, siis jääksin meelsasti siia – mõtlen tõsiselt erru minna!“.

      Aastal 1839 ta töötab ümber poeemi „Deemon“. Edasi loob ta muinasjutu „Ašik-Kerib“, poeemid „Põgenik“ ja „Mtsõri“, rea ballaade, romaani „Meie aja kangelane“ ja muinasainelise poeemi „Laul kaupmees Kalašnikovist“.

      On andmeid, et a. 1839 oli L. liikmeks nn. „kuueteistkümne ringis“ Peterburis. Siin noored üliõpilased ja ohvitserid kogunesid iga öösi pärast teatrit või balli ja avaldasid vabalt mõtteid päeva-ja ajasündmuste kohta, kartmata tsaari nuuskureid. See oli tiheda sõpruse ring. Oletatakse, et see ring harrastas edasi dekabristide ideid.

      Aaastail 1836–1840 tegi L. endas läbi suure kirjandusliku evolutsiooni realismi suunas, lahkudes romantismist ja astudes Puškini, Heine jt. teele. Ta 1840. a. ilmunud luuletuskogu ja „Meie aja kangelane“ tõendasid hiilgavalt Belinski ennustust: „Venemaal on ilmunud uus võimas anne – Lermontov.“

      Mais 1840 saadeti L. uuesti Kaukaasiasse. Põhjuseks oli tüli (vürstinna Štšerbatova pärast ühel ballil) ja duell Prantsuse saadiku pojaga. Duelli kasutas valitsus ettekäändeks vabaneda päälinnas „Rahutust inimesest“. L. kirjutas oma vihase „Hääd aega, pesematu Vene“ ja sõitis sihtkohta. Siin võttis ta Tenginski jalaväepolgu leitnandina osa retkist tšetšeenide vastu. Vanaema sammude mõjul sai L. veebruaris 1841 loa sõita kaheks kuuks Peterburi, esines sääl õukonda pahandavalt ja sõitis vastumeelselt Kaukaasiasse tagasi.