pani toru ära, tõi endale kohvi ja läks Björki juurde. Martinssoni ja Svedbergi tubade uksed seisid lahti. Kumbagi polnud toas. Ta võttis Björki kabinetis istet ja jõi kohvi, oodates, kuni Björk telefonikõne lõpetab. Hajameelselt kuulas ta Björki, kes näis üha enam ärrituvat. Ta võpatas, kui ülemus toru hargile virutas.
„Kurat võtaks,” vandus Björk. „Mis mõttega me siin üldse niimoodi rabame?”
„Hea küsimus,” tähendas Wallander. „Kuigi ma ei tea, millest jutt.”
Björk vappus raevust. Wallander ei mäletanud, et ta oleks teda kunagi nii vihasena näinud.
„Mis juhtus?” uudishimutses ta.
Björk vaatas talle otsa.
„Ma ei tea, kas ma tohin sellest rääkida,” lausus ta. „Aga samas ma ju pean. Üks neist Lenarpi mõrtsukatest, see mees, keda meie Luciaks kutsusime, sai paar päeva tagasi linnaloa. Ja loomulikult ei läinud ta enam tagasi. Arvatavasti on ta maalt lahkunud. Teda ei saa me enam iial kätte.”
Wallander ei uskunud oma kõrvu.
„Linnaloa? Ta polnud ju veel aastatki istunud? Ühe kõige jõhkrama kuriteo eest, mis siinmail iial toime on pandud? Kuidas temale linnaluba anti?”
„Ta olevat pidanud ema matustele minema.”
Wallander oli rabatud.
„Tema ema suri ju ligi kümme aastat tagasi! Mäletan seda selgesti Tšehhi politsei raportist.”
„Vanglasse oli ilmunud üks naine, kes nimetas end tema õeks ja palus talle ema matuste puhuks linnaluba. Paistab, et keegi ei vaevunud midagi kontrollima. Naisel oli kaasas trükitud kutse, kus oli kirjas, et matus toimub Ängelholmi kirikus. Kutse oli loomulikult võltsitud. Leidub veel piisavalt lihtsameelseid inimesi, kes arvavad, et matusekutset ei võltsi keegi. Mees sai linnaloa, üks valvur pandi teda saatma. See juhtus üleeile. Mingit matust muidugi ei toimunud, mingit õde ega surnud ema ei olnud. Nad said valvurist jagu, sidusid ta kinni ja jätsid kusagil Jönköpingi läheduses metsa. Ja nad olid koguni nii jultunud, et sõitsid kriminaaljärelevalve autoga läbi Limhamni Taani Kastrupi lennuväljale. Auto seisab seal. Ja nemad on kadunud.”
„Pole võimalik,” korrutas Wallander. „Milline idioot andis sellele bandiidile linnaloa?”
„Rootsi riik on fantastiline,” turtsus Björk. „Süda läheb pahaks.”
„Ja kes vastutab? See, kes ta vabaks lasi, tuleks nüüd tema asemel kongi pista. Kuidas sellised asjad saavad juhtuda?”
„Ma uurin lähemalt,” lubas Björk. „Aga nii see on. Mees on läinud.”
Wallander meenutas Lenarpi vanapaari kallal toime pandud uskumatult julma topeltmõrva. Siis vaatas ta Björkile lootusetult otsa.
„Mis mõte sellel kõigel on? Mis mõttega me kurjategijaid jälitame, kui nad kohe jälle vabaks lastakse?”
Björk ei vastanud. Wallander tõusis ja läks akna juurde.
„Kaua me niimoodi jaksame?” ütles ta.
„Meil pole valikut,” vastas Björk. „Kas ma saaksin nüüd kuulda, mis sul nende kummipaadist leitud meeste kohta öelda on?”
Wallander esitas talle suulise raporti. Ta oli rusutud meeleolus, väsinud ja nördinud. Björk tegi tema jutu ajal märkmeid.
„Venelased,” sõnas ta, kui Wallander oli lõpetanud.
„Või idaeurooplased. Mörth oli selles kindel.”
„Siis tuleb meil Välisministeeriumi poole pöörduda,” lausus Björk. „Nende asi on Vene politseiga ühendusse astuda. Või Poola, ühesõnaga idablokimaade politseiga.”
„Tegemist võib olla ka venelastega, kes elavad Rootsis,” ütles Wallander. „Või Saksamaal. Või miks mitte Taanis?”
„Valdav osa venelasi elab siiski endiselt Nõukogude Liidus,” lausus Björk. „Ma helistan otsekohe Välisministeeriumisse. Nemad teavad, mida sellises olukorras ette võtta.”
„Me võiksime ju laibad parve tagasi toppida ja paluda rannavalvel see rahvusvahelistesse vetesse vedada,” ütles Wallander. „Nii pääseksime kogu edasisest jamast.”
Björk tegi, nagu ei kuuleks.
„Me vajame nende isikute kindlakstegemisel abi,” ütles ta. „Fotod, sõrmejäljed, riided.”
„Ja tätoveering. Kõver saabel.”
„Kõver saabel?”
„Jah. Kõver saabel.”
Björk vangutas pead ja sirutas käe telefoni järele.
„Oota pisut,” ütles Wallander.
Björk lasi käel langeda.
„Ma mõtlen sellele mehele, kes helistas,” ütles Wallander. „Martinssoni sõnul rääkis ta Skåne murrakut. Peaksime ta üles otsima.”
„On temast mingeid jälgi?”
„Ei. Aga me võiksime avaliku pöördumise teha. Palume isikuid, kes nägid punast kummipaati vees triivimas, endast teada anda.”
Björk noogutas.
„Ma pean ajakirjanikele vastama. Nad helistavad juba ammu. Ma ei saa aru, kuidas juhtum inimtühjal rannal nii kiiresti nende kõrvu ulatus. Eile kulus selleks kõigest pool tundi.”
„Tead ju isegi, et siin lekib,” tähendas Wallander ning meenutas jälle Lenarpi topeltmõrva.
„Kus siin?”
„Politseis. Ystadi politseiringkonnas.”
„Kes lekib?”
„Kust mina tean? Minu meelest on sinu ülesanne personalile diskreetsust ja vaikimiskohustust meelde tuletada.”
Björk lajatas peopesaga vihaselt lauale, justnagu kellelegi kõrvakiilu andes. Ent ta ei kommenteerinud Wallanderi sõnu.
„Me pöördume avalikkuse poole,” ütles ta ainult. „Kell kaksteist, enne „Päevakaja”. Ja ma tahan, et sina ka pressikonverentsile tuled. Aga nüüd pean ma instruktsioonide saamiseks Stockholmi helistama.”
Wallander tõusis.
„Parem, kui me sellest üldse pääseksime.”
„Millest?”
„Nende kahe mehe mõrtsukate tagaotsimisest.”
„Eks paistab, mida Stockholmist öeldakse,” kostis Björk pead vangutades.
Wallander lahkus Björki kabinetist. Martinssoni ja Svedbergi uksed olid ikka veel pärani. Ta vaatas kella. Täpselt pool kümme. Ta läks politseihoone keldrikorrusele. Seal seisis puupukkide otsas punane kummiparv. Ta uuris seda hoolikalt taskulambiga, leidmata ainsatki firmanime ega valmistajamaad. See pani teda imestama. Ta ei osanud seda kuidagi seletada. Ta tegi parve ümber veel paar tiiru. Äkitselt
